22 oktoober 2014

Kolimine

Esimest korda kolisin vanematekodust ära Tartusse. Seal oli mul imeilus üürikorter, nii ilus kohe, et ei julgenudki seal korralikult elada. Omanik mainis ka korterit tutvustades sõna "sisedisainer" ning seda oli näha – tavalisest paneelikakorterist oli tehtud midagi peent. Ei tea aga, kas asi oli selles, et ma ei elanud seal üksinda või hakkasin tõesti seda korralikkust kartma, aga poole aasta pärast kolisin sealt ühikasse, kus tundsin ennast hulga kodusemalt. Ei olnud sellist tunnet, et ei julge midagi laokile jätta. Kuigi ka seal hakkas mind kooselu tüütama ning igal võimalusel pagesin ära. Õige pea viiski mu tee tagasi Tallinna, esmalt tagasi vanematekoju ja siis Pärnu maanteele.

Kui eelnevalt polnud ma sisustamisel väga kaasa rääkida saanud (ühikas tõstsime küll veidi mööblit ümber, aga mis sisustamine see ka on), siis nüüd oli mu ees tühi korterikarp ja võimalusi maa ja ilm. Arvasin ma. Kuna aga ma ei kolinud sinna üksi, siis sain ma kuulda iga oma ekstravagantsema soovi peale (kiiktool nt), et mis siis saab, kui on vaja tapeeti vahetada/mööblit vahetada/seinad üle värvida/seinad üleüldse ümber tõsta – siis ei sobi ju see punane diivan enam! Olgu mainit, et oma punase diivani ma siiski sain. Selliste kompromisside tulemina sai kogu korter rõhutatult isikupäratu ja neutraalne. Ainus, mis mulle meeldis, oli mu armas punane diivan. Sellegi jätsin maha, kui ära kolisin.

Sest jah, ma kolisin taas ära. Üksinda. Uueks pesakastiks sai armas ühetoaline korter Pelgulinna puitmajas. Seal ei saanud ma sisustamisest mõeldagi, sest kogu mööbel oli olemas. Tõin juurde vaid laua, stange ja raamaturiiuli. Korter ise oli imearmas: pisike aga väga kompaktne ning ideaalne ühele inimesele. Lisaväärtus oli ühisaed ja tore vaade aknast. Veel üks lisaväärtus, mille üle ma väga rõõmus polnud, olid läbikostvad seinad.

Ühest sai aga peagi kaks, nii et väike korter jäi kahele suurele inimesele ja peagi saabuvale pisikesele väikeseks. Oli aeg otsida midagi uut ja natuke suuremat. Flirtisin küll pikalt ideega, äkki mahiks sinna ikkagi ära – oma aed on ikka asi, millest loobuda ei taha – kuid mõistus oli õigel hetkel olemas ning seega, kui nägin pakkumist pm sünnitusmaja kõrvale kahetoalisesse korterisse kolimiseks, haarasin sellest varmalt kinni. Olgu mainit ka, et Tallinnas korteri otsimine ja leidmine on üks äärmiselt ebameeldiv protsess ning kõik, kes pole pidanud seda tegema – te peate, lihtsalt peate olema õnnelikud. Mind aga aitas mu hea sõnaseadmisoskus, nii et kui olin oma lühikese kuid ilusa eluloo korteriomanikule saatnud (tavaline "kas saaksin tulla korterit vaatama" on kõige halvem kiri üldse), saingi kohe ihaldatud korteri. Üürikorteri siis taas, sest kuigi mõlgutasin mõtteid ka korteriostu teemadel, siis sain aru, et a) ma pole veel miljonär ja b) mul pole hetkel küll aega ja viitsimist sellega tegeleda. Nüüd taas meeldetuletus kõikidele neile, kel on laenuta korter: te olete äärmiselt õnnelikud inimesed. Üüriraha ja korterilaen pole toredad asjad ja paraku jätavad jälje igasse rahakotti. 

Nüüd on meil väike ja armas pesa sünnitusmaja juures. Sisekujundus on lahendatud kihvtilt – kogu nõukaaegne mant on seintelt ja maast eemaldatud, nii et järele on jäänud kiviseinad ja laudpõrand. Värvides domineerivad tumepunane ja helekollane ning õnneks pole liigset mööblit. On sisseehitatud lahtine garderoob, kummut, sisseehitatud raamaturiiul, veel paar klaasist riiulit ja eelmise üürniku diivan. Loomulikult ka siis kõik vajalik vannitoas ja köögis. Kaasa võtsime vaid raamaturiiuli, stange (mida hetkel maha ärida üritan) ja klaaslaua (mida samuti maha ärida üritan kunagi). 

Sisse kolitud, algas raske etapp, ehk asjade lahtipakkimine, millele järgnes veel raskem etapp: kujundamine. Ma ei pea ennast eriliseks sisekujundajaks, ma ei vaata vabal ajal sisustusportaale ega käi mööblipoodides. Sten aga teeb seda kõike minust veel vähem, nii et kuidagi kahe peale pidime midagi tegema, et külla tulevad inimesed päris oksele ei hakkaks ja et asju üles leida oleks võimalik. Ma ei salli nipsasjakesi. Õigemini: ma ei kujuta ette, et ma läheks ise mingisse nännipoodi ja ostaks sealt ise mingit mõttetud kraami. Kõigel peab olema kas a) praktiline väärtus või b) emotsioon. Seega ongi nüüd meie elamises leiduvad kaunistused pildid, reisidelt toodud suveniirid või kingitused. Ka neid on mu arvates natuke liiga palju, aga sellega veel tegeleme. Loomulikult on maailma parim sisekujunduselement raamatud ning õnneks on neid meil palju.

Esialgu sai kokku täiesti kena ja elatav kodu. Kui ma suudan ennast kokku võtta, siis ma teen suurpuhastuse ka ning seejärel asun vaatama, kas kusagil toole ka müüakse. Või vaipa. Voodi oleks ka üks tarvilik ese ning ega kiiktoolistki ära ütleks.

Kommentaare ei ole: