Minu arvates on naljakas, et need näitsikud, kes kõige enam iseseisvusest ja mittesidumisest pröökavad, on need, kes kõige tihemini meestel – kas siis oma või teistel – välja lasevad teha. Loomulikult käib selle mittesidumise jutu juurde enamasti ka juttu meeste ja naiste võrdsusest jne jne. Ma tahaks naerda! Aga ei, ilmselt olen ma asjadest valesti aru saanud ning tasuta jookide, lõunate ja muude asjade vastuvõtmine ongi iseseisvuse tunnus.
Näiteks ma olen see põlatud seotud inimene, kelle iha iseseisvusetuse vastu tõestab koguni sõrmus – jube väljagi öelda! Aga ometi ei tunne ma, et pärast kuud abielusolekut oleksin ma aheldatud kodutööde ja pliidi külge või et ma ei saaks vabalt otsuseid vastu võtta. Või et ma nutaks igal õhtul patja, kuna ma ei saagi teisi mehi enam vaadata. No tegelikult vaadata saan ma kõiki nii palju, kui süda kutsub. Kui ma peaksin vajalikuks nendega sebimist, siis ilmselgelt poleks ma ka abiellunud. Mingis vanuses pole ka ringitõmbamine enam seksikas, vaid paaniline – mul on tunne, et mul on see iga kätte jõudnud. Olgu siis vallaline või mitte.
Abielus inimesed ei istu kodus ja ei hõõru rõõmust käsi kokku, et jess, nüüd sain ühe õnnetu isiku rajalt maja tõmmatud ja terve ülejäänud elu on hooleta. Või vähemalt mina ei tee seda. Abielu on tore ühendus, mis annab kindlustunde – ja ma ei pea silmas seda, et ma muidu kardaks oma teisepoole plehkupanekut. Pigem sellise hingelise kindlustunde. Ühiskondliku ka, sest juba selle väikese kuukese jooksul olen märganud, millise respektiga suhtutakse abielunaistesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar