07 oktoober 2014

2.10.2014

Kui enne olin arvanud, et pulmapäeval olen vana rahu ise, kes magab poole lõunani ja tormab padjanäoga otse Õnnepaleesse, siis paraku nii need asjad ei läinud. Olin üleval enne kukke ja koitu ning vaatasin vihaselt Steni, kes rahulikult põõnas. Mõtlesin, et ajaks ta õige üles, et koos paanitseda, aga siis otsustasin olla hea inimene. Tunnid venisid ja venisid ning ma ketrasin oma peas läbi kõike, mida veel teha vaja on. Tundus, et ettevalmistused olid tehtud – kas tõesti ei ununenud midagi? Kui kell oli juba sealmaal, et normaalsed inimesed ärkasid, tegin hommikusöögi, krabasin kaasa kleidi, kingad, meigiasjad ja veel sada muud asja ning seadsin sammud Raadiomaja poole. Ilm oli imeline: päike siras läbi sügiskuldsete lehtede, nii et tänasin kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et pulmapäev sellisel vahval päeval on. Raadiomajas veeti mind kohe sööma, et ma keset registreerimist kokku ei kukuks. Pärast seda läksin juuksurisse, kus nõudsin endale Kreeka stiilis soengut. Juuksur oli küll kerges segaduses, aga kogus ennast kiiresti ja seega sain endalt täpselt sellise soengu, nagu ette kujutanud olin. Tegelikult polnud ma küll arvestanud, et mu poolpikkadesse juustesse ei saa teha vööni ulatuvaid patse, aga noh, eks elu õpetab. Kui juuksur sai teada, et ma ise abiellun, siis ta küsis, kas juustesse tuleb lilli või ehteid ka, aga ma raputasin pead. Ta ilme järgi võis eeldada, et no see pulm tuleb küll eriti lihtne. Ilmselt arvas ta ka, et need retuusid, millega juuksuris hängisin, ongi mu pulmarüü.

Seejärel sain kokku Steniga, kes oli kombekohaselt ülikonnas, ning läksime uuesti raadiomajja. Ka mul oli aeg ennast riidesse panna. Vahepeal viskasime ka nalja selle üle, et mõned mehed teevad endale taskurätiku naise pulmakleidi riidest – nagu oleksidki nad siis naise seelikusaba küljes kinni. Sten ütles, et kui väga tahan, võib ta kollase salvräti taskusse pista, aga loobusin sellest ahvatlevast ettepanekust. Kui kleit seljas, hakkasin meiki tegema. Olin ette kujutanud, et teen ilusa Kreeka stiilis meigi (ma tõesti ei tea, miks kõik Kreeka stiilis pidi olema) – lainerijoonega ja puha. Olin aga taas oma võimeid üle hinnanud ja esimene lainerijoon, mis mu käe alt ilmus, oli kõike muud kui sirge. Seega loobusin esialgsest plaanist ning pika ahastamise saatel, kui kole ma ikka olen, tegin veidi tagasihoidlikuma meigi. 

Ettevalmistused tehtud, tellisime takso ning vurasime Õnnepaleesse – mulle kombekohaselt liiga vara. Ootamise ajal jõudsin veel mõelda, mis kamm see on, et ma üldse ei närvitse. Kordasin veel peas üle, kas sõrmused on kaasas, auto tellitud jne jne ... tundus korras olevat. Pika mittenärvitsemise peale sai lõpuks minna pildistama ja uuesti ootama. Olime Õnnepalee poolt tellinud fotograafi, kelleks oli ei keegi muu kui Wremja Mart Laar. See muutis kogu pildistamisprotsessi palju lõbusamaks, aga kui ta tegi mulle ettepaneku, et teeks ka "nurjatumaid" pilte, kus jalad on näha, siis ma keeldusin kategooriliselt. Ega me mingis lõbumajas pole, eksole. Muidu tegime seal üsna klassikalisi musipilte ning seisime toa erinevates nurkades erinevates asendites. Kui keegi veel kunagi Õnnepalees abielluma peaks, siis soovitan kindlasti just teda – nalja sai palju. Küll aga pole mul meeles tema pärisnimi, aga kes siis Wremjat ei tea.

Saabus aga aeg registreerimisele kõndida.


Ma ei komistanudki oma kleidi otsa, kas pole imeline? Küll aga kõndisime nii kiiresti altari ette, et fotograaf ei jõudnud järele ning muusika mängis pikalt enne, kui registreerija kõnelema hakkas. Oleks võinud isegi veel mängida, sest kohe, kui registreerija suu avas, tahtsin suure hooga naerma pahvatada. Sten kommenteeris, et tädike oleks nagu happelaksu all olnud, mina ei suutnud sobivat diagnoosi panna. Ta kõnemaneer, hääl ja jutt olid justkui mõnest pulmaparoodiast – monotoonne, samas pingutatult harras, võlts ja nii jube, et ma ootasin terve aja, et ta lõpetaks. Jutt oli õnneks lühike, sõrmused said sõrme ning kohustuslik musi ka tehtud. Vaatamata kõikide ennustustele ei hakanud ma nutma – viimasel hetkel ei suutnud ma naeru kinni hoida ja seega ma lihtsalt naersin.


Siis läks suuremat sorti õnnitlemiseks ja pildistamiseks. Olgu mainit, et pilte tegid mu armsad õeraasud, kellel ka naermisest käsi värises. Lilleneiudeks olid mu kaks armsat sugulast, kes võtsid oma tööd väga tõsiselt. Vahest suisa liigagi tõsiselt, sest naeratama oli neid üsna raske saada, kuigi fotograaf ütles, et nemad ju veel abielluma ei pea.

Kui kogu kammajjaa oli läbi, lilled kokku kogutud ning inimesed taksode peale surutud, läksime mina, Sten ja Ulvi tellitud autoga Kadriorgu. Auto tellimise otsustasime ära vist eelviimasel päeval, sest minul oli ükskõik, mis autoga läheme, aga Sten nõudis mersut. Pika vaidlemise tulemusega tellisimegi siis mersu, mis siis truult maja ees ootas. Kõigepealt sõitsime Toompeale, kus tegime mõned halva valgusega pildid, seejärel aga Kadriorgu.



Miks kõik inimesed sügisel ei abiellu? Nii ilus valgus on ju!

Seejärel sõitsime väikese ringikesega peopaika. Autojuht oli kerges hämmingus, kuidas me pildistamisega nii kiiresti ühele poole saime, aga teatasin talle, et modellitöö on üks jubedamaid ning et üle paarikümne minuti ma küll kusagil poseerida ei viitsi.

Kui kohvikusse jõudsime, siis olid teised juba kohal ning õnneks ka söömisega alustanud. Et olime tellinud külmlaua, siis olingi mõelnud, et inimesed söövad-joovad, kunas tahavad ning mina saan salamisi sisse hiilida. Tutkit, kui sisse tulin, tabas mind aplaus. Tee peal oli Sten uitama läinud, nii et tema pääses. Oleksin pidanud ikka vähem silmatorkavad riided panema. Šampus suruti pihku ning algas uus õnnitlusring. Bella võttis enda peale raskeima ülesande: kõne.


Ta oli ka kõnepidamiseks kõige õigem isik. Vastupidiselt heldimapanevatele nutukõnedele saime meie taas ühe naljaka hetke. Nagu näha, ei suutnud ma ka siis naermast hoiduda. Kui tähelepanu oli meie pealt hajunud, hakkas pihta üldine sotsialiseerumine, söömine ja joomine, mis jätkusid kuni õhtuni. Vahepeal pidas Bella veel paar kõne, aga üldiselt oli kõik täpselt selline, nagu ette kujutanud olin. Mõnus, vaba, kedagi ei sunnitud millekski. Ja ei mingeid jubedaid mänge.

Tordike oli ka:


Selle söömine pakkus taas naljakaid hetki. Mis teha, ma pole loodud tõsiseks inimeseks.



Peo lõpuks olime kogunud palju lilli, kingitusi, õnnitlusi ja komplimente. Olin rõõmus, et pidu läks korda ning a) ma ei kukkunud kordagi kontsadelt alla, b) kõik kutsutud tulid kohale ja tundsid ennast hästi ja c) sööki ja jooki jätkus piisavalt. Kordaläinud pulmapeole järgnes lõõgastav nädalavahetus Pärnus, kus ma tegelesin täpselt sellega, millega mesinädalatel tegeldakse: mitte millegagi.

Kommentaare ei ole: