09 oktoober 2014

Töö

Ma vaatan oma abielusõrmust ja olen õnnelik. Ning siis vaatan ma peeglisse ja olen veel õnnelikum. Mitte, et ma ennast jumalikult ilusaks peaksin. Elus on ikka palju muud. 

Eks varsti ole kõigile teada, et märtsist hakkan koduseks ja kõige suuremat meelehärmi põhjustab see otse loomulikult kolleegidele ja ülemustele. Seetõttu käidigi mulle vaikselt vihjamas, et kuna kedagi mu asemele ei võeta, siis äkki kuidagiviisi oleksin ma nõus suvel veidi tööd kodus tegema. Vastasin, et loomulikult, kui see muid asju segama ei hakka, aga täpsemalt oskan alles suvel öelda. Siis mõtlesin veidi järele ja leidsin, et my ass – ennast pooleks rebima ma ei hakka. Olen juba suvest saati harjutanud ennast eluga, kus töö pole esikohal ning kui mul on seaduslik õigus puhata, kavatsen ma seda ka teha. Iseasi, kuivõrd puhkamine see olla tõotab. Samas aga ma tean juba, et suvel trummeldan sõrmedega lauda ja tahan paaniliselt midagi asjalikku teha. Nii et kahe otsaga asi.

Eestlaste töökultuur on üks kummaline asi. Põhiline jutt, mida kuulda on, on see, et tööd on nii palju, palka nii vähe, töö on nõme, tingimused imevad jne jne. Seda juttu aga, mis tegelikult ja veidi viisakamal kujul tööandjatele võiks rääkida, kuulevad hoopis asjassepuutumatud inimesed. Ehk siis käiakse rusikas taskus, virisetakse ning esimesel võimalusel lastakse töölt jalga, ütlemata, MIKS. Tegelikult aga (võib tulla üllatusena) pole tööandjad selgeltnägijad või mõtetelugejad ning otse loomulikult ei pruugi nad paljudest probleemidest teadlikud olla, kui neile neid ei öelda. Palk on muidugi selline asi, mida võiks ise märgata, aga ka siin võiks töötaja ise võtta initsiatiivi ja minna ise palka juurde küsima, kui tal selleks loomulikult adekvaatne põhjendus on. Usun, et paljudes töökohtades saaksid nii mõnedki probleemid lahenduse, kui neist rääkida. Õigel ajal, õiges kohas ja õigesti. 

Üks suur tööalane probleem pole aga minu arvates üldse mitte palk (kuigi loomulikult on see põhitähtis), vaid hoopis ületunnid-ületöötamine. Minu arvates peaks nii olema, et kui ei saa määratud tööajal oma ülesannetega hakkama, siis tuleb kas ületundide eest maksta või võtta lisatööjõudu. Mitte teha tasuta ületunde. Loomulikult on ka võimalus, et töötaja on ise liiga aeglane, aga sel juhul peaks kas siis tüütaja ise või tööandja aru saama, et see koht pole sobiv. Kui aga uut töötajat ei võeta ja ületundide eest ei maksta, siis tuleks ületööst keelduda. Ja kui ülemus on tropp, pöörduda töövaidluskomisjoni (uskuge mind, seal käiakse ka jaburamatel põhjustel – aga selle jaoks see ongi). Inimesed ei tea paraku kõiki oma õigusi, nii et seepärast lastaksegi endale pähe istuda. 

Ma ise pole loomulikult selline, kes rusika lauale lööks ja oma õigusi nõuaks, aga ma ei tee kunagi ületunde (või ainult siis, kui saan need tasustatud) ja ei lase endale muudmoodi ka pähe istuda. Palga juurde küsimine on muidugi äärmiselt vastumeelne, nii et eelistan ka seda mitte teha. Samas ei käi ma ka soigumas, et keegi võiks ise mu palka tõsta. Võiks loomulikult, eksole :)

Kommentaare ei ole: