28 november 2014

Lõhnamaagia

Mul on kodus alates eilsest aaloelõhnalised viirukid, nii et kogu aeg hõljub toas mõnus lõhn. Lisaks olen pannud viirukialuse kõrvale LED-küünla, et viirukisuitsu ka visuaalselt nautida saaks. Võimas kooslus. Hakkasin üleüldse mõtlema, et kui juba kodus on viirukid, siis polegi sadat nipsasja ja tegelikult ebavajalikku – aga mingil hetkel vajalikuna tunduvat – mööblit vaja. Inimesed kujundavad esmamulje ikkagi lõhna järgi ja atmosfäär on loodud. Laupäeval sattus uksest sisse astunud laps viirukitest nii suurde vaimustusse, et põletasime terve nädalavahetuse muskuselõhnalisi viirukeid. 

Õnneks pole mul kodus plastaknad, mis õhku läbi ei lase, nii et pärast üht viirukit oleks tuba suitsust paks. Vanaaegsed puitaknad segavad kenasti lõhna välisõhuga, nii et kombo on imeline. Köögiaken on ka niikuinii tihti lahti. 

Ma pole muidugi vaadanud, mida teevad aknalaual pesitsevad potitaimed, aga ilmselt suures eufoorias nad pole. Mitte, et mind see eriti huvitaks, sest potitaimed on üks asi, mille üle ma kohe kuidagi rõõmustada ei oska. Kui ma tahan endale loodust koju, siis ma võtan koera.

Kommentaare ei ole: