Ma kõlan nagu katkine grammofon, aga mu peas keerlevad viimasel ajal vaid sisustusmõtted. Tähendab, ma olen moodustanud oma peas nimekirja, mida veel korterisse juurde tahaks. Näiteks kummutit ja tugitooli. Ja söögilauda ja nurgadiivanit.
Küll olen ma avastanud, et elu ilma telekata on oluliselt lõbusam. Muidu veetsin ma õhtuid nii, et töölt koju minnes viskasin jalad seinale ja klõpsasin teleka lahti. Telekas läks peaaegu iseenesest lahti ka siis, kui nädalavahetusel ärkasin. Ega ma sealt midagi kindlat vaadanudki, aga niisama zombistumine teleri ees toimus pea igal õhtul. Nüüd aga veedan ma kodus veedetud aja palju sisukamalt. Näiteks nädalavahetusel pesin seinu ja põrandat ning nädala sees olen pühendanud end IQ testide kohta lugemisele. Ma praegu ei kujuta enam ette, et vahiksin niisama päev otsa telekat või oleksin Internetis. Ahjaa, kodus üritan ma netis ka võimalikult vähe olla. Tööl peab ju niikuinii.
Kunagi peaks küll teleka ostma, aga no selle valimiseks pean ma ilmselt taas mõne oma IT-mehest sõbra poole pöörduma. Arvutite ja telefonide valimises olen ma palju rohkem kodus. Pealegi tuleb see ost ette võtta alles aastate pärast, kui keegi just telekaga mu ukse taha ei ilmu. Ära ei ajaks.
***
Lisaks tahaks ma veel vanu taburette, betoonipuuri, mööblilakki ja kõiksugu lihvimistööriistu. Naelu ja nagisid ka. Lisaks nägin ma Universumi poes vahvat elevantidega nagi, mille puhul ma üritan välja mõelda, kuhu see paigutada. Ja korve. Ja punutud kasti. Kuidagi on ju vaja oma veebruaris algavat dekreediaega sisustada.
Tänase õhtu sisustan aga hoopis IQ testiga. Mu toredas raamatus on nimelt üks. Loodetavasti vastan siis raamatus kirjeldatud efektile, et IQ läheb vananedes kõrgemaks – kuni mingi maani. Tegelikult olen avastanud sealt raamatust nii mõndagi uut ja huvitavat, millest võiksin rääkida tunde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar