23 oktoober 2014

Kummaline, kuidas inimestele meeldib ennast piinata. Näiteks mina ei vaata ega kuula saateid, mis mulle ei meeldi. Ka raamatud, mille puhul ma juba ette tean, et mind need ilmselt ei huvita, jäävad minust puutumata. Samas aga leidub inimesi – suurtes kogustes, muide – kes veedavad pika aja endale sedavõrd vastumeelset saadet kuulates/vaadates või kirjatükki lugedes ning pärast räägivad, kuidas see neile üldse ei meeldinud ja milline saast see ikka oli.

Mind ajendas kirjutama SEE artikkel. Alguses lugesin seda kui huumorit. Siis muutusin kurvaks, sest mõelda vaid, meie ümber eksisteerib selliseid inimesi, kes tõsimeeli nii arvavad. Pärast seda tuli kolmas etapp, kus mõtlesin, miks võtab inimene oma vabast ajast mitu-mitu tundi, et vaadata moraalset laostavat saadet ning pärast seda väga põhjalikult ning süviti analüüsida. 

Me ei ela ju raamatus "1984", et me ei saaks keerata ekraane kinni. Samuti kahtlen ma, et keegi sundis seda isikut eelpoolmainitud saadet vaatama. Miks siis kirjutada vihast nõretav artikkel? Oleks võinud ja televiisori kinni keerata ja lugeda midagi mõnusat. Endal parem ja teistel ka, sest sopapritsimine ja kellegi kohta halvasti ütlemine küll maailma paremaks ei muuda. Mina näiteks ei ava tolle sihtasutuse poolt kirjutatud lugusid ega loe nende artikleid, sest ma tean, et muutuksin kohe vihaseks. Miks ma aga peaksin? Ega ma nende arvamust niikuinii muuta ei saa ja seega pole mul mõtet ka lugeda ja vihastuda. Peaasi, et saaksin neid endast võimalikult kaugel hoida.

Raadiosse helistavad ka kogu aeg mingid inimesed, kes on terve saate ära kuulanud ja siis teatavad, et see on täielik saast. Rääkimata siis söögikohtadest, kus inimesed söövad oma toidu täiesti ära ning siis teatavad, et see oli ikka nii halb. Kas keegi sunnib neid inimesi? Või eelistavadki paljud kannatada ja siis mõnuga vinguda. Oh Gott, mis maailmas me küll elame?

Kommentaare ei ole: