23 september 2014

Kohe pärast sünnipäeva hakkas pea nii jubedalt valutama ja pole siiani järele jätnud, et ei teagi, mida teha. Tablette võtta nagu ei tohiks (kuigi ma eile siiski võtsin), aga muudmoodi ei kannata kuidagi olla. Ilmselt vanadus, mis muud. Aga kuna vektorite vaatamine tekitab hetkel suuremat peavalu, otsustasin töökoorma homsesse lükata. Niikuinii olen ajast ees.

Selle asemel sattusin lugema aga kellegi sõnavõttu abordist. See on küll teema mille kohta on nii palju erinevaid arvamusi, kui palju on inimesi, aga miks mitte siis ka enda seisukohta jagada. Otse loomulikult pole ma abordi vastane – ma arvan, et paljud inimesed võiksid lapsi üldse või vähemalt mingis olukorras/vanuses mitte saada. Loodan, et see ei kõla liiga eugeenilisena, aga tõesti ei ole ju mõtet saada last olukorras, kus pole võimalust teda üles kasvatada või kui vanemad lihtsalt pole mingitel muudel põhjustel selleks valmis. Aga ma ei leia ka, et abort oleks alternatiivne rasestumisvastane meetod. See peaks olema ikkagi viimane variant, mitte, et oh, ma arvan, et ma ikka ei taha seda last, ma siis teen abordi. Ja mõned nii suisa mitu korda. Julged teha, julge vastutada. Ja kui inimestel on kõik võimalused lapse kasvatamiseks, siis ma tõesti ei saa aru, miks abort teha. Aga – kellegi teise eest otsuseid teha ei saa ja igaüks langetab oma valikud ise. 

Aga küsida kellegi teise käest, kui ta teatab lapseootusest, ega ta juhuslikult abordi peale mõelnud, on küll veidi kummaline. Ilmselt siis ei mõelnud, kui ta sellest juba teatab. Ma usun, et kui ma tahaks aborti teha, siis ma teeks selle ära nii, et keegi ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Selline küsimus aga on solvav ja isegi julm – vähemalt minu jaoks. 

Üldse on paljud asjad siin maailmas ebaõiglased – paljud, kes tahavad lapsi saada, ei saa või siis peavad hullult vaeva nägema, ning paljud, kes ei taha, saavad. Seega ongi siin palju hüljatud lapsi ja kurbi potentsiaalseid lapsevanemaid. Mina pole kunagi olnud suur lastefänn ning paaniliselt last saada püüdnud, aga ometi olen ma nüüd rõõmsam, kui enne, sest – kes siis ikka üksi surra tahaks? Üksinduse all pean ma silmas siis pigem seda, et sul pole mitte kedagi, kes sinust maha jääks, kes kannaks edasi su ajalugu, geene, mälestusi, õpetusi. Ja et sul polegi kedagi, kellele neid edasi anda. Ma olen ikka ja alati teadnud, et kunagi võiks ikka mõne lapse saada ja parem kui enne 30ndat eluaastat. Praegu on just õige aeg, ma arvan.


Kommentaare ei ole: