Ahistamine

Sattusin lugema kusagilt ahistamisest linnatänavatel ja kohe hakkas mõte jooksma, kas ka minuga on sarnaseid asju juhtunud. Olgu kohe öeldud, et ahistamine on kõige selle kohta nüüd väga palju öeldud, sest sõna "ahistamine" manab mu silme ette röövimised, kinnihoidmised ja muu säärase. Ja sellega pole ma õnneks kokku puutunud.

Eestis on paraku ahistamisega lood nii, et need, kes võiksid ahistada – ehk siis kenad ja viisakad, hea välimusega noormehed – seda ei tee ja ahistavad mingid rõvedad pervarid. Ilmselt see muudabki nad rõvedateks pervariteks, aga jah. Kurb. Mulle oleks ikka meeldinud, kui baarides oleks juttu ajama tulnud see meessoo seksikam pool, aga tihemini sattus lauda ikka neid purjus isendeid, kes ei saanud aru, kas nad viibivad Eestis ja lihtsalt inertsist liikusid läbi alkoholiuima mõne naisolendi poole. Ei tundnud ma siis ennast eriti erilisena. Tõele au andes leidus ka meeldivaid uusi tuttavaid. Baarides ahistamine on loomulikult tänaval ahistamisest hoopis teistsugune – baaris sa lihtsalt pead arvestama sellega, et kui läbi rahvasumma trügid, siis on suur võimalus saada käperdatud (milline ilus eesti keel!). Seal on ka inimesed vabamad, nii et ahistamised on kergemad juhtuma. Baaridest ma ekstravagantseid ahistamisjuhtumeid ei mäletagi, sest neid on lihtsalt nii-nii palju. Oeh. Kenasid komplimente olen aga ka saanud, nt kord teatas üks noorsand, et mul on ilusad punased juuksed. Mul polnud punased juuksed.

Viimane tänavaahistamine oli vist nädalavahetusel, kui hommikuhämaruses koeraga jalutasin ja nägin välja nagu viis kuud kasutatud wc-hari. Igatahes tundus selline välimus imponeerivat ühele veoautojuhile, kes mööda sõites ennastunustavalt signaali lasi ja lehvitas. Oleksin üllatusest istuli kukkunud. Ilmselt äratas see signaal ka ümbruskaudsed elanikud, sest kell oli ikka väga vara.

Eestis on, nagu mainit, üldiselt tagasihoidlikud inimesed, aga Itaalias pidid küll autod kraavi sõitma, kui mööda teeperve poe poole kõmpisin. Kusjuures, ma polnud ka siis eriliselt üleslöödud, aga blond pea oli ilmselt piisav. Šveitsis oli seevastu selline tore juhtum, et kui jalutasin siesta ajal mööda tänavat, astus täpselt mu ees veinipoest välja õrnas joobes meesterahvas, tardus paigale ja hüüatas vaimustununa: "Oh, so schön!" Õnneks edasisi vestluspüüdeid ei järgnenud, nii et terveks päevaks oli tuju hea.