Viimastel päevadel olen pärast tööd täielikult ära kustunud ja juba kell 19 magama läinud, nii et pole suutnud raamatut isegi kätte võtta, rääkimata selle avamisest või mis veel hullem – lugemisest. Teadupoolest pidavat aga kolm päeva mittelugenud inimese jutt igavaks muutuma, nii et olen ennast püüdlikult eemale hoidnud kõiksugustest suhtlusvormidest. Küll aga on üleväsimus (?) hakanud tootma mu peas kummalisi mõtteid ja seoseid ja ilmselt hakanud mind muutma veidi tolerantsemaks. Kuigi olen pidanud ennast maailma kõige tolerantsemaks inimeseks, siis praegu tundub, et olin loonud endale lihtsalt helesiniseid illusioone.
Tähendab, ma olen tolerantne kõikide vähemuste rasside, rahvuste jne jne suhtes. Aga ma ei salli inimesi, kes ei ole tolerantsed ja kes on minu arvates rumalad. Küll aga olen ma liigitanud rumalate alla need nimesed, kes arvavad teistmoodi kui mina. Samas, miks küll? Miks ma kritiseerin inimesi, kes teevad lihtsalt oma elus teistsuguseid valikuid kui mina ning ei tee sellega teistele halba? Ega selline suhtumine ole vaid minukeskne – tundub, et paljud inimesed hindavad asju oma mätta otsast, ehk siis need, kes ei ole nii ilusad, targad, tublid ja head kui nemad, on alaväärtuslikumad. Rumalad.
Nt kunagi ma kritiseerisin inimesi, kes otsustasid pärast keskkooli ülikooli mitte minna. Mein Gott, mis neist küll saab, mõtlesin. Elu on aga näidanud, et ega paljudest ülikoolilõpetanudest pole ka midagi erilist saanud ning samuti võitlevad tööturul oma koha pärast. Vahest suisa rohkem kui nood "teised", sest ülikool matsi küll ei riku, küll aga annab selle lõpetanutele teatava koguse eneseuhkust, mis keelab tal igale tööle isegi kandideerida. Kas aga elus pole hoopis oluline see, et inimene saaks oma eluga hakkama ja oleks õnnelik? Ning vahet ju pole, mis haridus tal on. Nüüd ma valiks vast iga kell korraliku ja tubli töötava inimese (nii sõbraks kui ka kaaslaseks) mõne ülikooli lõpetanud ülbiku asemel, kes pole päevagi elus tööd teinud ega kavatsegi. Praegu on hakanud see ülikooli idealiseerimine õnneks taanduma, sest ka kõige kõrgemal pilvedes elavad inimesed on taibanud, et tänapäeval on läbilöömiseks hoopis muud vaja.
Kritiseerinud olen muudki. Miks nad saavad nii vara lapsi? Miks nad tööd ei taha teha? Miks kannavad selliseid riideid? Miks kuulavad sellist muusikat? Miks kolivad Eestist ära? Miks tulevad tagasi? Miks, miks miks? Aga miks on see minu mure? Miks on see kellegi mure? Pole vaja ju inimesi sundima elama nii, nagu sina tahad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar