03 november 2014

Suitsetamise võimalikkusest

Juba paar kuud tunnen lõhnu nagu verekoer, nii et linnatänavatel mainin tihti "Mm, milline mõnus lõhn sealt kohvikust tuleb", "Oo, keegi tõmbab kanepit siin" või "Pärast vihma on nii mõnus lõhn asfaltil". Rääkimata siis sellest, et kui mingisse ruumi sisse astun, registreerin kohe ära sealsed lõhnad ja kui suitsuhais üks neist on, siis eelistan sinna mitte minna. Ma pole kunagi olnud suitsetamisvihkaja, inimesed tehku, mis nad tahavad. Ma loodan vaid, et nad ei taha minu nina alla suitsetama ronida, aga kui tahavad, eks ma siis ronin eest ära. Aga siseruumides suitsetamine on asi, millest ma tõesti aru ei saa.

Kuidas inimene saab suitsetada oma kodus? Eriti veel köögis. Rääkimata sellest, et sel juhul on kõikidel riietel rõlge suitsukas juures (mida lisaks minule tunnevad teised ka), on kõik valged pinnad ka õige pea kollakad. Taas: ma ei saa ette kirjutada, mida inimesed võivad või ei või oma kodus teha, aga mulle tundub see hästi ebaloomulik. Ma ei luba enda kodus isegi aknast välja rippudes suitsetada. Õnneks pole keegi soovinud ka, aga kui Sten mainis, et köögiakna peal oleks tore suitsetada, sai ta mõrvarliku pilgu osaliseks. Läppunud suitsuhais on üks rõlgemaid asju, mida saab ette kujutada. Isegi selle, et keegi väljas kusagil mu läheduses (aga mitte lähemal kui 10 m) suitsetab, kannatan ma parema meelega välja. Aga elades ei koliks ma kuhugi, kus enne on sees pikemat aega suitsetatud. 

Ühesõnaga, ving vinguks. Ma pole kunagi suitsetajatele vingunud, et nad on rõvedad ja iuu, mis harjumustega. Nüüd aga proovin ma tõesti hoiduda suitsurikastes keskkondades viibimisest. Mitte, et see kerge oleks. 

Eile pidin ma pooleks minestama, kui nägin, kuidas üks u. 8.kuud rase naine poe juures rahulikult suitsu kimus. Vot selliseid asju ma ei salli. Räägitagu jah, et paar suitsu ei tee midagi ja alkohol ka vaid rahustab, aga minu arvates kuuluvad ka need inimesed gruppi, kes kunagi ei tohiks lapsi saada.

Kommentaare ei ole: