15 september 2014

Killukesi

Esmalt on vaja mainida, et täna on lihtsalt maailma kõige ilusam ilm: päikeseline ja külm. Ma ei talu liiga palavat ilma, sest kui veidikenegi kiirema tempoga kõndida, langeb keel vestile ja ei jaksa olla.

Nädalavahetusel oli aga samuti kaunis ja kuigi olin enne suure suuga lubanud, et lähen rokibaari hullama, siis tegelikult ma sinna ei jõudnud, vaid veetsin reede õhtu hoopis National Geographicu seltsis. Aeg-ajalt kuulatasin ka, ega köögis hiired ringi siba, aga minu ja nende õnneks ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Enne oldi mind nimelt hoiatatud, et öösiti tormab mööda kööki ringi hiirte armee ja et ma oleks siis ettevaatlik. Eks ma siis olingi, kuigi hiiri ma isegi ei karda. Ülejäänud nädalavahetus möödus oluliselt aktiivsemalt kuni sinnani, et terve pühapäeva veetsime Lõuna-Eesti kuppelmaastikku uurides ja mööda Karula rahvusparki seigeldes. Lisaks leidsin oma uue lemmikjärve (eelmist lemmikut ei eksisteerinudki) ja tõeliselt rikkaliku seenekoha. Mul jooksis süda verd, kui sealt ära sõitsime, sest mul polnud korvi ega midagi, nii et ma sain korjata vaid nii palju seeni, kui mulle kätte mahtus. Sedagi oli aga üle kilo, nii et täna läheb suuremaks kupatamiseks. 

Siis ma mõtlesin, et huvitav, millal Tallinn ennast mulle lõplikult ammendab? Kuidagi igavaks on siinne elu muutunud ja seega tahaks palju tihemini käia mujal ja eriti Lõuna_Eestis. Tallinna lähedal pole ju üldse looduskauneid kohti! Kurb. 

Lisaks avastasin, et minust on enesele ootamatult saanud töövahendaja. Olen juba mitu õnnelikku töötaja- ja tööotsijat omavahel kokku viinud.

Kommentaare ei ole: