Tartus käies satun aeg-ajalt ikka RB motoklubi staapi - nii ka seekord. Tüüparusaam paljude inimeste seas on, et motoklubid on puupüsti täis lärmavaid karvaseid, õllekannud lendavad vastu seina, toimub permanentne striptiis, ringi kõnnivad võrksukkades ettekandjad ja lõugab vali rokkmuusika. Loomulikult tõmmatakse veel avalikult kokat ja iga naine, kes sisse astub, saab huilete ja vilekoori osaliseks. Tegelikkus ei saaks olla kaugem. Loomulikult oli seal hea rokkmuusika, aga see on üleüldse iga hea koha tunnus. Ma ei kujuta ette, et mõnes tsikliklubis mängiks Britney Spears või mõni tänapäeva staarikestest, kelle nimesid ma ei tea. Sel juhul kantaks ka selles motoklubis hoopis roosasid plüüsveste. Laupäeval aga sain kuulda palju mõnusat muusikat. Ning see on ka eelarvamustest õige, et motoklubides on mehed, kellest paljudel on habe ja pikad juuksed ja kes joovad õlut. Küll aga ei räusanud nad ringi, vaid rääkisid rahulikult omavahel juttu. Naistest rääkides, siis mina olin seal ainus naine ning sain tunda väga lugupidavat suhtumist. Asi võis olla muidugi ka selles, et ma polnud sinna tulnud üksi, ma olin kombekalt riides ning purukaine. See viimane omadus tekitas küll mõningaid küsimusi klubiliikmete seas, aga õnneks ei valmistanud suuremaid probleeme. Sain hoopis tasuta cocat juua. Ja - nagu mainit - head muusikat kuulata.

Vananemine: ebasoovitav!

Ma olen selline poole kohaga feminist  – või pigem võrdõiguslane – ning loen alati huviga, kui ilmub mõni selleteemaline artikkel. Nüüd astusin ühe ebameeldiva reha otsa: naiste vanuse teema. Võiks ju nimetada seda pseudoprobleemiks, aga paraku olen ise ka kokku puutunud inimestega, kelle arvates võiks naine kohe, kui 30 saab, lõpetada igasuguse sotsiaalse suhtlemise ning unistamise, et ükski mees teda kunagi ihaldava pilguga vaatab. Ehk siis see aeg, kus naine on "turul", jääb päris lühikeseks, nii 12 aasta kanti. Aga loomulikult peaks naine selle aja jooksul lisaks mehe leidmisele ja laste saamisele (sest hiljem ju keegi ei taha teda) tegema karjääri ja saama hea hariduse. Kes siis neid lolle bimbosid ikka tahab, eksole?

Vananemine on naiste puhul ebasoovitav protsess. Ka reklaamides ja telesaadetes eelistatakse vanuses –30 naisterahvaid, sellest edasi on juba liig mis liig. Minu arvates muutuvad naised naiselikumaks just alates 30. eluaastast, aga kui ma oma arvamust liiga julgelt ühele meesterahvale avaldasin, sain pika ja detailse ülevaate sellest, mis juhtub naise kehaga siis, kui see vananeb. Aga mõistus just areneb ja tekib elukogemus, mis peakski olema naiselikkuse määraja, kas sellest ei piisa? Otse loomulikult mitte, kelleks ma ennast üldse pean. Tegelikult muidugi selliseid mehi, kes kohe pärast naise 30-aastaseks saamist ta maha kannavad ja oma seisukohtades nii kardinaalselt kinni on, metsikult palju ringi ei liigu, aga neid on. Kahjuks piisavalt, et kogu ühiskonnas leviks noorusekultus. Kui ei usu, vaadake reklaame: iga teine ilutoodete reklaam lubab naisi teha nooremaks, siledamaks, kõhnemaks, pringimaks. Märgid, mis näitavad elukogemust, on määratletud koledaks.

Muide, see mees, kes naiste kohta sedavõrd jõuliselt arvamust avaldas, ei olnud ise ideaalse välimusega ja veel vähem ideaalse mõistusega. Selle kõige juures oli (ma ei tea, kas ka enam) tal naine, kel vanuseks 30. Tunnen kaasa. Mina endale sellist meest ei võtaks.

Ideaalne 30-aastane naine on sel juhul ilus (= näeb oma vanusest u 5 aastat noorem välja), abielus, lastega, tark, haritud ja hea töökohaga. Ja kui naine selline pole? Noh, kurb, aga enda süü, et rongist maha jäid. Mehed aga ei pea selles eas veel midagi olema, sest elu algabki ju 30-aastaselt.

Viimase hetke plaanid on kõige toredamad. Piisab vaid, kui keegi mainib, et Lõuna-Eestis on palju seeni, ning kohe on mul bussipiletid Tartusse ostetud ja kogu nädalavahetuse plaan, mis hõlmas igasuguseid vajalikke toiminguid, ümber mängitud. Sügis on aga Tartus oluliselt ilusam kui Tallinnas, nii et lausa patt oleks sel lasta mööda minna. Kui ma veel noor ja õpihimuline olin, siis alati, kui kultuuriloo loengusse Näituse tänavale üle Toomemäe kõndisin, imetlesin kollast lehemerd. Nii ilus! Vahel ma muidugi ei jõudnudki loengusse, sest no igavamat loengut annab otsida. Magada oli mujal palju mugavam.

Kusjuures see pole üldse kindel et seenele seekord minna saab, aga ka niisama on Tartus piisavalt kolistamist. Loodan muidugi, et ma ei vedele terve aja kodus, vaid ikka olen kasulik ja operatiivne ka. Mõne ülikonnalaenutuse tahaks üles otsida, nii et kui keegi juhuslikult satub seda täna lugema, kes teab Tartus häid ülikonnalaenutusi, siis palun, ärge hoidke oma teadmisi vaka all! Tallinnas on nkn lootusetu seis kõiges, mis puudutab riietumist.

Mis veel viimase hetke reisidesse puutub, siis vanasti sai neid oluliselt tihemini harrastatud. Siis oli ka muidugi vaba aega rohkem käes, nii et tihti sai päeval mõeldud, et oo, läheks sinna ja sinna (mingid erinevad kohad üle Eesti) ja mõte teoks tehtud. Hmm ... praegu mõtlen, et ilmselt olin ma siis ka palju rikkam, et niiviiisi tuuritada sain, praegu ma kogu aeg ilmselt ringi ei tormleks.

50 asja, mida teha enne lapsesaamist

Naisteajakirjadest leiab igasuguseid pärle ja ma ei saa muidu, kui pean oma leidudega teisi ka rõõmustama. Tänase päeva ajakirjanduse-Darwin läheb SELLELE artiklile, mille leidsin Postimehe naistelisast. Loomulikult pean juurde lisama ka omapoolsed kommentaarid.

1. Lahku hommikul kodust, tee terve päeva seda, mida hing ihkab ja tule tagasi koju alles hilja õhtul.

Hmm, see kõlab nagu mingisugune sunnitöölise päev, kui ma koju alles öötundidel saabuma pean. Aga eks ole säänseid päevi olnud tõesti, kuigi olude sunnil (kool-töö-jne).

2. Läbi joogatreeneri kursus, mida sa alati oled tahtnud võtta.

Täiesti ausalt tunnistan, et pole kunagi soovinud läbida joogatreeneri kursust ja ilmselt ei soovi ka.

3. Pühenda end tööle, mis nõuab su tähelepanu ka hilistel õhtutundidel. Naudi seda, kuni saad.

Kas need nõuanded ongi siis sunnitöölistele? Sest hilistel õhtutundidel töötamine pole kohe kindlasti asi, mida ma soovitaks teistele inimestele. See on väsitav, nõme ja pärast ei saa normaalselt koju. Tean, sest olen töötanud vahel südaööni – ja mitte oma vabal tahtel.

4. Osta omale vähemalt üks kallis ja kvaliteetne käekott. Tee seda ajal, mil sa ei pea veel raha säästma mähkmete ja lasteaia jaoks.
Ei ole kunagi tahtnud kallist käekotti. Mu viimane käekott (mis nüüd küll on oma aja ära elanud) maksis 50 senti.

5. Valmista kodus omale (ja kaaslasele) maitsev gurmeeõhtusöök.
Ma millegipärast arvan, et saan seda teha ka pärast lapsesaamist.

6. Ära korista enda järgi paar päeva.
Kindlasti tehtud, aga luban, et jätkan sellist eluviisi ka tulevikus – aga mitte kogu aeg.

7. Mine õhtul trenni. Kui sul on laps, siis sa ei saa enam õhtuti kodust välja minna ilma, et oled lapsele hoidja leidnud.
Oot, aga lapse ISA? Ja ma praegu näen, et mu enda ema käib ka kontsertidel, mitte ei istu kodus, sest tal on neil last. Pealegi on mul just kavas järgmisest sügisest trenni minna.

8. Reisi üksi või koos kaaslasega läbi riigi, Euroopa või kus iganes tahad reisida.
Tehtud, aga arvan taas, et saan seda teha ka tulevikus (vb olen naiivsuse etalon).

9. Vaata filme.
Kas ma olen asjadest valesti aru saanud, või pean ma tõesti kogu aja last kullipilgul jälgima? Lapsehoidjana töötades vaatasime me küll lastega koos filme.

10. Pea maha üks korralik pidu. Selline, mida su sõbrad ka pensionieas meenutavad.
Selliseid pidusid on rohkem kui üks peetud.

11. Veeda terve päev pidžaamas ja vaata oma lemmikseriaale.
Seoses haigusega olen ka seda teinud, aga ei ütleks, et eriti meelsasti.

12. Mine üksi jalutama ja jäta kõik segajad (telefon, pleier vms) koju.
Olen teinud ja teen ka edaspidi.

13. Söö õhtusöögiks seda, mida oled harjunud hommikuti sööma. Miks? Miks mitte?
 Ehk ainult kohvi?

14. Mine pärast pikka päeva koju, võta kingad jalast, pane jalad seinale ja puhka vaikuses.
Kusjuures seda hakkan vist küll igatsema.

15. Otsi mõni viimase minuti reisipakkumine ja mine spontaansele puhkusele.
Ei ole siiani puudust tundnud. Aga ma olen ka tööinimene, ega saaks niikuinii selliseid asju teha.

16. Ära pese paar nädalat pesu.
Juba see soovitus on piisavalt rõve.

17. Joo sõbrannadega baaris shote. Kasvõi mitu ringi.
Mitte, et ma nüüd metsik joodik oleks, aga olen seda tõesti teinud, kuigi shottidele eelistan mõnd mõnusat koksi.

18. Ela mõnda aega mõnes suurlinnas.
Ee, Tallinn?

19. Ööbi mõne sõbranna juures pärast lõbusat klubiõhtut. 
 Hehee, jaa :)

20. Võta töölt «haiguse» tõttu vaba päev. Kui sul on laps, siis kuuluvad kõik vabad hetked temale.
Tunnen ennast nüü mingi antiemana, aga kahtlen lause teises pooles. Pealegi, kas inimesed tõesti ei ole kursis puhkuse-, haiguse- ja muude rahadega? Miks ma peaks tahtma ilma rahata kodus olla ja mitte midagi teha?

21. Mine sõpradega happy houri ajal baari.
Kui ma vaid teaks, kunas need on...

22. Jäta käärid köögilauale vedelema. Sa ei pea muretsema, et mõni pisipõnn need sealt haarab.
Peaks tõesti harjutama ennast asju ära panema. Hetkel on mul käärid mingitel seletamatutel põhjustel vannitoas.

23. Ole nii kaua väljas, et saad vaadata päikesetõusu. Koju jõudes roni teki alla ja maga nii kaua, kui ise tahad.
Päikesetõusud on tõesti ilusad, aga ma ei usu, et hakkan neid öid taga nutma.

24. Mine esmaspäeva õhtul välja tantsima.
Ja teisipäeval tööle koomama? Tegelikult vist isegi olen käinud.

25. Reisi mõnes võõrriigis, mille nime on raske hääldada.
Hmm, ma olen käinud Prantsuse linnades, mida ilmselt paljud eestlased hääldada ei oska.

26. Tee midagi rumalat. Lase näiteks omale ninarõngas panna.
Ninarõnga panemine on rumal? Ma olen siiani aru saanud, et rumalad asjad on näiteks suitsetamine kooli ees, liiklusreeglite rikkumine või kellegi löömine. Ilmselt on ka siis mu nabaneet ja tätokas rumalad.

27. Naudi õhtusööki kell 10 õhtul.
Kavatsen seda teha ka edaspidi.

28. Veeda terve pärastlõuna üksinda poodides käies.
Väga ei fänna poode, aga kui peab, siis peab.

29. Seksi siis, kui ise tahad.
Ja hiljem siis, kui sunnitakse? Olgu, nali naljaks, lapse saamine ilmselt muudab seda kardinaalselt.

30. Liitu mõne meeskonnasporti harrastava grupiga.
Mul tulid külmavärinad juba paljast mõttest, et peaksin seda tegema.

31. Lülita terveks päevaks telefon välja.
Kusjuures ei ole siiani äganud kõnedetulva käes, nii et ei näe ka sellel põhjust.

32. Tee midagi, mis toob sind su mugavustsoonist välja (nt hüppa langevarjuga).
Hmm .. ma käisin eelmisel aastal üle 4000 m kõrgusel Alpides, aga rohkem mulle ekstreemsusi ei meenu.

33. Mine keset päeva kinno.
Oeh, ma käin TÖÖL.

34. Kaunista oma kodu asjadega, mis pole kuigi lapsesõbralikud (metallist kohvilaud, lumivalge diivan jne).
Klaaslaud pole vist ka kõige lastesõbralikum? Ja küünlad.

35. Tee õhtul kell 9 spontaanseid plaane.

Ikka teinud.

36. Mine pikaks ajaks vanni ligunema, võta kaasa klaasike head veini.
Vannis on tore, aga ilma veinita sel juhul. Ma ei teagi, miks arvatakse, et jube äge on vanni kaasa võtta raamatuid ja ajakirju – kunagi läksin vooluga kaasa ning proovisin lugeda vannis Cosmot. Tulemus oli see, et paari minuti pärast olid lehed niiskusest lainelised ja väga ebamugav oli hoida Cosmot nii, et see vette ei kukuks.

37. Mine tööpäeva õhtul sõpradega baari.
Kui ma juba tööl käia saan, siis saan ka baari minna ilmselt (taas olen naiivne).

38. Ärka hommikul vahetult enne seda, kui pead uksest välja astuma ja tööle minema.
Oh õudust! Kas keegi siinviibijaist on näinud mind kohe pärast ärkamist? See vaatepilt ei kannata kriitikat ja kohe kindlasti ei sobi tööle minemiseks.

39. Osta midagi ebapraktilist.
Litritega kleit pole vist kõige praktilisem asi maailmas?

40. Käi kokanduskursustel.
Ei taha.

41. Võta kaasa tekk ja ajakiri ning naudi ilusat ilma kohalikus pargis. 
Olen proovinud, aga pervarid tulid tüütama. Oojaa, lugege raamatut "Maailma otsas", seal on analoogne episood.

42. Käi kallites restoranides.
Eestis vist ongi kõik restoranid kallid, vähemalt minu hinnaklassile.

43. Vestle telefoni teel mõne kaugel elava sõbraga.
Ja mis takistab mul seda edaspidi teha?

44. Loe rannas raamatut.
Ka üsna ebamugav, sest päike paistab silma, liiv on igal pool ja inimesed karjuvad kõrval.

45. Telli toitu koju.
Ma kujutan ette, et just pärast lapsesaamist hakkan seda tegema.

46. Laki küüsi just siis, kui sul tuleb selleks tuju.
Millal siis muidu?

47. Käi sõpradega muusikaüritustel.
Seda on ikka kordi ja kordi tehtud.

48. Mine üksinda autoga sõitma, lase aknad alla ja keera muusika põhja.
Keeruline, kui arvestada fakti, et mul pole juhilube.

49. Lahku kodust võttes kõik vajalikud asjad kaasa tillukeses käekotis. 
Mhmh, mul on üks superkäekott. Aga üldiselt käin ikka sumadaniga.

50. Osta ja söö magusat siis, kui sul tuleb selleks tuju. Sa ei pea maiustusi kellegi eest varjama ega neid kellegagi jagama.
Kas tõesti leidub emasid, kes peidavad oma laste eest komme ja muidu maiustusi, et siis ise mugimas käia salaja? Isver jusver, mis maailmas me elame?

Öeldakse, et iga päev tuleks teha midagi esimest korda ja ma võtsin kuulekalt õppust. Nii et täna lähen ma esimest korda

– Hiina saatkonda

Mitte küll enda asjus, aga head inimesed aitavad teisi, kui nad ei saa viisadele järele minna ja ma olen kahtlemata üks hea inimene. Lisaks olen ma nii hea inimene, et jooksen pärast seda Õismäele moenõu andma. Rääkimata veel sellest, et kuigi ma olen järgmisel nädalal puhkusel, teen ma ikkagi järgmise nädala töö ette ära. 

Aga aitab enesereklaamist. Tegelikult pole ma kunagi endast teab, mida arvanud – pigem olen leidnud, et olen üsna tavaline Eesti naine. Millest aga tuleb siis see, et ükskõik, kuhu ma tööle lähen või ükskõik, mida ma ette võtan, saan kuulda juubeldusi ja ovatsioone. Kas tõesti on kõik teised ümberringi idioodid? Klienditeenindajana töötades avastasin küll, et suur osa inimestest on kuidagi arusaamatult lollid (aga see eest endast jube heal arvamusel), aga et neid nii palju on, poleks ma osanud arvata. 

Klienditeenindajate hingeelu juurde tagasi tulles meenus mulle, et Ulvi kirjutas kunagi, et kõik klienditeenindajad on potentsiaalsed massimõrvarid. Pean temaga siinkohal nõustuma 100%. Nii palju on kliente, kes lihtsalt ei saa asjadest aru, isegi kui neile seletada. Veel hullem grupp kliente on selline, kes on veendunud, et igas poes kavatsetakse neid tüssata, nii et nad on igaks juhuks väga "tähelepanelikud" (st loevad mingeid asju valesti) ja süüdistava hoiakuga. Ebaviisakus ja sinatamine on tavaline (oi, kuidas ma ei sallinud sinatamist!) ning lugemisoskuse puudumine samuti. Lisaks mulle meeldis jäätiseputka aegadel päevas mitu korda maha pidada järgnevat dialoogi:

"Palun mulle vaniljejäätis."

"Vaniljejäätist kahjuks praegu pole."

"Asoo ..." (pikk mõttepaus), "Aga palun siis vanilje-šokolaadi segujäätist."

Ehk siis idioote on me ümber rohkem, kui arvata oskame. Tähendab, klienditeenindajad teavad seda väga hästi, seetõttu üritan ma ka ise alati viisakas olla, sest olen juba aru saanud, et a) enamasti pole klienditeenindaja mingite asjade puudumises / katki olemises süüdi, b) ilmselt on neile päeva jooksul sattunud üsna palju ebaviisakaid/nõmedaid/karjuvaid/külgelöövaid/kahtlustavaid kliente. 

Kõik inimesed peaksid proovima klienditeenindajatööd.

Love is a wild ride

Kohe pärast sünnipäeva hakkas pea nii jubedalt valutama ja pole siiani järele jätnud, et ei teagi, mida teha. Tablette võtta nagu ei tohiks (kuigi ma eile siiski võtsin), aga muudmoodi ei kannata kuidagi olla. Ilmselt vanadus, mis muud. Aga kuna vektorite vaatamine tekitab hetkel suuremat peavalu, otsustasin töökoorma homsesse lükata. Niikuinii olen ajast ees.

Selle asemel sattusin lugema aga kellegi sõnavõttu abordist. See on küll teema mille kohta on nii palju erinevaid arvamusi, kui palju on inimesi, aga miks mitte siis ka enda seisukohta jagada. Otse loomulikult pole ma abordi vastane – ma arvan, et paljud inimesed võiksid lapsi üldse või vähemalt mingis olukorras/vanuses mitte saada. Loodan, et see ei kõla liiga eugeenilisena, aga tõesti ei ole ju mõtet saada last olukorras, kus pole võimalust teda üles kasvatada või kui vanemad lihtsalt pole mingitel muudel põhjustel selleks valmis. Aga ma ei leia ka, et abort oleks alternatiivne rasestumisvastane meetod. See peaks olema ikkagi viimane variant, mitte, et oh, ma arvan, et ma ikka ei taha seda last, ma siis teen abordi. Ja mõned nii suisa mitu korda. Julged teha, julge vastutada. Ja kui inimestel on kõik võimalused lapse kasvatamiseks, siis ma tõesti ei saa aru, miks abort teha. Aga – kellegi teise eest otsuseid teha ei saa ja igaüks langetab oma valikud ise. 

Aga küsida kellegi teise käest, kui ta teatab lapseootusest, ega ta juhuslikult abordi peale mõelnud, on küll veidi kummaline. Ilmselt siis ei mõelnud, kui ta sellest juba teatab. Ma usun, et kui ma tahaks aborti teha, siis ma teeks selle ära nii, et keegi ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Selline küsimus aga on solvav ja isegi julm – vähemalt minu jaoks. 

Üldse on paljud asjad siin maailmas ebaõiglased – paljud, kes tahavad lapsi saada, ei saa või siis peavad hullult vaeva nägema, ning paljud, kes ei taha, saavad. Seega ongi siin palju hüljatud lapsi ja kurbi potentsiaalseid lapsevanemaid. Mina pole kunagi olnud suur lastefänn ning paaniliselt last saada püüdnud, aga ometi olen ma nüüd rõõmsam, kui enne, sest – kes siis ikka üksi surra tahaks? Üksinduse all pean ma silmas siis pigem seda, et sul pole mitte kedagi, kes sinust maha jääks, kes kannaks edasi su ajalugu, geene, mälestusi, õpetusi. Ja et sul polegi kedagi, kellele neid edasi anda. Ma olen ikka ja alati teadnud, et kunagi võiks ikka mõne lapse saada ja parem kui enne 30ndat eluaastat. Praegu on just õige aeg, ma arvan.

Aeg beibejuttudeks

Vaatamata kullapoodnike vastuseisule saime siiski ilusad peenikesed sõrmused, mis ei maksnudki hingehinda. Mind ajavad õudselt närvi need inimesed, kes ükskõik, millise pulmadega seotud asja kalli hinna õigustuseks ütlevad: "Aga see on ju vaid kord elus!" Ega see ju tähenda, et see peabki jääma mu elu viimaseks korraks, kus pidutsen, sest ülejäänud elu veedan võlavanglas. Pealegi olen ma alati eelistanud raha kulutada reisidele või headele mälestustele.

Lisaks on mul nüüd kodus mu kõrget iga tähistamas üks minunimeline Kenzo lõhn. Mmm, mis saaks veel parem olla? Palju lilli ja lastešampust on ka. Ja martsipanist tuvikesed. 

Ühesõnaga, sünnipäev möödus mõnusalt ka vaikselt.

Helsinki

Ühe juubelikinkidest olen ma juba kätte saanud – nimelt teatas Viking Line, et sünnipäeva puhul saan septembris sõita Helisingisse koos kaaslasega tasuta. Seda polnud vaja mulle mitu korda öelda, nii et kohe olingi Vikingi kodukal pileteid broneerimas. Järgmisel laupäeval ongi minek. Ilmad tõotavad küll kehvakesed tulla, aga kindlasti mitte nii hullud, kui 2007. aasta kevadel (!), kui läksime Kaisaga Helsingisse ja terve päeva möllas lumetorm.

Seekord väljub reis samuti liiga vara, aga otsustasin, et mängime Kalevipoegi ja magame laevatoolidel. Kui Kaisaga käisime, siis oli meil kajut, aga igakord sellist luksust endale lubada ei saa.

Tavaliselt olen niisama linna peal ringi tuianud, aga seekord oli mul suurejooneline plaan minna pin-up poodi. Paraku avastasin, et ohhoo, laupäeviti on see kinni. Heaoluühiskonna võlud! Mis seal ikka, pean siis tavapärase kirpputoriga piirduma. Et reis liiga ostlemiskeskseks ei muutuks, siis mõtlengi praegu, kuhu minna veel. Ulvi on propageerinud Sealife'i, aga seal möödub terve päev ning ma tahaks midagi muud ka jõuda teha. Aga mida? Peab juurdlema. Lisaks oleks vaja ka soomekeelsed väljendid meelde tuletada. 

Huvitav, kas pärast H&Mi Eestisse laienemist jäi ka ostoksille minevate eestlaste arv väiksemaks?

Keegi võiks nüüd mulle Stockireisi või siis veel mõne lähimaareisi kinkida. Kaugele ma hetkel minan ei riski.

Käisime kullapoes.

Ma olen kogu aeg olnud kindel selles, et tahan endale võimalikult peenikest sõrmust. Mitte sellepärast, et ma hull rott oleks (kuigi ilmselt ka sellepärast), aga pigem sellepärast, et ma ei kanna ehteid ja eriti mitte sõrmuseid. Võiksin sel teemal pika jutu maha pidada, miks, aga praegu pole ilmselt õige koht ja aeg. Igatahes – ütlesin poes kohe müüjale, et tahan peenikest ja näitasin isegi leti peal, millist. Selle peale läks müüja, kelleks oli keskealine võltnaeratusega mees, nägu hapuks ning sel ajal, kui ta aeglaselt vastavat sõrmust letile tõstis, rääkis ta, et nii peenikesed sõrmused lähevad kohe katki ja üleüldse on abielusõrmus terveks eluks ja et võtaks ikka paksema. Näitas veel ette ka mingeid klotsereid meenutavaid lihvitud rõvedusi. Vaatasin neid viisakalt ning ütlesin, et tahaksin ikka peenikest, sest ma ei kanna muidu sõrmuseid ja vaevalt see katki läheb, kui ma just sõrmust mägironimisel kasutama ei hakka. Noo jaaa ... suure surmaga näitas siis müüja mulle neid peenikesi, ise silmamurgast piieldes, et raudselt jälle mingi rott, kes ei raatsi nii tähtsa asja peale raha kulutada. Ma ei jõudnud veel eriti valima hakata, kui mu ette tõsteti mingi suur kobakas ja öeldi, et näed, see on õige suurus. Kuna ma olen siiski viisakas inimene, panin selle sõrme, mille peale mu sõrm meenutas u 70-aastase inimese sõrme. No ei, kui ma selline pean välja nägema, siis parem ei. Proovisin veel juttu peenikeste sõrmuste juurde tagasi viia, aga müüja raius kui rauda, et need purunevad põhimõtteliselt kohe, kui miski vastu läheb. Ega siis midagi, lahkusin poest ilma sõrmuseta.

Ülimeeldiv teenindus igatahes. Millal küll jõutakse Eestis ka selleni, et hea klient pole see, kes rohkem kulutab?

Killukesi

Esmalt on vaja mainida, et täna on lihtsalt maailma kõige ilusam ilm: päikeseline ja külm. Ma ei talu liiga palavat ilma, sest kui veidikenegi kiirema tempoga kõndida, langeb keel vestile ja ei jaksa olla.

Nädalavahetusel oli aga samuti kaunis ja kuigi olin enne suure suuga lubanud, et lähen rokibaari hullama, siis tegelikult ma sinna ei jõudnud, vaid veetsin reede õhtu hoopis National Geographicu seltsis. Aeg-ajalt kuulatasin ka, ega köögis hiired ringi siba, aga minu ja nende õnneks ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Enne oldi mind nimelt hoiatatud, et öösiti tormab mööda kööki ringi hiirte armee ja et ma oleks siis ettevaatlik. Eks ma siis olingi, kuigi hiiri ma isegi ei karda. Ülejäänud nädalavahetus möödus oluliselt aktiivsemalt kuni sinnani, et terve pühapäeva veetsime Lõuna-Eesti kuppelmaastikku uurides ja mööda Karula rahvusparki seigeldes. Lisaks leidsin oma uue lemmikjärve (eelmist lemmikut ei eksisteerinudki) ja tõeliselt rikkaliku seenekoha. Mul jooksis süda verd, kui sealt ära sõitsime, sest mul polnud korvi ega midagi, nii et ma sain korjata vaid nii palju seeni, kui mulle kätte mahtus. Sedagi oli aga üle kilo, nii et täna läheb suuremaks kupatamiseks. 

Siis ma mõtlesin, et huvitav, millal Tallinn ennast mulle lõplikult ammendab? Kuidagi igavaks on siinne elu muutunud ja seega tahaks palju tihemini käia mujal ja eriti Lõuna_Eestis. Tallinna lähedal pole ju üldse looduskauneid kohti! Kurb. 

Lisaks avastasin, et minust on enesele ootamatult saanud töövahendaja. Olen juba mitu õnnelikku töötaja- ja tööotsijat omavahel kokku viinud.

Sügiskollane

Sügis on kõige värvilisem aastaaeg, nii et oleks patt rikkuda seda valgete kleitidega. Sellest ma muidugi ei räägi, et argiriided on mul musta värvi. 

Aga see on minu maja hoov. 

Ma tahaksin oma tööst rääkida ...

Ja räägingi. Esmalt mainin, et mul on superäge töö, sest millisele naisele ei meeldiks vaadata terve päev riideid ja valida nende seast oma lemmikuid. Kahjuks mitte endale, aga kuna mul endale niikuinii riideid osta ei meeldi, siis seda parem. See selleks. Teiseks on mu töö puhul oluline fakt, et tegelikult pole ma mitte kunagi õppinud kujundamist, kunsti, disaini või muud sadat asja, mida selle töö jaoks vaja oleks ning see tõestab taas fakti, mida ammu olen peas kedranud – väga paljusid asju ei saagi õppida. Adobe paaripäevastel kursustel ma muidugi käisin, aga seal sain ma selgeks vaid programmid, mitte seda, kuidas luua mõjuvat kompat või teha pilkupüüdvaid reklaame. Seda vist õpitakse ülikoolis?

Mitte, et ma teaks seda kõike. Oh ei! Vahel ma istun arvuti taga, pea kätel, ja mõtlen, miks mina. Ma ju ei oska ega suuda midagi välja mõelda ka! Teisel päeval aga ilmuvad mu klahvide ja hiire alt sellised meistriteosed, et ise olen ka uhke. Vahel on mul algusest peale pilt silme ees, milline lõpptulemus olema peab, vahel aga katsetan töö käigus ja muudan kogu aeg oma nägemust. Selline see kujundaja elu on. Aga ega sellega siis asi piirne! Lisaks kunstiandele (ma ei pea siinkohal silmas maalimis- või joonistamisannet, mis mul puudub) peab mul olema ka väga tugev rööprähklemisanne ning võime teha samal ajal mitut erinevat kavandit. Oskama pean ka veidi soome ja läti keelt ning suurel määral saksa keelt. Arvutitundmises pean olema proff ning lisaks veel oskama html-keelt sel määral, et ma saaksin aru, kui kusagil mingi kala sees on. Rohkemal määral võiks ka osata muidugi. Serverite hingeeluga võiks ka kursis olla. Ühesõnaga – kujundamine on üks väike osa mu tööprotsessist.

Seega ma ei oskagi kunagi vastata, kui küsitakse, kellena ma töötan. Öelda "kujundaja" kõlab kuidagi lihtsalt, sest see ei anna edasi kõike seda, mida ma teen, aga samas ei viitsi ma ette lugeda, mida ma täpselt siis teen ka. Tõlkija-toimetaja-kujundaja-reklaamikirjutaja-sotsiaalmeediaturundaja oleks ju vast liiga pikk nimetus?

Ei saa mina tänapäeva memmepoegadest aru. Kuidas on võimalik, et inimene ei taha oma vanematest eraldi elada? Siinkohal mainin vahele, et ma ei pea silmas olukordi, kus inimene lihtsalt ei saa kodust ära kolida, näiteks pereliikme haiguse tõttu või kuna ta töötab nii madalapalgalisel kohal, et korteri üürimine on võimatu. Aga kõik ülejäänud?

Kusjuures see viimane põhjus, mille välja tõin, on põhjus vaid mööndustega. Meil on palgad väikesed, tõesti on. Ma ei leia, et see on normaalne, et klienditeenidajad saavad palka u 500 eurtsi kuus ja siis eeldatakse, et nad elavad sellest ära. Ei ela ikka küll, kui tuge pole. Aga vahe on selles, kas inimene on sunnitud sellisel kohal töötama, kuna tal tõesti pole muud võimalust, või ta lihtsalt vegeteerib oma madalapalgalisel kohal, kuna vanematekodus ju tegelikult elamise eest maksma ei pea ja seega puudub ka mott parema töö otsimiseks. Olen ise töötanud klienditeenindajana ning näinud nii esimest kui ka teist tüüpi inimesi. Esimest tüüpi inimesed ei vingunud aga kunagi, teised ... ma ilmselt ei pea mainimagi. 

Ja siis need, kes saaksid ära kolida, aga  ... no krt, mugav on ju, kui keegi tuba koristab ja külmkapp on sööki täis. Üüri ka maksma ei pea, nii et kogu palk kulub oma lõbuks. Olgu, kui nende vanemad lubavad ja sellist eluviisi võimaldavad, siis palun, aga kuidas, kuidas on see võimalik, et nad ei taha iseseisvust? Ma ei kujutaks ette ka, et peaksin nii elama. Eks ikka võtab meele mõruks, kui külmal talvel peab rohkem maksma, kui hinnad kallinevad ja kui tulevad ettenägematud kulutused, näiteks boiler kukub laest alla, aga ma ei vahetaks oma praegust elu eales selle vastu, et koliksin vanematekoju. Praegu ei pea ma kellelegi aru andma, miks ma midagi ostan või kui ma kodus midagi ümber korraldan. Ma saan minna koju, millal tahan, visata jalad seinale ning vahel jätta päevi koristamata. Või vedeleda ööd läbi teleka ees ja süüa pitsat. Mitte, et mul kodus hullud keelud peal oleksid olnud – vastupidi! Aga praegu olen ma iseseisev ja isegi kui keegi tahaks mu elustiili kritiseerida, siis ta ei saaks.

Otsisin siit blogist just üht juttu, mille ma 16-aastaselt olin kirjutanud ning avastasin, et Gott, kui ägedat elu ma ikka siis elasin. Peod, töö, kool jne jne. Siis ma loomulikult viitsisin kõike seda kirjeldada ka. Praegu aga pole ma enam ammu peol käinud, veel kauem pole ma pidusid kirjeldanud ja see on viinud Epu nii kaugele, et ta on hakanud Tartus levitama kuulujuttu, et ma olevat korralikuks hakanud. Tegelikult olin ma enne ka korralik, aga kuna ma praegu alkoholi juua ei saa, siis tundub kuidagi tarbetu öösel baari või klubisse minna. Ma tean, et ma kõlasin praegu nagu viimane alkohoolik, aga üks klaasike pole kunagi midagi halba teinud. Õigemini praegu teeks, kui ma selle võtaks. See selleks, mul on tunne, et ma ei oska ennast väljendada. 

Siis otsisin eile üles oma sõbra, kes on enda blogi kirjutamise pahatahtlikult pooleli jätnud, ja hurjutasin teda. Olen ikka vahel teiste inimeste blogisid lugenud, aga viimasel ajal on need nii tarbimiskesksed, inimesed kirjeldavad, mida nad söövad, peale määrivad, kannavad, ostavad ja minu arvates on see niiiiiiiiii igav. Oleksin tahtnud midagi toredat lugeda vahelduseks, aga tutkit, kõik toredad blogid on kokku kuivanud. Miks keegi ei avalda enam mingeid ägedaid valgustkartvaid saladusi? Või ei klatši? Krt, inimesed on liiga korralikuks muutunud. Ma ise vist ka, aga teate, paar nädalat veel ja ma olen 25, sealt edasi paar nädalat ja ma olen abielus ning siis paar kuud ja ma olen ema. Mis pidudest siin rääkida saab?

Kuigi jaa, reedel on rokikas rockabilly pidu ja esineb Rockin' Lady, nii et kõik, kes on sel hetkel Tartus, soovitan soojalt sinna minna. Mina lähen 100%. Ja laupäeval teeme me Olgaga ringi Tartu lokaalidele peale. Tegelikult on mul Tartus ka veidi asjalikumaid plaane: leida sõrmused ja leida kleit. Kui ma vaid teaks, kui müüakse Tartus ilusaid kleite, mis sobiksid hinnaklassilt ja poleks pidulikud, valged ega sitsisatsilised. Oot, ma ju tean! Kaltsukatest loomulikult! Kes siis tänapäeval pärispoodidest asju leiab?

Keelest

See on ikka nii kummaline, kuidas vahel inimesed ei saa oma pädevuse piiridest aru. Näiteks mina enne mõninga kordamiseta ei julgeks praegu kandideerida kohale, kus peaksin saksa või inglise keeles vadistama hakkama või mõnda muud asja tegema, mida ma tegelikult ju oskan. Eesti keelt räägin ma samuti väga hästi, aga sellegipoolest mõtleks ma kaks korda, enne kui keegi mul seda endale õpetada paluks. Mitte, et see reaalne võimalus oleks, aga siiski. Seetõttu mind häirivadki inimesed, kes töötavad pressiesindajate, reklaamikirjutajate või turundusjuhtidena ja ei oska elementaarset eesti keelt. Suure ja väikese algustähe kasutamine on ilmselgelt ajusid nikastav tegevus, nii et paljud on sellest loobunud või siis kasutavad suurt algustähte sõnade alguses, mis seda tegelikult ei vaja. See on minu probleem, et ma iga kord sellist asja nähes mõttes nutma hakkan. Veel hullem on aga komade ja punktide kasutamine. Ma olen juba harjunud, et koma kasutamine on muutumas aina harvemaks ja et pooli tekste lugedes pean ma ise sinna komad juurde mõtlema (huvitav, kas inimesed siis ei tea üht kuulsaimat lauset "Armu anda, mitte maha lasta"?). Leidub aga ka selline grupp inimesi, kel on kaugetest kooliaegadest meeles, et eksisteerib selline asi, nagu koma, aga ei tea, kuhu see küll lauses panna. Probleem lahendatakse lihtsalt ja pannakse koma täiesti suvalistesse kohtadesse. Ja mina nutan taas sisemiselt.
 

Punktidega on sama lugu. Mingitel arusaamatutel põhjustel arvatakse, et pikad laused ja kantselliit näitavad tõsiseltvõetavust ja tarkust. Paraku aga ei oska need tarkpead kasutada põimlauseid ja veel vähem lauset lõpetada ja niiviisi otsustavad nad lause lõpetada keset mõtet. Liigpikad laused, millel polegi mõtet või mille keerdkäikude sees mõte kaduma läheb on samuti tavalised. Kunagi õpetas mu vanem ja targem õde, kes pole filoloog, et inimese tarkust näitab see, kui lihtsate sõnadega ta suudab ennast arusaadavaks teha. Olen proovinud seda suunist järgida. Soovitaks seda teistelgi. Või siis mitte ronida ametitesse, kus tihti kirjutama peab, kui ikka keelt üldse ei oska. Mõelge minule ka ikka!

Viimastel päevadel olen pärast tööd täielikult ära kustunud ja juba kell 19 magama läinud, nii et pole suutnud raamatut isegi kätte võtta, rääkimata selle avamisest või mis veel hullem – lugemisest. Teadupoolest pidavat aga kolm päeva mittelugenud inimese jutt igavaks muutuma, nii et olen ennast püüdlikult eemale hoidnud kõiksugustest suhtlusvormidest. Küll aga on üleväsimus (?) hakanud tootma mu peas kummalisi mõtteid ja seoseid ja ilmselt hakanud mind muutma veidi tolerantsemaks. Kuigi olen pidanud ennast maailma kõige tolerantsemaks inimeseks, siis praegu tundub, et olin loonud endale lihtsalt helesiniseid illusioone.

Tähendab, ma olen tolerantne kõikide vähemuste rasside, rahvuste jne jne suhtes. Aga ma ei salli inimesi, kes ei ole tolerantsed ja kes on minu arvates rumalad. Küll aga olen ma liigitanud rumalate alla need nimesed, kes arvavad teistmoodi kui mina. Samas, miks küll? Miks ma kritiseerin inimesi, kes teevad lihtsalt oma elus teistsuguseid valikuid kui mina ning ei tee sellega teistele halba? Ega selline suhtumine ole vaid minukeskne – tundub, et paljud inimesed hindavad asju oma mätta otsast, ehk siis need, kes ei ole nii ilusad, targad, tublid ja head kui nemad, on alaväärtuslikumad. Rumalad. 

Nt kunagi ma kritiseerisin inimesi, kes otsustasid pärast keskkooli ülikooli mitte minna. Mein Gott, mis neist küll saab, mõtlesin. Elu on aga näidanud, et ega paljudest ülikoolilõpetanudest pole ka midagi erilist saanud ning samuti võitlevad tööturul oma koha pärast. Vahest suisa rohkem kui nood "teised", sest ülikool matsi küll ei riku, küll aga annab selle lõpetanutele teatava koguse eneseuhkust, mis keelab tal igale tööle isegi kandideerida. Kas aga elus pole hoopis oluline see, et inimene saaks oma eluga hakkama ja oleks õnnelik? Ning vahet ju pole, mis haridus tal on. Nüüd ma valiks vast iga kell korraliku ja tubli töötava inimese (nii sõbraks kui ka kaaslaseks) mõne ülikooli lõpetanud ülbiku asemel, kes pole päevagi elus tööd teinud ega kavatsegi. Praegu on hakanud see ülikooli idealiseerimine õnneks taanduma, sest ka kõige kõrgemal pilvedes elavad inimesed on taibanud, et tänapäeval on läbilöömiseks hoopis muud vaja.

Kritiseerinud olen muudki. Miks nad saavad nii vara lapsi? Miks nad tööd ei taha teha? Miks kannavad selliseid riideid? Miks kuulavad sellist muusikat? Miks kolivad Eestist ära? Miks tulevad tagasi? Miks, miks miks? Aga miks on see minu mure? Miks on see kellegi mure? Pole vaja ju inimesi sundima elama nii, nagu sina tahad. 

 Railil olid juulikuus kauboistiilis pulmad ja täna sain lõppude lõpuks pildikesed kätte. Kuna mul kodus kauboistiilis riideid ei leidunud, siis leidsin, et täpiline kleit on ka üsna teemakohane. Kui mitte just kauboistiilile, siis rockabillyle küll.