Kui ma enne soigusin lõhnatajust tugevnemisest, siis nüüd pean rääkima, et ega kõik asjad ka paremaks muutu – mu pea on nagu Šveitsi juust. Mitte välimuselt õnneks.
Ehk siis vahel ma istun või seisan ja üritan meelde tuletada asju, mida mulle 15 minutit tagasi öeldi või mida ma veidi aega tagasi lugesin. Sõnad tulevad harvemini meelde ja vahel ma avastan, et ma ei kuula, mida teised räägivad. Varsti olengi lihtsalt üks vegeteeriv kera. Eriti tore on muidugi, et just praegu on tööl vaja palju tähtaegu meeles pidada ja teisi õpetada. Mein Gott, andke mu mälu tagasi! Vastu võin anda kõik need positiivsed sümptomid, nagu paksemaks ja pikemaks muutunud juuksed, sileda naha ja muu mõttetu välise kesta.
Välisest rääkides, siis pole siin enam midagi ilusat, ehk siis olen vaikselt kerastumas. Lohutan end sellega, et see on ajutine või siis hoidun lihtsalt peeglitest. Väga hea nipp alati, muide! Ja kui ma muidu usun mehi välimuse kommenteerimisel rohkem kui naisi, siis nüüd ma keeldun uskumast, kui Sten ütleb, et ma pole täielik rasvahani. Miks ma mehi rohkem usun – sest naised arvavad niikuinii kogu aeg, et kõik, kelle KMI on suurem kui 17, on ülekaalulised (eriti nad ise) ja teistele naistele valetavad. Mehed aga on märganud minu puhul selliseid armsaid asju, mida ma ise eales ära ei märgiks, nagu näiteks põsesarnad, alaseljalohud jne. Lisaks pole keegi peale mu väikevenna (aga tema ei loe) öelnud, et oleksin paks. Nüüd ma muidugi seda ei usu, kuigi tegelikult ma oma pead sellega väga ei vaeva ka.
Mõtlesin ka, et ilmselt pole mul mõtet oma D-päeva raamatut edasi lugeda, kui ma raudselt pärast ei mäleta, mis seal toimus. Aga krt, huvitav on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar