18 september 2014

Käisime kullapoes.

Ma olen kogu aeg olnud kindel selles, et tahan endale võimalikult peenikest sõrmust. Mitte sellepärast, et ma hull rott oleks (kuigi ilmselt ka sellepärast), aga pigem sellepärast, et ma ei kanna ehteid ja eriti mitte sõrmuseid. Võiksin sel teemal pika jutu maha pidada, miks, aga praegu pole ilmselt õige koht ja aeg. Igatahes – ütlesin poes kohe müüjale, et tahan peenikest ja näitasin isegi leti peal, millist. Selle peale läks müüja, kelleks oli keskealine võltnaeratusega mees, nägu hapuks ning sel ajal, kui ta aeglaselt vastavat sõrmust letile tõstis, rääkis ta, et nii peenikesed sõrmused lähevad kohe katki ja üleüldse on abielusõrmus terveks eluks ja et võtaks ikka paksema. Näitas veel ette ka mingeid klotsereid meenutavaid lihvitud rõvedusi. Vaatasin neid viisakalt ning ütlesin, et tahaksin ikka peenikest, sest ma ei kanna muidu sõrmuseid ja vaevalt see katki läheb, kui ma just sõrmust mägironimisel kasutama ei hakka. Noo jaaa ... suure surmaga näitas siis müüja mulle neid peenikesi, ise silmamurgast piieldes, et raudselt jälle mingi rott, kes ei raatsi nii tähtsa asja peale raha kulutada. Ma ei jõudnud veel eriti valima hakata, kui mu ette tõsteti mingi suur kobakas ja öeldi, et näed, see on õige suurus. Kuna ma olen siiski viisakas inimene, panin selle sõrme, mille peale mu sõrm meenutas u 70-aastase inimese sõrme. No ei, kui ma selline pean välja nägema, siis parem ei. Proovisin veel juttu peenikeste sõrmuste juurde tagasi viia, aga müüja raius kui rauda, et need purunevad põhimõtteliselt kohe, kui miski vastu läheb. Ega siis midagi, lahkusin poest ilma sõrmuseta.

Ülimeeldiv teenindus igatahes. Millal küll jõutakse Eestis ka selleni, et hea klient pole see, kes rohkem kulutab?

Kommentaare ei ole: