Kodus ei toimu mingit lullilöömist ...

Iga vaba hetk tuleb targalt ära kasutada. Pildile püütud hetkel toimub ühe vahva söögitooli värvimine. Kui too on tehtud, siis on mul kavas õmmelda sinna ka pehmendused ja kirjutada põhjale luuletus. Originaalsusideed tuleb teoks teha. 

Lisaks avastasin, et mõnel inimesel on hirmus hea meel, et ma veebruaris dekreeti jään. Ei, mitte sellepärast, et ma lapse saan, ohei, hoopis sellepärast, et siis ei käi ma tööl ja olen saadaval kõiksuguste muude asjade jaoks. Nii avastasingi, et olen saanud endale suveks suisa kaks tööotsa. Mina olen rahul! Lisaks hakkan ma järgmisel nädalavahetusel töötube läbi viima. Jah, mina. Võib-olla saab minust veel inimene kunagi. 

Lõhnamaagia

Mul on kodus alates eilsest aaloelõhnalised viirukid, nii et kogu aeg hõljub toas mõnus lõhn. Lisaks olen pannud viirukialuse kõrvale LED-küünla, et viirukisuitsu ka visuaalselt nautida saaks. Võimas kooslus. Hakkasin üleüldse mõtlema, et kui juba kodus on viirukid, siis polegi sadat nipsasja ja tegelikult ebavajalikku – aga mingil hetkel vajalikuna tunduvat – mööblit vaja. Inimesed kujundavad esmamulje ikkagi lõhna järgi ja atmosfäär on loodud. Laupäeval sattus uksest sisse astunud laps viirukitest nii suurde vaimustusse, et põletasime terve nädalavahetuse muskuselõhnalisi viirukeid. 

Õnneks pole mul kodus plastaknad, mis õhku läbi ei lase, nii et pärast üht viirukit oleks tuba suitsust paks. Vanaaegsed puitaknad segavad kenasti lõhna välisõhuga, nii et kombo on imeline. Köögiaken on ka niikuinii tihti lahti. 

Ma pole muidugi vaadanud, mida teevad aknalaual pesitsevad potitaimed, aga ilmselt suures eufoorias nad pole. Mitte, et mind see eriti huvitaks, sest potitaimed on üks asi, mille üle ma kohe kuidagi rõõmustada ei oska. Kui ma tahan endale loodust koju, siis ma võtan koera.

Kvaliteetinimene

Kui ma kiiruga guugeldasin, mida peetakse inimese kvaliteedi näitajaks, siis põhilisena jäi üsna kesisest valikust silma, et kvaliteetinimene on see, kes tarbib kvaliteetkultuuri. Aga kas see pole ajas muutuv mõiste, arvestades, et see, milline kultuur on "kvaliteetne" muutub üsna kiiresti. Rääkimata sellest, et mis on ühe jaoks kvaliteetne, pole seda teps mitte teise jaoks ja vastupidi? Näiteks minu jaoks on indie-hipsterite muusika suvaline inisemine, teiste jaoks on see võib-olla sügavusest nõretav heliteos. Siinkohal on asi maitses. Muidugi saab tuua välja mõned üleüldised arusaamad, näiteks et raamatute lugemine on kvaliteetsem meelelahutusviis kui arvutimängud ja teater kvaliteetsem kui telesaated, aga ka need piirid hakkavad vaikselt tuhmuma. Labane suvekomöödia teatris ei ole kuidagiviisi parem mõnest poliitikasaatest. Kvaliteedi üle võiks vaidlema jäädagi, kuigi eks igas ühiskonnas ole välja kujunenud kindlad stambid.

Sellegipoolest peavad inimesed, kes ei vaata telerist "Su nägu kõlab tuttavalt" või ei ole kursis viimase kõmuga, end intelligentsemaks kui nood, kes eelpoolmainit tegevusi teevad. Just intelligentsemaks, kuigi intelligentsusel pole maitsega mitte midagi pistmist. Näiteks minu IQ on viimastel andmetel 139 ja ma vaatan igal pühapäeval andunult näosaadet. Ei häbene ka. Seega on neil pseudokvaliteetinimestel kõrge kukkumine, kui kuulevad, et intelligentsus on hoopis midagi muud. Korrakem siis üle, sest kuigi enamik meist arvab teadvat, mis see on, siis tihti siiski eksitakse. Intelligentsus näitab vaimseid võimeid ja infoomandamise/-töötlemise kiirust. Just võimeid, mitte seda, kas inimene neid tegelikult ka kasutab. Koolis võib mõni öid ja päevi õppinud inimene olla tulemustelt kõvem kui kõrge IQ-ga looder. Intelligentsemad inimesed peavad lihtsalt vähem oma vaimseid võimeid kulutama, et sama tulemust saada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jutt oli kvaliteetinimesest. Lugesin oma targast intelligentsusraamatust, et kõrgema IQga inimesed on ka tervemad ja elavad kauem. Üldiselt on seda põhjendatud sellega, et kuna sageli on need inimesed ka edukamad, on neil tervishoiuteenustele parem ligipääs ja lisaks ka paremad teadmised, kuidas oma tervist hoida. Mõne üsna suure valimiga uuringu käigus selgus aga ka, et samades tingimustes üles kasvanute hulgas (nt nunnakloostris) elavad kõrge intelligentsustasemega inimesed ikkagi kauem. Ehk siis eksisteerib mingisugune nn kvaliteetinimese efekt, mille puhul on ühtviisi kõrged nii IQ kui ka eluiga – ning seega ka tervis. 

Loomulikult ei pea see paika sajal juhul sajast, ehk siis ma nüüd ei löö rõõmust käsi kokku, et ma elangi saja aastaseks. Evolutsioonilises plaanis on IQ ja tervise korrelatsioon muidugi mõistetav. Huvitav teadmine igal juhul. Lisaks on täheldatud madala IQ-ga inimeste suuremat haigestumist ka mitte surmaga lõppevatesse haigustesse (astma, diabeet). Madal IQ ennustavat ka suremust paremini kui muud riskitegurid.

Rohkem ja täpsemalt soovitan lugeda raamatust "Intelligentsuse psühholoogia".

Riidekapist välja

Mõtlesin siin kunstkarusnahast jakke ja litritega kleite vaadates, et ilmselt oleks mul paari aasta pärast üsna huvitav lugeda, mida ma ise siis 25-aastasena selga toppisin. Sellest ka nüüdse tibipostituse idee. Praegusest riietusest pole erilist mõtet kõnelda, sest enamasti osutuvad valituks need riided, mis selga lähevad – poodi pole ma kahetsusväärselt ammu jõudnud. Viimane ost oli üks pikemat sorti karvase kapuutsiga jope, mis kuulub igapäevasesse arsenali. Püksid ostsin ka u kuu tagasi, et mitte talvel paljalt ringi silgata. Rohkem uut kraami ei meenu. Täna olen rõivastanud end näiteks pikka mustasädelevasse kampsikusse, mustadesse pükstesse ja tennistesse. Ei saa ka unustada eelpoolmainit jopet, salli ja mütsi – aga kuna neid ma kontoris ei kanna, siis ei lähe need ka arvesse.

Üldiselt aga saaksin ma iga päev ilma suurema vaevata oma garderoobi kirjeldada, sest mu uus kodu on õnnistanud mind taas lahtise garderoobiga. Esimeseks olen sinna seadnud oma lemmik-vintage-särgi, mis on otse loomulikult sädelevkuldne ja mustade täppidega. Teisena tuleb kuldne litterkleit. Seejärel kõik igavamad riided. Ma ei tahaks üldse kasutada oma garderoobi iseloomustamiseks kasutada sellist igavat sõna, nagu eklektiline, aga no kuidagi muudmoodi ei saa. Pika mõtlemise tulemina avastasin aga, et läbipaistvate riiete osakaal on üsna kõrge – pluuside ja toppide siis, mitte pükste. Igasugused sädelevad asjad on ka eelisseisundis. Igapäevaseks kandmiseks on kõige tavalisem valik teksad ja siis mõni poolkampsik peale. Ja Sketchersid, senikaua kuni ilm lubab. Kontsi iga päev kanda ei viitsi, sest tihti tuleb mul tuju jalgsi koju minna ja siis on kontsad tõeline nuhtlus. 

Oot, ma vaatan, kas mu seksikast stiilist pilti ka on. 

Jah, selline informatiivne pilt. Aga ma kannangi üldiselt tumedaid riideid pettekujutelmas, et tundun nii kõhnem. Nahkjakk on mu kohustuslik kraam iga ilmaga, mis on kõrgem kui 10 kraadi. 

Ühesõnaga, ei midagi huvitavat ja ekstravagantset. Moeblogijat ei saaks minust mitte kunagi, sest oma sädelevat kraami panen selga vaid üliharva ja siis ka ei pildista ennast. Üleüldse pildistan ennast nii vähe kui võimalik. Seega ongi enamus pilte reisidest, kus muudmoodi lihtsalt ei saa. Aa, siia vahele siis veel üks pilt reisist, seekord siis suvest.

Cannes'is. Loodan, et keegi ei loo endale kujutelmi, et olen peenike ja sihvakas. Mul on lihtsalt oskus tunduda piltidel kõhnem – selleks on paar vahvat nippi. Aga jah, suved mööduvad mul kleidis.

Sisustusest

Ma kõlan nagu katkine grammofon, aga mu peas keerlevad viimasel ajal vaid sisustusmõtted. Tähendab, ma olen moodustanud oma peas nimekirja, mida veel korterisse juurde tahaks. Näiteks kummutit ja tugitooli. Ja söögilauda ja nurgadiivanit. 

Küll olen ma avastanud, et elu ilma telekata on oluliselt lõbusam. Muidu veetsin ma õhtuid nii, et töölt koju minnes viskasin jalad seinale ja klõpsasin teleka lahti. Telekas läks peaaegu iseenesest lahti ka siis, kui nädalavahetusel ärkasin. Ega ma sealt midagi kindlat vaadanudki, aga niisama zombistumine teleri ees toimus pea igal õhtul. Nüüd aga veedan ma kodus veedetud aja palju sisukamalt. Näiteks nädalavahetusel pesin seinu ja põrandat ning nädala sees olen pühendanud end IQ testide kohta lugemisele. Ma praegu ei kujuta enam ette, et vahiksin niisama päev otsa telekat või oleksin Internetis. Ahjaa, kodus üritan ma netis ka võimalikult vähe olla. Tööl peab ju niikuinii. 

Kunagi peaks küll teleka ostma, aga no selle valimiseks pean ma ilmselt taas mõne oma IT-mehest sõbra poole pöörduma. Arvutite ja telefonide valimises olen ma palju rohkem kodus. Pealegi tuleb see ost ette võtta alles aastate pärast, kui keegi just telekaga mu ukse taha ei ilmu. Ära ei ajaks. 

***

Lisaks tahaks ma veel vanu taburette, betoonipuuri, mööblilakki ja kõiksugu lihvimistööriistu. Naelu ja nagisid ka. Lisaks nägin ma Universumi poes vahvat elevantidega nagi, mille puhul ma üritan välja mõelda, kuhu see paigutada. Ja korve. Ja punutud kasti. Kuidagi on ju vaja oma veebruaris algavat dekreediaega sisustada. 

Tänase õhtu sisustan aga hoopis IQ testiga. Mu toredas raamatus on nimelt üks. Loodetavasti vastan siis raamatus kirjeldatud efektile, et IQ läheb vananedes kõrgemaks – kuni mingi maani. Tegelikult olen avastanud sealt raamatust nii mõndagi uut ja huvitavat, millest võiksin rääkida tunde.

Punumine

Nädalavahetusel avastasin, et leidub ikka armsaid inimesi, kes on valmis andma oma panuse lastetoa sisustamisse. Selle tulemina on mul nüüd vahva lapsevoodi ja söögitool ja nende mõlema puhul on parimaks omaduseks see, et saan neid ise värvima-lakkima hakata. Juba ootan põnevusega! Nüüd on vaja veel baikatekki ja muid pisiasju, aga nendega kannatab. Jehuu, ma armastan häid inimesi!

Headest inimestest rääkides ei saa mainimata jätta, et ka riidevarumine on täies hoos ja seda mitte minu poolt – minu panus on piirdunud poes ilusate asjade vaatamisega ja ohkamisega. Igatahes vähemalt pool aastat oleme lasteriietega varustatud ja seda samuti tänu headele ja armsatele inimestele, kes viitsivad tegelda ja keda huvitab. Pisar tuleb kohe silma! 

Tegelikult olen ma ise ka asjalik olnud ja ostnud suisa vankri ja paar kotitäit riideid.

Aga aitab titejutust, keda see ikka huvitab. Ma lihtsalt tahtsin veidi oma rõõmu jagada.

Ahistamine

Sattusin lugema kusagilt ahistamisest linnatänavatel ja kohe hakkas mõte jooksma, kas ka minuga on sarnaseid asju juhtunud. Olgu kohe öeldud, et ahistamine on kõige selle kohta nüüd väga palju öeldud, sest sõna "ahistamine" manab mu silme ette röövimised, kinnihoidmised ja muu säärase. Ja sellega pole ma õnneks kokku puutunud.

Eestis on paraku ahistamisega lood nii, et need, kes võiksid ahistada – ehk siis kenad ja viisakad, hea välimusega noormehed – seda ei tee ja ahistavad mingid rõvedad pervarid. Ilmselt see muudabki nad rõvedateks pervariteks, aga jah. Kurb. Mulle oleks ikka meeldinud, kui baarides oleks juttu ajama tulnud see meessoo seksikam pool, aga tihemini sattus lauda ikka neid purjus isendeid, kes ei saanud aru, kas nad viibivad Eestis ja lihtsalt inertsist liikusid läbi alkoholiuima mõne naisolendi poole. Ei tundnud ma siis ennast eriti erilisena. Tõele au andes leidus ka meeldivaid uusi tuttavaid. Baarides ahistamine on loomulikult tänaval ahistamisest hoopis teistsugune – baaris sa lihtsalt pead arvestama sellega, et kui läbi rahvasumma trügid, siis on suur võimalus saada käperdatud (milline ilus eesti keel!). Seal on ka inimesed vabamad, nii et ahistamised on kergemad juhtuma. Baaridest ma ekstravagantseid ahistamisjuhtumeid ei mäletagi, sest neid on lihtsalt nii-nii palju. Oeh. Kenasid komplimente olen aga ka saanud, nt kord teatas üks noorsand, et mul on ilusad punased juuksed. Mul polnud punased juuksed.

Viimane tänavaahistamine oli vist nädalavahetusel, kui hommikuhämaruses koeraga jalutasin ja nägin välja nagu viis kuud kasutatud wc-hari. Igatahes tundus selline välimus imponeerivat ühele veoautojuhile, kes mööda sõites ennastunustavalt signaali lasi ja lehvitas. Oleksin üllatusest istuli kukkunud. Ilmselt äratas see signaal ka ümbruskaudsed elanikud, sest kell oli ikka väga vara.

Eestis on, nagu mainit, üldiselt tagasihoidlikud inimesed, aga Itaalias pidid küll autod kraavi sõitma, kui mööda teeperve poe poole kõmpisin. Kusjuures, ma polnud ka siis eriliselt üleslöödud, aga blond pea oli ilmselt piisav. Šveitsis oli seevastu selline tore juhtum, et kui jalutasin siesta ajal mööda tänavat, astus täpselt mu ees veinipoest välja õrnas joobes meesterahvas, tardus paigale ja hüüatas vaimustununa: "Oh, so schön!" Õnneks edasisi vestluspüüdeid ei järgnenud, nii et terveks päevaks oli tuju hea. 

Ootus

Mul hakab vaikselt kõrini saama sellest ooterežiimi peal tiksumisest. Tahaks mingisuguseid muutusi! Või noh ...  teistsuguseid muutusi. Tallinna hallus hakkab mind väsitama ja ma olen üsna kindel, et just selle pärast ma ei suudagi vahel mõtteid koondada. Või oleks vaja lihtsalt väikest rutiinist välja hüppamist, mine võta kinni. Reisileminek on praegu arsaadavatel põhjustel muidugi raskendatud ja ausalt öeldes poleks see ka eriline muutus. Vaheldus, seda küll, aga muutuseks oleks vaja midagi põhjapanevamat. 

Ja siis ma olen hakanud mõtlema, mis ikka on tähtis siin elus. Varem arvasin, et sõbrad ja nendega koosveedetud aeg on kindlalt tipus, aga nüüd olen hakanud mõistma, et sõpruseks ja kindlustundeks on sellest vähe. Või siis lihtsalt kummaline (aga samas üsna etteaimatav) on see, kui sõbrad arvavadki, et sõprus põhineb ühistel väljaskäimistel ja lõbutsemistel, aga kui tahaks, et keegi lihtsalt tunneks huvi ja küsiks, kuidas läheb ... või lihtsalt aktsepteeriks teistsuguseid valikud, siis seda on ilmselt liiga palju. Õnneks mitte kõigi poolt. Ja see on ka põhjus, miks mu silmad on aina enam ja enam Tartusse pööratud. 

Pööratud aga vaid oma unistustes, sest Tartus töö leidmine on üks vaevarikas tegevus. Töö veel, aga normaalne palk on selline asi, mida heade mõtete linnas ei pakuta. Aga kui tööind aina väiksemaks muutub ja rõsked tänavad aina hallimaks, siis tekib tunne, et palk polegi kõige tähtsam. Loll pea! Kohe näha, et lapseootus pole mõistusele hästi mõjunud. (See meenutas ka seda, et ilmselt järgmised paar aastat ma nkn tööd teha ei saa). Aga ikkagi.

Lisaks muudele ootustele ootan ma ka seda, et vaikselt võimust võtma hakanud depressioon üle läheks. Mõni päev on täitsa buen olla, aga siis mõni päev roniks mööda seinu ja lagesid. Ega suhtleks mitte kellegagi. Hoidku veel selle eest, et keegi julgeks kommenteerida midagi selle kohta, kui lihtne ja tore elu mul on, ilmselt lendaks talle üks lillepott vastu vahtimist. Nii et jah, üle võiks see saada. Mitte, et ma kuidagiviisigi sellega tegeleda suudaks või tahaks. 

Ootan ilmselt ka deus ex machina't, kui juba ootamiseks läks.

Hiinast kaupa tellima?

Kuna minulgi rahakott just puuga seljas pole, aga sellegipoolest kuhjub kõiksuguseid kulutusi juurde ja juurde, olen hakanud vaikselt vaatama nippe, kuidas soodsamalt pesa punuda. Need nipid sisaldavad suures osas ideid, kuidas ISE midagi teha, ehitada või siis mõnd asja hoopis põnevamal otstarbel kasutada. Riiete osas olen ma ammu eelistanud kaltsukaid, sest no mujalt lihtsalt ei saa normaalseid riideid. Praegu mõlgubki paar ideed mõtteis, nii et ootan suure huviga nädalavahetust, et need teoks teha. Küll on hea, et meil nüüd selline vahva hipsterikodu on!

Aga ei saa ma jätta kritiseerimata. Paljude inimeste jaoks tundub nimelt soodsamalt asjade saamine/tegemine seda, et minnakse mõnele Hiina veebilehele ja tellitakse sealt hunnik kraami kokku. Odavad on sealsed asjad tõesti, aga ma ei kujuta ette, kui meeleheitel peaksin ma olema, et neid tellida. Ilmselt olen ma ainus terves maailmas või vähemalt Eestis, kes tõepoolest ei suuda neid asju kanda ja kasutada vaid sellel põhjusel, et ma tean, mis tingimustes need asjad tehtud on. Mõned, kes ennast paremini tunda tahavad, räägivad, et niiviisi müüakse ka suurte firmade praaktooteid, mis on valminud samades tehastes originaalidega, aga olge nüüd normaalsed. Ma tean veidi tootjate siseelu ja kui isegi Eestis ei pääse praaktooted tänavale, siis ma väga kahtlen, et nt Samsung viskaks mõne vussiläinud nutiseadme tehase kõrval asuvasse prügikasti. Loomulikult võiks ma ka mõelda, et need minu tellitud paar hilpu või kõrvaklapid ei muuda Hiina tööliste elu raskemaks, aga kui nii mõtleb sadu ja tuhandeid inimesi, siis see juba muudab midagi. Loomulikult pole ma nii naiivne, et ma arvaks, et keegi jätaks nüüd sellepärast midagi tellimata. Ma tunnen ennast lihtsalt ise paremini, kui ma tean, et mina nii ei tee. Ega lase ka oma perel teha. 

Ma olen elu jooksul ikka väljamaalt tellinud. Sportsdirectist nt. Aga viimati, kui ma vaatasin, oli see UK firma. Ja sealt ma tellisin ühed Lee Cooperi tennised, mitte mõne tundmatu Hiina töölise valmistatud platvormkingi. Ja loomulikult OTTOst olen ka tellinud, aga no millest me räägime. Saksa kvaliteet siiski.

Ehk siis see on veidi kummaline, et leidub siiski veel inimesi, kes on valmis odava kraami eest riskima esmalt sellega, et kaup jõuab saja aasta pärast kohale, see ei pruugi olla kvaliteetne ning see ei pruugi olla üldse see asi, mida taheti. Palju lihtsam oleks ju minna poodi ja sealt ilma mingi paanitsemata vajalikud asjad ära osta, mitte tellida (suures osas ebavajalikke) asju Hiinast. Aga taas, tarbimisest tean ma nii vähe, kui võimalik, sest ma ise olen tarbimisega, mis ei puuduta just raamatuid ja söögikaupu, ajast maha jäänud. Võib-olla on netist tellimine põnevam?

No ja siis leidub veel suur grupp inimesi, kes on leidnud suurepärase äritegemisvõimaluse, ehk siis tellivad Hiinast suure koguse mingit kraami ning hakkavad seda edasi müüma. See on siis hea variant. Halvem variant on see, kui inimene teatab, et ta tellib Hiinast kraami ja et tema vahendusel on võimalik osta. Raha peab loomulikult ette ära maksma ja tagastada toodet ei saa. Pahaaimamatud ostjad mõtlevad, et ohhoo, kui hea ja lihtne võimalus, ning kurvastavad, kui oma toote, mis hoopiski tellimusele ei vasta, kätte saavad. Postkontorites on seetõttu Hiina müür ja inimesed soiuvad, miks tarne nii kaua aega võtab. Aga miks, MIKS TELLIDA? Jätame kõrvale, et need asjad on tõesti odavad. Tegelikult ei ole meil seda kraami enamuses ju vaja. 

Siis ma mõtlesin seda ka, et jumal tänatud, et ma poja saan, sest see hoiab mind igasuguste tüdrukuvidinate ja kaunistuste ostmisest/tellimisest, kui ma täiesti ära keerama peaksin. Poistega on ikka selles suhtes lihtsam.

Minu arvates on naljakas, et need näitsikud, kes kõige enam iseseisvusest ja mittesidumisest pröökavad, on need, kes kõige tihemini meestel – kas siis oma või teistel – välja lasevad teha. Loomulikult käib selle mittesidumise jutu juurde enamasti ka juttu meeste ja naiste võrdsusest jne jne. Ma tahaks naerda! Aga ei, ilmselt olen ma asjadest valesti aru saanud ning tasuta jookide, lõunate ja muude asjade vastuvõtmine ongi iseseisvuse tunnus. 

Näiteks ma olen see põlatud seotud inimene, kelle iha iseseisvusetuse vastu tõestab koguni sõrmus – jube väljagi öelda! Aga ometi ei tunne ma, et pärast kuud abielusolekut oleksin ma aheldatud kodutööde ja pliidi külge või et ma ei saaks vabalt otsuseid vastu võtta. Või et ma nutaks igal õhtul patja, kuna ma ei saagi teisi mehi enam vaadata. No tegelikult vaadata saan ma kõiki nii palju, kui süda kutsub. Kui ma peaksin vajalikuks nendega sebimist, siis ilmselgelt poleks ma ka abiellunud. Mingis vanuses pole ka ringitõmbamine enam seksikas, vaid paaniline – mul on tunne, et mul on see iga kätte jõudnud. Olgu siis vallaline või mitte. 

Abielus inimesed ei istu kodus ja ei hõõru rõõmust käsi kokku, et jess, nüüd sain ühe õnnetu isiku rajalt maja tõmmatud ja terve ülejäänud elu on hooleta. Või vähemalt mina ei tee seda. Abielu on tore ühendus, mis annab kindlustunde – ja ma ei pea silmas seda, et ma muidu kardaks oma teisepoole plehkupanekut. Pigem sellise hingelise kindlustunde. Ühiskondliku ka, sest juba selle väikese kuukese jooksul olen märganud, millise respektiga suhtutakse abielunaistesse.

Šveitsi juust

Kui ma enne soigusin lõhnatajust tugevnemisest, siis nüüd pean rääkima, et ega kõik asjad ka paremaks muutu – mu pea on nagu Šveitsi juust. Mitte välimuselt õnneks. 

Ehk siis vahel ma istun või seisan ja üritan meelde tuletada asju, mida mulle 15 minutit tagasi öeldi või mida ma veidi aega tagasi lugesin. Sõnad tulevad harvemini meelde ja vahel ma avastan, et ma ei kuula, mida teised räägivad. Varsti olengi lihtsalt üks vegeteeriv kera. Eriti tore on muidugi, et just praegu on tööl vaja palju tähtaegu meeles pidada ja teisi õpetada. Mein Gott, andke mu mälu tagasi! Vastu võin anda kõik need positiivsed sümptomid, nagu paksemaks ja pikemaks muutunud juuksed, sileda naha ja muu mõttetu välise kesta. 

Välisest rääkides, siis pole siin enam midagi ilusat, ehk siis olen vaikselt kerastumas. Lohutan end sellega, et see on ajutine või siis hoidun lihtsalt peeglitest. Väga hea nipp alati, muide! Ja kui ma muidu usun mehi välimuse kommenteerimisel rohkem kui naisi, siis nüüd ma keeldun uskumast, kui Sten ütleb, et ma pole täielik rasvahani. Miks ma mehi rohkem usun – sest naised arvavad niikuinii kogu aeg, et kõik, kelle KMI on suurem kui 17, on ülekaalulised (eriti nad ise) ja teistele naistele valetavad. Mehed aga on märganud minu puhul selliseid armsaid asju, mida ma ise eales ära ei märgiks, nagu näiteks põsesarnad, alaseljalohud jne. Lisaks pole keegi peale mu väikevenna (aga tema ei loe) öelnud, et oleksin paks. Nüüd ma muidugi seda ei usu, kuigi tegelikult ma oma pead sellega väga ei vaeva ka. 

Mõtlesin ka, et ilmselt pole mul mõtet oma D-päeva raamatut edasi lugeda, kui ma raudselt pärast ei mäleta, mis seal toimus. Aga krt, huvitav on!

Suitsetamise võimalikkusest

Juba paar kuud tunnen lõhnu nagu verekoer, nii et linnatänavatel mainin tihti "Mm, milline mõnus lõhn sealt kohvikust tuleb", "Oo, keegi tõmbab kanepit siin" või "Pärast vihma on nii mõnus lõhn asfaltil". Rääkimata siis sellest, et kui mingisse ruumi sisse astun, registreerin kohe ära sealsed lõhnad ja kui suitsuhais üks neist on, siis eelistan sinna mitte minna. Ma pole kunagi olnud suitsetamisvihkaja, inimesed tehku, mis nad tahavad. Ma loodan vaid, et nad ei taha minu nina alla suitsetama ronida, aga kui tahavad, eks ma siis ronin eest ära. Aga siseruumides suitsetamine on asi, millest ma tõesti aru ei saa.

Kuidas inimene saab suitsetada oma kodus? Eriti veel köögis. Rääkimata sellest, et sel juhul on kõikidel riietel rõlge suitsukas juures (mida lisaks minule tunnevad teised ka), on kõik valged pinnad ka õige pea kollakad. Taas: ma ei saa ette kirjutada, mida inimesed võivad või ei või oma kodus teha, aga mulle tundub see hästi ebaloomulik. Ma ei luba enda kodus isegi aknast välja rippudes suitsetada. Õnneks pole keegi soovinud ka, aga kui Sten mainis, et köögiakna peal oleks tore suitsetada, sai ta mõrvarliku pilgu osaliseks. Läppunud suitsuhais on üks rõlgemaid asju, mida saab ette kujutada. Isegi selle, et keegi väljas kusagil mu läheduses (aga mitte lähemal kui 10 m) suitsetab, kannatan ma parema meelega välja. Aga elades ei koliks ma kuhugi, kus enne on sees pikemat aega suitsetatud. 

Ühesõnaga, ving vinguks. Ma pole kunagi suitsetajatele vingunud, et nad on rõvedad ja iuu, mis harjumustega. Nüüd aga proovin ma tõesti hoiduda suitsurikastes keskkondades viibimisest. Mitte, et see kerge oleks. 

Eile pidin ma pooleks minestama, kui nägin, kuidas üks u. 8.kuud rase naine poe juures rahulikult suitsu kimus. Vot selliseid asju ma ei salli. Räägitagu jah, et paar suitsu ei tee midagi ja alkohol ka vaid rahustab, aga minu arvates kuuluvad ka need inimesed gruppi, kes kunagi ei tohiks lapsi saada.