Reede on ilmselt üks minust mööda läinud inspiratsioonipäev, sest just reedeti sajab mulle tavaliselt kaela uute ideede ja kampaaniate laviin, millest siis kujundused vorpima pean. Vorpima on vast vale sõna muidugi – ilusad ja atraktiivsed kujundused tegema, htmlid ja muu säärase. Esmaspäevaks tavaliselt siis. 

Täna tahtis üks teine firma ka, et neile uudiskirja teeksin ja kohe kihvatas mu sees – miks nende enda kujundaja seda ei tee? Kuni ma vaatasin nende kodulehte ja mõistsin. Leidub ka hullemaid kui mina. 

Arvuti aga otsustas, et tema ei mängi ja seega veetsin ma ühe mõnusa tunnikese erinevaid programme installides, maha võttes, värskendades ja muud jama tehes, mis ajanappust arvestades üldse mu meelistegevuse hulka ei kuulunud. Pärast suurt jamamist on aga arvuti kiirem kui varem ning ma hakkan aina enam ja enam mõtlema, et peaks ikkagi minema ITd õppima. Enne tahaksin tegelikult mõnele koolitusele minna ja siis kõrgkooli, aga eks seda näeb. 

Ma peaksin hoopis kodus puhkama ja lamama ja mitte midagi tegema, aga selle asemel kustutan ma siin tulekahjusid. Kindlasti jäi mul mingi asi kahe silma vahele, mille siis esmaspäeval avastan. Aga õnneks on mul hea vabandus varnast võtta.

Eile Energiakeskuses avastasin, et peegellaburint on pildistamiseks kõige parem koht. Ägedaid peegleid ja kohti on seal veelgi, aga kuna nende ümber olid lastekarjad, siis ei hakanud ma ebaviisakalt vahele trügima. Pealegi oli tegemist siiski soliidse üritusega. Vippidele loomulikult siis.

Uudis

Jaa, 17- märtsil peaksin ma arvutuste kohaselt saama ühe vahva poisikluti emaks, kes juba täna saatis mulle esimese naeratuse. Mitte, et ma ise oleks sellest aru saanud, aga arst ja Sten hakkasid rõõmust kilkama. Pilt peaks ka sellest olema, aga kuna ma olen ilmselgelt alaarenenud arusaamisvõimega, siis ma ei suuda ka sealt naeratust tuvastada. 

Kummaline, kuidas inimestele meeldib ennast piinata. Näiteks mina ei vaata ega kuula saateid, mis mulle ei meeldi. Ka raamatud, mille puhul ma juba ette tean, et mind need ilmselt ei huvita, jäävad minust puutumata. Samas aga leidub inimesi – suurtes kogustes, muide – kes veedavad pika aja endale sedavõrd vastumeelset saadet kuulates/vaadates või kirjatükki lugedes ning pärast räägivad, kuidas see neile üldse ei meeldinud ja milline saast see ikka oli.

Mind ajendas kirjutama SEE artikkel. Alguses lugesin seda kui huumorit. Siis muutusin kurvaks, sest mõelda vaid, meie ümber eksisteerib selliseid inimesi, kes tõsimeeli nii arvavad. Pärast seda tuli kolmas etapp, kus mõtlesin, miks võtab inimene oma vabast ajast mitu-mitu tundi, et vaadata moraalset laostavat saadet ning pärast seda väga põhjalikult ning süviti analüüsida. 

Me ei ela ju raamatus "1984", et me ei saaks keerata ekraane kinni. Samuti kahtlen ma, et keegi sundis seda isikut eelpoolmainitud saadet vaatama. Miks siis kirjutada vihast nõretav artikkel? Oleks võinud ja televiisori kinni keerata ja lugeda midagi mõnusat. Endal parem ja teistel ka, sest sopapritsimine ja kellegi kohta halvasti ütlemine küll maailma paremaks ei muuda. Mina näiteks ei ava tolle sihtasutuse poolt kirjutatud lugusid ega loe nende artikleid, sest ma tean, et muutuksin kohe vihaseks. Miks ma aga peaksin? Ega ma nende arvamust niikuinii muuta ei saa ja seega pole mul mõtet ka lugeda ja vihastuda. Peaasi, et saaksin neid endast võimalikult kaugel hoida.

Raadiosse helistavad ka kogu aeg mingid inimesed, kes on terve saate ära kuulanud ja siis teatavad, et see on täielik saast. Rääkimata siis söögikohtadest, kus inimesed söövad oma toidu täiesti ära ning siis teatavad, et see oli ikka nii halb. Kas keegi sunnib neid inimesi? Või eelistavadki paljud kannatada ja siis mõnuga vinguda. Oh Gott, mis maailmas me küll elame?

Kolimine

Esimest korda kolisin vanematekodust ära Tartusse. Seal oli mul imeilus üürikorter, nii ilus kohe, et ei julgenudki seal korralikult elada. Omanik mainis ka korterit tutvustades sõna "sisedisainer" ning seda oli näha – tavalisest paneelikakorterist oli tehtud midagi peent. Ei tea aga, kas asi oli selles, et ma ei elanud seal üksinda või hakkasin tõesti seda korralikkust kartma, aga poole aasta pärast kolisin sealt ühikasse, kus tundsin ennast hulga kodusemalt. Ei olnud sellist tunnet, et ei julge midagi laokile jätta. Kuigi ka seal hakkas mind kooselu tüütama ning igal võimalusel pagesin ära. Õige pea viiski mu tee tagasi Tallinna, esmalt tagasi vanematekoju ja siis Pärnu maanteele.

Kui eelnevalt polnud ma sisustamisel väga kaasa rääkida saanud (ühikas tõstsime küll veidi mööblit ümber, aga mis sisustamine see ka on), siis nüüd oli mu ees tühi korterikarp ja võimalusi maa ja ilm. Arvasin ma. Kuna aga ma ei kolinud sinna üksi, siis sain ma kuulda iga oma ekstravagantsema soovi peale (kiiktool nt), et mis siis saab, kui on vaja tapeeti vahetada/mööblit vahetada/seinad üle värvida/seinad üleüldse ümber tõsta – siis ei sobi ju see punane diivan enam! Olgu mainit, et oma punase diivani ma siiski sain. Selliste kompromisside tulemina sai kogu korter rõhutatult isikupäratu ja neutraalne. Ainus, mis mulle meeldis, oli mu armas punane diivan. Sellegi jätsin maha, kui ära kolisin.

Sest jah, ma kolisin taas ära. Üksinda. Uueks pesakastiks sai armas ühetoaline korter Pelgulinna puitmajas. Seal ei saanud ma sisustamisest mõeldagi, sest kogu mööbel oli olemas. Tõin juurde vaid laua, stange ja raamaturiiuli. Korter ise oli imearmas: pisike aga väga kompaktne ning ideaalne ühele inimesele. Lisaväärtus oli ühisaed ja tore vaade aknast. Veel üks lisaväärtus, mille üle ma väga rõõmus polnud, olid läbikostvad seinad.

Ühest sai aga peagi kaks, nii et väike korter jäi kahele suurele inimesele ja peagi saabuvale pisikesele väikeseks. Oli aeg otsida midagi uut ja natuke suuremat. Flirtisin küll pikalt ideega, äkki mahiks sinna ikkagi ära – oma aed on ikka asi, millest loobuda ei taha – kuid mõistus oli õigel hetkel olemas ning seega, kui nägin pakkumist pm sünnitusmaja kõrvale kahetoalisesse korterisse kolimiseks, haarasin sellest varmalt kinni. Olgu mainit ka, et Tallinnas korteri otsimine ja leidmine on üks äärmiselt ebameeldiv protsess ning kõik, kes pole pidanud seda tegema – te peate, lihtsalt peate olema õnnelikud. Mind aga aitas mu hea sõnaseadmisoskus, nii et kui olin oma lühikese kuid ilusa eluloo korteriomanikule saatnud (tavaline "kas saaksin tulla korterit vaatama" on kõige halvem kiri üldse), saingi kohe ihaldatud korteri. Üürikorteri siis taas, sest kuigi mõlgutasin mõtteid ka korteriostu teemadel, siis sain aru, et a) ma pole veel miljonär ja b) mul pole hetkel küll aega ja viitsimist sellega tegeleda. Nüüd taas meeldetuletus kõikidele neile, kel on laenuta korter: te olete äärmiselt õnnelikud inimesed. Üüriraha ja korterilaen pole toredad asjad ja paraku jätavad jälje igasse rahakotti. 

Nüüd on meil väike ja armas pesa sünnitusmaja juures. Sisekujundus on lahendatud kihvtilt – kogu nõukaaegne mant on seintelt ja maast eemaldatud, nii et järele on jäänud kiviseinad ja laudpõrand. Värvides domineerivad tumepunane ja helekollane ning õnneks pole liigset mööblit. On sisseehitatud lahtine garderoob, kummut, sisseehitatud raamaturiiul, veel paar klaasist riiulit ja eelmise üürniku diivan. Loomulikult ka siis kõik vajalik vannitoas ja köögis. Kaasa võtsime vaid raamaturiiuli, stange (mida hetkel maha ärida üritan) ja klaaslaua (mida samuti maha ärida üritan kunagi). 

Sisse kolitud, algas raske etapp, ehk asjade lahtipakkimine, millele järgnes veel raskem etapp: kujundamine. Ma ei pea ennast eriliseks sisekujundajaks, ma ei vaata vabal ajal sisustusportaale ega käi mööblipoodides. Sten aga teeb seda kõike minust veel vähem, nii et kuidagi kahe peale pidime midagi tegema, et külla tulevad inimesed päris oksele ei hakkaks ja et asju üles leida oleks võimalik. Ma ei salli nipsasjakesi. Õigemini: ma ei kujuta ette, et ma läheks ise mingisse nännipoodi ja ostaks sealt ise mingit mõttetud kraami. Kõigel peab olema kas a) praktiline väärtus või b) emotsioon. Seega ongi nüüd meie elamises leiduvad kaunistused pildid, reisidelt toodud suveniirid või kingitused. Ka neid on mu arvates natuke liiga palju, aga sellega veel tegeleme. Loomulikult on maailma parim sisekujunduselement raamatud ning õnneks on neid meil palju.

Esialgu sai kokku täiesti kena ja elatav kodu. Kui ma suudan ennast kokku võtta, siis ma teen suurpuhastuse ka ning seejärel asun vaatama, kas kusagil toole ka müüakse. Või vaipa. Voodi oleks ka üks tarvilik ese ning ega kiiktoolistki ära ütleks.

Uus kodu

Kell on päris palju üle südaöö, aga ikkagi ei ole ma magama läinud. Istub hoopis oma uue korteri elutoas ja katsun mitte mõelda sellele, et homme on tööpäev ja juba kell 6 oleks vaja ärgata. Tegelikult ma isegi läksin enne magama. Siis aga meenus mulle, et ma pole seda nurjatut gaasiboilerit veel tööle saanud, nii et vedasin ennast voodist välja ja hakkasin gaasiboilerit parandama. Möllasin, mis ma möllasin, aga hakkama sain ja nüüd on meil taas sooja vett. Kuldsete kätega naine!

Uus kodu on kena. Neljandale korrusele muidugi annab vantsida ning arvatavasti paari kuu pärast ma vihkan oma otsust, nii kõrgele kolida. Seni aga olen rahul, sest ruumi on rohkem ja soojem on ka. Pärast tegusat kolimispäeva on kõik asjad (ma ei suuda seda veel uskuda) lahti pakitud ja kui homme koristatud saab, siis on päris kodune tunne kohe. Loomulikult on mõned asjad veel puudu, nagu näiteks voodi, elutoakapp, kiiktool ja suur vaip elutuppa, aga põhiline on olemas ja see on hea. 

Ma kirjeldaks veel, aga ma lihtsalt pean magama minema, muidu vihkan ennast terve homse päeva. Aga üldiselt kadestan inimesi, kes pole pidanud kunagi kolima, sest nad ei tea, kui palju neil närvirakke säästetud on.

Heietus

Mul oli kunagi üks sebitav, kes oli kõige tervislikumate eluviisidega inimene terves maailmas. Kohe nii tervislikega, et kui ma mainisin oma tavapäraseid tegevusi, nagu kohvijoomine ja lõunauinakud, nägin ma ta silmis õudu, mispeale tundsin ka ise, et olen ilmselt allakäinud. Kui temaga lõunal käisin ja niisama jutu sees mainisin enda jaoks täiesti tavalist asja, et ma ei jõua hommikuti süüa (no kes jõuab, eksole), siis oleks ta minestanud äärepealt. Lisaks sain teada, et päevas peaks sööma ühtedel kindlatel kellaaegadel. Õnneks polnud ta aga sellist tüüpi, kes teistelt sama nõuaks, mida endalt, aga lihtsalt mulle endale tundus veidi kummaline, et leidub keegi, kes pea iga tegevuse puhul mõtleb enne, kas see on tervislik või mitte. 

Asja kurbloolisus seisnes selles, et mina olen kõike muud kui tervislike eluviisidega inimene. Ma küll ei joo eriti palju alkoholi, ei ole ahelsuitsetaja ning ei käi iga päev McDonaldsis (see viimane võib muutuda, arvestades, kuhu kolime), aga seevastu ma rikun kõikide tervisefriikide piiblitõdesid. Ma joon kohvi nagu vana kurat, ei söö hommikusööki, näksin suvalisi asju suvalistel kellaaegadel ja söön õhtuti voodis võileibu (või midagi veel ebatervislikumat). Kui siinviibijad (kelle hulka kuulun kindlasti ka ma ise) mind näinud poleks, siis võiks arvata, et mu kehamassiindeks on sadades ja ma ise olen täielik emalaev. Aga ei! Ma olen täiesti normaalkaalus ja vahel suisa alakaalus ning riidesuurus on S. Vorm võiks loomulikult parem olla, sest unustasin mainida, et ma ei tee ka trenni täiesti ebatervislikult. 

Tegelikult on see kurb, sest mul puudub ka igasugune motivatsioon tervislikuks muutuda. Ma üritasin kohvijoomise maha jätta, aga see tõi kaasa metsikud peavalud, nii et olin sunnitud naasma. Küll aga vähendasin kohvikogust ühele tassile päevas. Erinevatel kellaaegadel ja õhtuti söömist ma ei suuda jätta, sest ma viibin erinevatel päevadel erinevates kohtades ja siis oleks kummaline nt teatris sööma hakata. Minu jaoks oli tõsine muutus juba see, et nüüdsest söön rohkem salatit (kuigi ma kahtlen, et poodides müüdav salat eriti tervislik on). Küll aga ei suudaks ma loobuda magusast (kummikommid, mmm...) ja lihast. Nädalavahetusel nt ostsin suure tüki pekki ja sõin selle ära. Mis saaks veel parem olla, kui küüslaugupekk? 

Ja nii juhtuski, et kahe nii erineva inimese teed läksid erinevates suundades. Ma tegelikult siiani ei tea, miks ma teda sebima hakkasin, sest juba esimesel pilgul võib näha, et kokkusobivus on 0. Ilmselt oli mul vaja taas endale tõestada, et ma saan. Ja sain.

Ilmselt pole ma väga normaalne, kui hommikul läbi külma köögi vannituppa silgates lohutan end mõttega "Stalingradis oli neil ju palju hullem". Või oli see pigem õigustus, miks mitte panna radikat sisse.

Oeh, ma pean lõpetama ajalooraamatute lugemise. Aga mis teha, kui Stalingradi raamat nii kutsuvalt raamatupoe riiulil istus. Ma poleks saanud seda sinna jätta. Sellest tingituna olen lugenud viimase nädala kõik õhtud andunult Stalingradi lahingust ning nüüd, kus raamat läbi on, tundnud samasugust melanhooliat nagu iga hea asja lõppemisel. 

Õnneks on olemas veel häid ajalooraamatuid, nii et kaua piinlema ei pea. 

Nädala lõpus läheb kolimiseks. Küll umbes 500 m, aga siiski. Korter on suurem ja kõrgemal ning tööle lähemal. Suur pluss on üks suur raamaturiiul ja teine suur pluss seina sisse ehitatud lamp. Kui ma kunagi suudan kolimisega järje peale saada ning uues kohas asjad lahti pakkida, siis muljetan pikemalt. Võib-olla.

Töö

Ma vaatan oma abielusõrmust ja olen õnnelik. Ning siis vaatan ma peeglisse ja olen veel õnnelikum. Mitte, et ma ennast jumalikult ilusaks peaksin. Elus on ikka palju muud. 

Eks varsti ole kõigile teada, et märtsist hakkan koduseks ja kõige suuremat meelehärmi põhjustab see otse loomulikult kolleegidele ja ülemustele. Seetõttu käidigi mulle vaikselt vihjamas, et kuna kedagi mu asemele ei võeta, siis äkki kuidagiviisi oleksin ma nõus suvel veidi tööd kodus tegema. Vastasin, et loomulikult, kui see muid asju segama ei hakka, aga täpsemalt oskan alles suvel öelda. Siis mõtlesin veidi järele ja leidsin, et my ass – ennast pooleks rebima ma ei hakka. Olen juba suvest saati harjutanud ennast eluga, kus töö pole esikohal ning kui mul on seaduslik õigus puhata, kavatsen ma seda ka teha. Iseasi, kuivõrd puhkamine see olla tõotab. Samas aga ma tean juba, et suvel trummeldan sõrmedega lauda ja tahan paaniliselt midagi asjalikku teha. Nii et kahe otsaga asi.

Eestlaste töökultuur on üks kummaline asi. Põhiline jutt, mida kuulda on, on see, et tööd on nii palju, palka nii vähe, töö on nõme, tingimused imevad jne jne. Seda juttu aga, mis tegelikult ja veidi viisakamal kujul tööandjatele võiks rääkida, kuulevad hoopis asjassepuutumatud inimesed. Ehk siis käiakse rusikas taskus, virisetakse ning esimesel võimalusel lastakse töölt jalga, ütlemata, MIKS. Tegelikult aga (võib tulla üllatusena) pole tööandjad selgeltnägijad või mõtetelugejad ning otse loomulikult ei pruugi nad paljudest probleemidest teadlikud olla, kui neile neid ei öelda. Palk on muidugi selline asi, mida võiks ise märgata, aga ka siin võiks töötaja ise võtta initsiatiivi ja minna ise palka juurde küsima, kui tal selleks loomulikult adekvaatne põhjendus on. Usun, et paljudes töökohtades saaksid nii mõnedki probleemid lahenduse, kui neist rääkida. Õigel ajal, õiges kohas ja õigesti. 

Üks suur tööalane probleem pole aga minu arvates üldse mitte palk (kuigi loomulikult on see põhitähtis), vaid hoopis ületunnid-ületöötamine. Minu arvates peaks nii olema, et kui ei saa määratud tööajal oma ülesannetega hakkama, siis tuleb kas ületundide eest maksta või võtta lisatööjõudu. Mitte teha tasuta ületunde. Loomulikult on ka võimalus, et töötaja on ise liiga aeglane, aga sel juhul peaks kas siis tüütaja ise või tööandja aru saama, et see koht pole sobiv. Kui aga uut töötajat ei võeta ja ületundide eest ei maksta, siis tuleks ületööst keelduda. Ja kui ülemus on tropp, pöörduda töövaidluskomisjoni (uskuge mind, seal käiakse ka jaburamatel põhjustel – aga selle jaoks see ongi). Inimesed ei tea paraku kõiki oma õigusi, nii et seepärast lastaksegi endale pähe istuda. 

Ma ise pole loomulikult selline, kes rusika lauale lööks ja oma õigusi nõuaks, aga ma ei tee kunagi ületunde (või ainult siis, kui saan need tasustatud) ja ei lase endale muudmoodi ka pähe istuda. Palga juurde küsimine on muidugi äärmiselt vastumeelne, nii et eelistan ka seda mitte teha. Samas ei käi ma ka soigumas, et keegi võiks ise mu palka tõsta. Võiks loomulikult, eksole :)

Ilupildid on ilusad

Mulle lihtsalt meeldivad nii väga oma silmad siin pildil, muud põhjust polegi. 

Käisin esmaspäeval ID-kaarti ka vahetamas ja paraku selleks hetkeks oli fotogeenilisus otsa saanud. Ega päevad ole vennad. Nüüd ei tee ega lase ma teha endast tervelt aasta otsa pilte, et jätta endale kujutelm, et olen ilus.

 

2.10.2014

Kui enne olin arvanud, et pulmapäeval olen vana rahu ise, kes magab poole lõunani ja tormab padjanäoga otse Õnnepaleesse, siis paraku nii need asjad ei läinud. Olin üleval enne kukke ja koitu ning vaatasin vihaselt Steni, kes rahulikult põõnas. Mõtlesin, et ajaks ta õige üles, et koos paanitseda, aga siis otsustasin olla hea inimene. Tunnid venisid ja venisid ning ma ketrasin oma peas läbi kõike, mida veel teha vaja on. Tundus, et ettevalmistused olid tehtud – kas tõesti ei ununenud midagi? Kui kell oli juba sealmaal, et normaalsed inimesed ärkasid, tegin hommikusöögi, krabasin kaasa kleidi, kingad, meigiasjad ja veel sada muud asja ning seadsin sammud Raadiomaja poole. Ilm oli imeline: päike siras läbi sügiskuldsete lehtede, nii et tänasin kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et pulmapäev sellisel vahval päeval on. Raadiomajas veeti mind kohe sööma, et ma keset registreerimist kokku ei kukuks. Pärast seda läksin juuksurisse, kus nõudsin endale Kreeka stiilis soengut. Juuksur oli küll kerges segaduses, aga kogus ennast kiiresti ja seega sain endalt täpselt sellise soengu, nagu ette kujutanud olin. Tegelikult polnud ma küll arvestanud, et mu poolpikkadesse juustesse ei saa teha vööni ulatuvaid patse, aga noh, eks elu õpetab. Kui juuksur sai teada, et ma ise abiellun, siis ta küsis, kas juustesse tuleb lilli või ehteid ka, aga ma raputasin pead. Ta ilme järgi võis eeldada, et no see pulm tuleb küll eriti lihtne. Ilmselt arvas ta ka, et need retuusid, millega juuksuris hängisin, ongi mu pulmarüü.

 

Seejärel sain kokku Steniga, kes oli kombekohaselt ülikonnas, ning läksime uuesti raadiomajja. Ka mul oli aeg ennast riidesse panna. Vahepeal viskasime ka nalja selle üle, et mõned mehed teevad endale taskurätiku naise pulmakleidi riidest – nagu oleksidki nad siis naise seelikusaba küljes kinni. Sten ütles, et kui väga tahan, võib ta kollase salvräti taskusse pista, aga loobusin sellest ahvatlevast ettepanekust. Kui kleit seljas, hakkasin meiki tegema. Olin ette kujutanud, et teen ilusa Kreeka stiilis meigi (ma tõesti ei tea, miks kõik Kreeka stiilis pidi olema) – lainerijoonega ja puha. Olin aga taas oma võimeid üle hinnanud ja esimene lainerijoon, mis mu käe alt ilmus, oli kõike muud kui sirge. Seega loobusin esialgsest plaanist ning pika ahastamise saatel, kui kole ma ikka olen, tegin veidi tagasihoidlikuma meigi. 

Ettevalmistused tehtud, tellisime takso ning vurasime Õnnepaleesse – mulle kombekohaselt liiga vara. Ootamise ajal jõudsin veel mõelda, mis kamm see on, et ma üldse ei närvitse. Kordasin veel peas üle, kas sõrmused on kaasas, auto tellitud jne jne ... tundus korras olevat. Pika mittenärvitsemise peale sai lõpuks minna pildistama ja uuesti ootama. Olime Õnnepalee poolt tellinud fotograafi, kelleks oli ei keegi muu kui Wremja Mart Laar. See muutis kogu pildistamisprotsessi palju lõbusamaks, aga kui ta tegi mulle ettepaneku, et teeks ka "nurjatumaid" pilte, kus jalad on näha, siis ma keeldusin kategooriliselt. Ega me mingis lõbumajas pole, eksole. Muidu tegime seal üsna klassikalisi musipilte ning seisime toa erinevates nurkades erinevates asendites. Kui keegi veel kunagi Õnnepalees abielluma peaks, siis soovitan kindlasti just teda – nalja sai palju. Küll aga pole mul meeles tema pärisnimi, aga kes siis Wremjat ei tea.

Saabus aga aeg registreerimisele kõndida.

Ma ei komistanudki oma kleidi otsa, kas pole imeline? Küll aga kõndisime nii kiiresti altari ette, et fotograaf ei jõudnud järele ning muusika mängis pikalt enne, kui registreerija kõnelema hakkas. Oleks võinud isegi veel mängida, sest kohe, kui registreerija suu avas, tahtsin suure hooga naerma pahvatada. Sten kommenteeris, et tädike oleks nagu happelaksu all olnud, mina ei suutnud sobivat diagnoosi panna. Ta kõnemaneer, hääl ja jutt olid justkui mõnest pulmaparoodiast – monotoonne, samas pingutatult harras, võlts ja nii jube, et ma ootasin terve aja, et ta lõpetaks. Jutt oli õnneks lühike, sõrmused said sõrme ning kohustuslik musi ka tehtud. Vaatamata kõikide ennustustele ei hakanud ma nutma – viimasel hetkel ei suutnud ma naeru kinni hoida ja seega ma lihtsalt naersin.

Siis läks suuremat sorti õnnitlemiseks ja pildistamiseks. Olgu mainit, et pilte tegid mu armsad õeraasud, kellel ka naermisest käsi värises. Lilleneiudeks olid mu kaks armsat sugulast, kes võtsid oma tööd väga tõsiselt. Vahest suisa liigagi tõsiselt, sest naeratama oli neid üsna raske saada, kuigi fotograaf ütles, et nemad ju veel abielluma ei pea.

Kui kogu kammajjaa oli läbi, lilled kokku kogutud ning inimesed taksode peale surutud, läksime mina, Sten ja Ulvi tellitud autoga Kadriorgu. Auto tellimise otsustasime ära vist eelviimasel päeval, sest minul oli ükskõik, mis autoga läheme, aga Sten nõudis mersut. Pika vaidlemise tulemusega tellisimegi siis mersu, mis siis truult maja ees ootas. Kõigepealt sõitsime Toompeale, kus tegime mõned halva valgusega pildid, seejärel aga Kadriorgu.

Miks kõik inimesed sügisel ei abiellu? Nii ilus valgus on ju!

Seejärel sõitsime väikese ringikesega peopaika. Autojuht oli kerges hämmingus, kuidas me pildistamisega nii kiiresti ühele poole saime, aga teatasin talle, et modellitöö on üks jubedamaid ning et üle paarikümne minuti ma küll kusagil poseerida ei viitsi.

Kui kohvikusse jõudsime, siis olid teised juba kohal ning õnneks ka söömisega alustanud. Et olime tellinud külmlaua, siis olingi mõelnud, et inimesed söövad-joovad, kunas tahavad ning mina saan salamisi sisse hiilida. Tutkit, kui sisse tulin, tabas mind aplaus. Tee peal oli Sten uitama läinud, nii et tema pääses. Oleksin pidanud ikka vähem silmatorkavad riided panema. Šampus suruti pihku ning algas uus õnnitlusring. Bella võttis enda peale raskeima ülesande: kõne.

 

Ta oli ka kõnepidamiseks kõige õigem isik. Vastupidiselt heldimapanevatele nutukõnedele saime meie taas ühe naljaka hetke. Nagu näha, ei suutnud ma ka siis naermast hoiduda. Kui tähelepanu oli meie pealt hajunud, hakkas pihta üldine sotsialiseerumine, söömine ja joomine, mis jätkusid kuni õhtuni. Vahepeal pidas Bella veel paar kõne, aga üldiselt oli kõik täpselt selline, nagu ette kujutanud olin. Mõnus, vaba, kedagi ei sunnitud millekski. Ja ei mingeid jubedaid mänge.

Tordike oli ka:

Selle söömine pakkus taas naljakaid hetki. Mis teha, ma pole loodud tõsiseks inimeseks.

Peo lõpuks olime kogunud palju lilli, kingitusi, õnnitlusi ja komplimente. Olin rõõmus, et pidu läks korda ning a) ma ei kukkunud kordagi kontsadelt alla, b) kõik kutsutud tulid kohale ja tundsid ennast hästi ja c) sööki ja jooki jätkus piisavalt. Kordaläinud pulmapeole järgnes lõõgastav nädalavahetus Pärnus, kus ma tegelesin täpselt sellega, millega mesinädalatel tegeldakse: mitte millegagi.

Järelkajad

Kunagi ma asun kirjeldama ka SEDA PÄEVA, aga enne veidi soiun oma tunnetest pärast abiellumist. Õigemini ma ei saa öelda, et midagi oluliselt muutunud oleks peale selle, et ma kannan nüüd sõrmust. Olen näinud inimeste silmis pilke, mis ütlevad, et abielunaisena peaksin loobuma ketsidest ja kandma naiselikumaid riideid, aga ma ei lase ennast sellest suuremat häirida. 

Küll aga olen täheldanud, et inimestele meeldib öelda mu uut nime. Pole midagi teha, uhke nimi ikkagi. Tööl on kolleegid rõõmsa naeratusega pöördunud täna mu poole vaid mu uue nimega. Ja lilledega. Need on siis ainsad pulmalilled, mis ma koju viin, ülejäänud ilutsevad Epu kaitsva käe all.

Et aga veel uhkustada oma Kreeka stiilis kleidiga, siis siin on väike pildike, mis peaks rõhuma kõikide inimeste tunnetele – on lapsi, on lilli, on klaver ja ilusad inimesed. 

 

Mõni meist vahetas nime ...

2. oktoober oli üks imeilus sügispäev, mille veetsime vaheldumisi Raadiomajas, perbüroos ja Kadriorus. Kui pingelangus (=peavalu) läbi saab, siis ilmselt muljetan pikemalt ka.