Aasta vahetub

2015. aasta on esimene selline aasta, mil ma tõepoolest ei tea, mis juhtuma hakkab. Või no tegelikult tean, aga vaid fakte ... milliseid tulemeid need kaasa toovad, on veel müsteerium.

Fakt on see, et ma saan lapse, aga üsna tänamatu oleks ennustada, milline ta olema hakkab ja kas ma veel jõuan midagi muud tema kõrvalt teha. Või mida ma üldse temaga pihta hakkan. Mul pole ju mitte mingisugust kogemust! Võin ju eeldada, et hakkan hullult trenni tegema ja iga päev jalutama ja arendama jne jne, aga tegelikkus kipub sageli teistsugune olema. Küll aga ma luban, et ma annan endast parima. Kõiges. Ma veel ei tea ka seda, mis see "minu parim" on, aga loodetavasti sellest piisab, et meile kõigile ilus elu korraldada.

Aga no ma poleks ju ma ise, kui ma ei plaaniks igasuguseid kõrvalisi asju. Olen juba maininud, et paljud inimesed on rõõmustanud, et jään koju ja saan hakata ... muud tööd tegema! Nädalavahetusel lisandus veel üks selline inimene. Iseenesest on ju tore, kui mu üle rõõmu tuntakse, aga vaikselt tekib mul ka küsimusi, näiteks a) kas ma olen jätnud mulje, et ma oma praegusel töökohal löön lulli, b) olen jätnud endast – mõneti õigustatult – töönarkomaani mulje või c) kas ma olen superinimene, kes suudaks veel lapse kõrvalt hunnikute viisi tööd rügada. Viimasele küsimusele ma tean juba vastust: ma tõesti olen superinimene, aga praegu ei oska ma veel ette öelda (nagu ka eespool mainisin), kuidas ma aega planeerima saan hakata. Ja kas üldse, võib-olla planeeritakse see minu eest.

Täna avastasin ennast aga Majanduskooli kodulehelt ja kuigi olin edasiõppe kohta hakanud uurima hoopis teistel põhjustel, siis leidsin end hoopis välja mõtlemas põhjuseid, miks ma ei võiks omandada nii muuseas sekretäri kutsehariduse. Põhjuseid ei olnud. Seega, kui ma just ajusid ära ei ole kärsatanud, mõtlen ma sellele suve alguses uuesti ja kui ikka veel põhjuseid ei leia, siis lähen õppima! Tasuta haridust tuleb ju ikkagi igati ära kasutada. Ma ei nimetaks seda hetkel lubaduseks, pigem mingiks lubaduselaadseks tooteks, aga soov on, suur soov. Ma parem ei ütle, milliseid erialasid ma veel vaatasin, aga inimesed, kes teavad, et ma pole eriti naiselik, võivad midagi eeldada.

Aasta vahetub meil aga vaikselt ja rahulikult, sest väljas on jube rõlge ilm ja ma ei viitsi pidutsema minna.

2014

Aasta 2014  algus Pärnus

Tahtsin hakata soiguma, kui palju sel aastal juhtunud on, aga siis mõtlesin, et tegelikult ei möödu mul ükski aasta nii, et mõnd elumuutvat sündmust ei toimuks. Ilmselt olen lihtsalt üks rahutu hing, kes ei suuda paigal istuda, vaid peab kogu aeg midagi korraldama. Igatahes, faktidele näkku vaadates saab aga siiski öelda, et 2014 oli päris huvitav ja rohkete sündmustega aasta. Kindlasti nimede ja elukohtaderohkem, kui nii mõnigi, aga sellest siis järgimööda.

Aprill Sevillas

Suurematest sündmustest meenuvad pulmad, kokkukolimine, kolimine, lapseootusest teadasaamine, reis Hispaaniasse ... ja kõik need asjad, mis oleksid muidu suured ja tähtsad, kui eelpoolnimetet asju toimunud poleks. Näiteks Raili pulmad, reis Gotlandile ning mitmed vahvad üritused nii Tallinnas kui ka Tartus. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et sain veeta rohkelt aega Pärnus, oma kodulinnas, kuhu ma polnud vahel suisa aastaid sattunud. Veel enam viibisin Tartus, aga see ongi mul juba pooleldi elukohaks saanud. Vahva mälestus tervest aastast on seljal ilutsev tätoveering, mis aga kohe kindlasti ei jää viimaseks omasuguseks. 

2. oktoober 2014

Vaiksematest ja vähem tähelepanu väärivatest sündmustest meenuvad mulle need hommikud, kui sai oma aias kohvitassiga vedeletud, erinevates Tallinna randades ujumas käidud, oma kodukanti avastatud ja palju uusi kohti avastatud. Suvi üllatas imeliste ilmadega ja sügis jätkas samas vaimus. Sügisel käisin ka (ei, mitte seenel) Lõuna-Eesti kupleid vaatamas ja mõtlesin, miks ma ikka veel Tallinnas elan. Samad mõtted valdasid mind ka jõuluajal, kui Pühajärvel maastikku vaatlesin. 

September Lennusadamas

Lisaks käisime veel Stockholmis, kus pidasime väga naljaka pikniku maha. Minu jaoks naljaka, ilmselt rootslased arvasid, et üks hullumeelne on lahti lastud, aga õnneks on Rootsi väga tolerantne riik.

Jalutasime esimesel jõulupühal poest tagasi ja äkki hüüdis Sten mu seljatagant: "Sul on ju juuksed puha punased! Oot, ma teen pilti." Jäin siis seisma ja mõtlesin, mis puna sealt küll leida saab, enda arvates pole ma juukseid punaseks värvinud. Aga tohhoo tonti, olidki rebasekarva! Ilmselt on mu juuksed hakanud isevärvuma.

Fotosüüdistus ka. 

Head mõtted said otsa

Tartu oleks ilmselt mu lemmik ideaallinn, kui siinne bussiliiklus poleks selline, nagu ta on. Täiesti ebaloogiline. Ilmselt said head mõtted otsa, kui bussiliiklust kujundama hakati ja leiti, et ah, paneme mingid bussid suvalistest kohtadest suvalistesse kohtadesse sõitma ja ... no ega see graafik ju ka just kõige olulisem ole.

Mitte, et ma Tartus eriti tihti bussiga sõidaks. Tegelikult üritan seda vältida kui tuld, aga kuna pesitseme kesklinnast üsna kaugel eemal ja arusaadavatel põhjustel ei ole mu liikumisvõimekus eriti suur, siis vahel ikka tuleb ette. Nii. Lähen mina siis bussipeatusesse ja avastan, et a) buss tuleb poole tunni pärast või b) sinna kohta, kuhu mul vaja, ei lähegi mitte midagi. Ja kui ma mingitel segastel asjaoludel otsustan seda poole tunni pärast tulevat bussi ootama jääda, siis üheksal juhul kümnest ei saabu see buss poole tunni pärast. Hoopis mingil muul ajal, mis ei meenuta kuidagi seda aega, mis plaanis kirjas. Rääkimata siis sellest, et mind nii tohutult häirib, et siinne bussiliiklus käib ringiratast, mitte edasi-tagasi nagu Tallinnas.

Jah, paljud kiruvad Tallinna bussiliiklust (ja eriti seda, et see on tasuta), aga Tartuga võrreldes on see tõeline nirvaana. Bussid käivad tihti, enamik neist keskööni ja - oh seda imet - plaani järgi. Ma riskin praegu küll meelepahapuhangu alla jäämise ja eestivastaseks  tembeldamisega, aga minu elu on küll tasuta bussiliiklus lihtsamaks teinud. Esiteks unustasin ma iga kuu endale pileti osta ja teiseks on minu jaoks 20 eurtsi (või kui palju see oligi) suur raha. Kui seda iga kuu aastast aastasse maksta, on see veel suurem raha. Nii et ma ei saa endale nii suurejoonelisi põhimõtteid lubada. 

Tartus aga oleksin valmis isegi rohkem bussisõidu eest maksma, kui see vähegi inimsõbralikumaks muutuks. Ja kui kompostrid veidi blondiinikindlamaks muutuksid, sest praeguste kasutamine võib mul varsti sünnituse esile kutsuda.

Jõulud Tartus 2014

Töö ja vaev sai vääriliselt hinnatud

Või no mis töö ja vaev. Tegelikult ma fännan pühendusega raamatuid ja kui pühenduse kirjutab oma hõimlane, siis seda enam. Pilt ise on tehtud Tallinna bussijaamas, kui ootasime Tartusse sõitvat bussi ja oli vaja aega parajaks teha ... pildistamisega. Olgu mainit, et kogu järgnev nädalavahetus Tartus oli varustatud äärmiselt rõlge ilmaga, nii et enam ma nii rõõmsalt kellelegi vastu ei vaadanud.

Raamat ise aga oli vahva, lugesin selle kohe esimesel päeval läbi. Poole peale tähendab ja siis pärast seda läbi. Sain targemaks ka, aga mille võrra, seda paraku ei mäleta.

UG 2

Eelmises jutus jäin ma pidama sinna, kus ma teist korda UGsse sattusin ning avastasin, et tegemist polegi kõige minuvaenulikuma kohaga. Tol õhtul aga juhtus veel üks asi, millest mina küll aasta aega hiljem alles aru sain. Nimelt kohtusin ma just siis Steniga.

Sellest, et ma temaga kohtusin, sain ma muidugi aru kohe, kui Epp talt lillede jaoks klaasi nõudma läks (oli nimelt Epu sünnipäev). Küll aga ei pööranud ma talle erilist tähelepanu, sest rääkisin hoopis Markoga juttu, nautisin kesvamärjukest ning vahepeal piidlesin, ega Epp end liiga meeldivalt tunne. Mina aga olin mingitel mulle täiesti arusaamatutel põhjustel Stenile väga sügava mulje jätnud. Need põhjused on mulle siiani ebaselged, sest a) ma ei rääkinud temaga juttu ja b) ma olin tulnud UGsse otse Ristiisast, kuhu ma olin läinud otse auto pealt, nii et ma nägin välja juba üsna ruunatud. Kellaaeg oli ka juba selline, et kogu ilu oli kadunud. Toona ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest mu põhitähelepanu oli siiski jalgpallil. Igatahes ei läinud ma UGsse pärast seda päris mitu kuud, aga millalgi sügisepoole teatas mulle Epp, et Sten oli talle öelnud, et tal olevat väga ilus õde, kes talle väga meeldib. Ka siis ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest eks olnud ennegi mingid inimesed mu tuttavatele ja sõpradele öelnud, kui kena ma ikka olen – aru ma ei taipa, miks mitte mulle, aga ilmselt olen ma hirmuäratav. Lihtsalt imestasin, et kuidas ta mind küll mäletab ning üritasin paaniliselt ise meelde tuletada, kes see täpsemalt nüüd oli. Kuna aga toona puhusid hoopis teised tuuled ja kõigele muule halvale lisaks polnud ma ka vallaline, siis see uitmõte kestis u päeva.

Sügise jooksul käisin veel paar korda UGs ja tutvusin seal nii mõnegi toreda inimesega, küll aga mitte Steniga. Tolleks ajaks olin juba aru saanud, et selle vahva komplimendi oli tema teinud, aga kuna ta mingit järgnevat tähelepanu ei osutanud (hiljem ütles ta, et oli tööl olnud ja polnud julenud juttu teha), siis leidsin, et olen tal peast pühitud. Mis oleks ka loogiline, arvestades, et me polnud ikkagi ühtegi lauset omavahel vahetanud ning ma käisin seal siiski üsna harva. Lisaks oli minu jaoks üsna suur põhjus, miks ma mitte kellelegi sealt meeldida poleks tohtinud see, et ma erinesin teistest UGd külastavatest naistest tunduvalt. Esiteks ei meeldinud mulle sealne muusika ja teiseks olin ma endiselt välimuselt absoluutne vastand sealsetele roheliste juustega rokitšikkidele. Ma ei joonud ka eriti palju ja polnud eriline peohunt, nii et pidasin (ja pean endiselt) ennast müürilillekeseks. Mitte, et kõik teised oleksid olnud laual tantsivad, lõugavad ja needistatud rokipifid – oh ei! Aga siiski tundsin, et päris ihu ja hingega ma sealsesse klientuuri ei kuulu. Küll aga meeldis mulle ikkagi seal Epu ja Igoriga istumas käia, õlut ja rummikokse kulistada ning inimesi vaadata.

Järgmisel suvel aga tuli murdepunkt. Paljude asjade kokkusattumuste tulemina olin juuli alguses Tartus nii, et olin just Tallinnas uude kohta olinud, vallaliseks saanud ning pidin esmaspäeval Rivierasse reisile minema. Tartus veedetav nädalalõpp tundus siis tõeline ennast vabaks laskmise aeg ja väike puhkus enne väsitavaid reise ja jätkuvat kolimist. Otse loomulikult olin taas reedel UGs, kus toimus see, mis tavaliselt – minu ja Epu ja Igori jutuajamine ja õllejoomine. Kui õhtu oli võtmas aina hilisemaid tunde, tuli sinna ka Sten, kes seekord isegi tutvustas ennast mulle ja ütles, et mul olevat ilus nimi. Pikemaks meie vestlus ei arenenud, sest ma seadsin ennast minekule. Järgmisel õhtul olin ma samuti kohal, seekord koos Kaisaga. Siis saime juba Steniga pikemalt juttu ajada ja see, mis ma kuulda sain, šokeeris mind meeldivalt. Kui mina olin arvanud, et tema Epule öeldud kompliment minu kohta oli mööduv fling, siis temale olin ma ikka sügavale südamesse jäänud. Ta mäletas endiselt, kus ma aasta tagasi istunud olin, mis mul seljas oli olnud jne jne. Lisaks ka need vahepealsed korrad, kus ma UGst olin läbi tuisanud. Pahinal tuli ka komlimente ning ma olin pahviks löödud: miks mina? Kuidas saab nii olla, et olen kellelegi nii sügava mulje jätnud? Ei, ei, see ei saa õige asi olla. Samas meeldis mulle juba siis Steni juures väga see, et ta ei laskunud labasustesse ega arvanud pärast paari komplimenti, et nüüd on ta piisavalt teinud selleks, et ma temaga kohe kas kuhugi põõsasse või tema juurde kaasa tuleks. Aa ja lisaks päästis ta mind ühe ebameeldiva tüübi käest, kes oli sinna tulnud just eelpoolmainit kavatsustega. Ja pidi pettuma. 

Pärast öö läbi kestnud meeldivat jutuajamist saatis ta mu koju ning võttis lubaduse, et otsin ta internetist üles. Tegingi seda ning pärast reisilt tagasi jõudmist jäimegi virtuaalselt suhtlema. Seal avastasin, kui tore on juttu ajada inimesega, kes tõesti räägib huvitavatest asjadest ja kellel on põnevaid ideid ja uudseid mõtteid. Kohe näha, et Tartust pärit. Sügisel kohtusime uuesti, seekord planeeritult, asjad arenesid edasi ja edasi ja siin me nüüd oleme. Küll Tallinnas, UGst sadade kilomeetrite kaugusel, aga siiski koos. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike.

UG

Viimati, kui Tartus käisime, astusime läbi – tegelikult küll esimese asjana sisse – UGst. Epul oli kavas ennast purju juua ning minul ... olid nagu tavaliselt kohapeal kujunevad plaanid. Olgu mainit, et purjujoomine Epul ei õnnestunud, mistõttu oli ta järgmisel päeval külla tulnud pohmelli üle kahekordselt vihane. Aga ega päevad olegi vennad. Igatahes oli taas tore tõdeda, et vähemalt Tartus leidub üks vahva koht, kus inimesed rõõmustavad siiralt, kui mind näevad. Võib-olla on see teesklus, aga sel juhul parim teesklus ja ega tõde olegi oluline, kui ma seda usun. Samas olen ma ka veendunud, et päris suur annus rõõmus on tingitud sellest, et ma olen lubanud Stenil üle pika aja Tartusse minna – ilmselt on terve Tartu arvamusel, et Sten on aheldatud Tallinnasse ja minu kuri silm ei luba tal mitte kuhugile minna. Eks see tegelikult nii olegi ju, tal lihtsalt ei käi jõud minust üle.

Esimest korda sattusin ma UGsse puhtjuhuslikult aastal 2008 Keviniga linna peal tiirutades. Kevin oli oma sõpradest tüdinenud ning seega haaras ta minu kaasa ja läks Tartu teisi baare avastama – senini olime olnud mingites ebamäärastel põhjustel Illukas. Kevin on äärmiselt halb peokaaslane, sest suure osa ajast on ta nii purjus, et küsib ebamugavaid küsimusi / teeb ebameeldivaid vihjeid. Lisaks oli tal komme suvaliste inimestega tüli norima hakata ja ise ära kaduda, nii et ta pahaaimamatud kaaslased pidid siis tagajärgedega tegelema. Mul ilmselt vedas, et ta oli mu ärarääkimiskatsetega nii ametis, et tülinorimine ununes sootuks. Igatahes, tol sügisõhtul tahtis ta mind vedada minu jaoks täiesti tundmatusse kohta, Undergroundi, kuna seal olevat mingid ta sõbrad ja üleüldse väga lahe olla. Läksin siis kaasa, aga kohe, kui UG uksest sisse astusin, sain aru, et see koht pole minu jaoks. Esiteks ei sobinud ma sinna oma välimuselt, sest mul oli tol õhtul minikleit ja üsna pikad blondid juuksed ja nägin üleüldse päris tibi välja. Teiseks ei meeldinud mulle sealne muusika. Lisaks oli UGs tol hetkel väga vähe rahvast ja kohe, kui ma sisse astusin, jäi kogu klientuur mind jõllitama sellise näoga, et kes see küll on. Kevin oli tolleks hetkeks piisavalt purjus, et mitte huvituda, mis riigis ta üldse viibib, seega tegin tema eest otsuse ja vedasin ta ära.

Teist korda läksin taas UGsse kellegi teise vedamisel – seekord siis Epu. Läksime sinna pärast mingit jalkamängu, sest Epp tahtis näidata, kui äge koht see on ja mind teistele tutvustada. Tutvustatud ma sain ning tookord veetsin seal juba rohkem aega. Jõin vist isegi paar Carlsbergi. Et aga mõned purjus inimesed vajasid koju transportimist ning järgmisel päeval oli vaja olla adekvaatne, siis ma taas poole ööni seal ei passinud. Küll aga jäi mulle siis UG mällu pidama kui üks vahva koht Tartus, kuhu võiks teinegi kord sisse astuda. Pärast seda hakkasingi koolinädalalõppudel vahel paariks tunniks seal istumas käima ning siin ma nüüd olen. Mul on tegelikult väga hea meel, et Epp igal reedel, mil ma Tartus olin, mind sinna kutsus ja et ma ka minna viitsisin. Muidu ilmselt oleks praegu paljud asjad teisiti. Ilmselt oleksin vallaline klubihunt, kes jõuaks igal laupäeva hommikul uimasena mõnest Tallinna meelelahutusasutusest koju ja kes lihtsalt flirdiks ringi. Nagu ma eelmisel suvel põhiliselt tegingi. Siis tundus selline elu megalahe, eriti, kui mul u 3 kohtingut erinevate inimestega nädalas oli ja reisid, särgid, värgid, aga ega ma praegu seda taga igatse. Õnneks – oleks vast kummaline, kui igatseks.

Vahejuhtumeid Tartust

Tartus toimus reedel selline tore asi, et üks mees võttis Zavoodis põuest granaadi, hoidis seda veidi aega pea kohal, aga kuna inimesed temast välja ei teinud, läks ta solvunult minema. Hiljem muidugi teda märgati ja pandi terve Lai tänav kinni. Tegu oli aga tüüpilise tähelepanuvaeguse all kannatava inimesega, sest granaadi asemel eputas ta tühja kestaga. Aru ma ei taipa, mis tänapäeva inimestel viga on.

Igatahes meenutas see mulle üht seika eelmisest suvest. Olime ühel eriliselt palaval suvepäeval Kaisaga Tartus kokku saanud ja ravisime oma päikesepistest valutavaid ja uimaseid päid Armastuses paari kohvikesega. Ei jõudnud me aga juttu alustadagi, kui meie lauda sadas üks joobes parmuvälimusega meeskodanik, kes oli sinna tulnud ilmse sooviga inimestega suhelda ja kuna me tundusime tema kriteeriumitele vastavat istus ta meie lauda. Seda ma ei mäleta, kas ta luba küsis, aga vaevalt me talle selleks jaatava vastuse andsime. Kuna ilm oli tõesti palav, me polnud Kaisaga teineteist kaua näinud ja veel muud sada põhjust – palusime me tol isikul lahkuda. See tähendab, mina palusin. Alguses viisakalt, aga kuna ta aru ei paistnud saavat, siis muutusid mu soovid aina tungivamaks ja ebaviisakamaks, kuni ma üle kohviku käratasin, et me sooviksime nüüd kahekesi olla, tõmmaku minema. Ise imestasin samal ajal, miks Kaisa minuga kaasa ei räägi ja selle asemel aina valgemaks näost muutub. Õnneks mingil hetkel otsustas parm lahkuda ja kui ta oli juba ohutus kauguses, küsis Kaisa, kas ma ei näinud, et sellele mehel oli kirves põues ja kuidas ma niimoodi temaga rääkida julgesin. Tõele au andes pean mainima, et kui oleksin kirve olemasolust teadnud, oleksin vast ise lauast lahkunud, mitte ülbet bitchi mänginud. Igasuguseid hulle leidub ju. Muidugi võib alati kirve kaasaskandmisel olla väga mõistlik selgitus, aga paraku ma ei usu inimeste tervesse mõistusesse. Eriti, kui nad kenasid ja ebaviisakaid tütarlapsi ahistavad.

Reklaamiks ikka sugulasi ka

Ehk siis märtsis, mil on juhtumas ka muid toredaid asju, on kõikidel headel inimestel, kes EI TOHI olla moraalijüngrid, võimalus minna vaatama üht etendust. Või mitut.

Vaata SIIA info saamiseks.

Fetiš

Kui ma noore, lolli ja Cosmopolitani poolt pestud ajuga arvasin, et kõikide meeste ideaalnaine on megakõhn, pärast seda olin veendunud, et ilma suure büstita küll meest ei leia, siis pärast mõningat elukooli olen ma aru saanud kahest asjast: a) mehed on erinevad ja b) enamik neist eelistab vaadata naisi tagantpoolt. 

Mulle on see siiani veidi arusaamatu, aga no kõigest ei peagi aru saama, eksole. Ega mehed ka saa aru, kui ma soiun neile rohelistest silmadest või kätest. Õnneks ma neid muidugi kohe katsuma hakka, nagu paljud mehed paraku naiste tagapalgetega tegema kipuvad. Vahel on päris ebamugav mõnes peokohas läbi rahvasumma minna, sest mõned isikud arvavad, et ma teen seda vaid sellepärast, et tagumikulakse saada. Õnneks sinikaid ma veel avastanud pole.

Mu seksikas tähelepanek ei põhine muide ühe mehe arvamuse põhjal, vaid enamik, kellele ma olen oma süüdimatu küsimuse "milline on naise puhul kõige ilusam kehaosa" esitanud, on kinnitanud, et rinnad võivad ju ilusad olla ja no täitsa vaala ka ei taha, aga kõige tähtsam, et oleksid ilusad tagapalged. Ma muidugi arvan, et kui ma oleks ise lauaga löödud või eriline tselluliidipomm, siis oleksid nad esitanud poliitiliselt korrektsema vastuse. Aga pilgud reedavad ikkagi. Isegi nende meeste pilgud, kelle naiste figuur meenutab pulka. Mul on kullisilm selliste asjade peale.

Kõhn figuur on niii .... eelmine sajand.

Ilus olemine

Olen aru saanud, et lapseootusaja ja värske sünnitanuaja üks probleemidest on muude asjade kõrval ka naise välimus. Ehk siis lisaks sellele, et igale küsimusele, kuidas rasedus ja lapse kasvatamine kulgeb, peab vastama "Suurepärane!", peab naine ka välja nägema justkui ajakirjakaanelt astunud. Sest muidu on naine hoolitsemata ja ennast käest lasknud, ükski mees ka niikuinii ei taha. 

Oeh. Esmalt pean ma mainima, et hetkel on viimane asi, millele ma mõtlen, meeste võrgutamine. See ei tähenda loomulikult seda, et ma viis kuud pesemata oleksin ja rääbakana ringi jookseksin (kuigi mine sa tea), aga näiteks kontsi ma hetkel ei kanna ning oma peorõivad ja õhukesed kleidid olen pannud kappi paremaid päevi ootama. Ja soojemaid. Ahjaa, üks vahva sümptom, mis mul juurde on tekkinud, on pidev külmatunne. Samas toas olev lätlane käib juba suveriietes, aga mina keeran soojuse põhja ja lõdisen külmast Oh joy! Igatahes – ma ei mõtle praegusel ajal sellele, et inimestele võimalikult ahvatlev ja ligitõmbav paista. Ja kui keegi peab seda enda eest mittehoolitsemiseks, siis palun väga! Võib-olla leidub ka naisi, kes kohe, kui rasedaks jäävad, loobuvad, raseerimisest, kulmude kitkumisest ja muudest normaalsetest iluprotseduuridest, aga õnneks ma nende hulka ei kuulu, nii et vähemalt sellega olen Tallinna linnapilti päästnud. 

Teine äärmus neile kaltsakatele on selline grupp naisi, kes siis, kui on aru saanud, et nüüd on tarvis haigla poole sünnitama kiirustada, jõuavad veel ennast enne ära meikida. Või siis panevad lihtsalt ripsmepikendused. Ma ei tea täpselt, kui valus sünnitustegevuse algus on, aga juba igahommikune ärkamine on minu jaoks piisavalt piinarikas, et ennast mitte meikida. Pealegi ma kahtlen, et mööda põski voolav silmameik just kedagi kaunistaks, aga mine sa tea. Või siis on äkki sünnitushaiglates kord, et ilma täismeigita naisi vastu ei võeta? Peaksin seda järgmine kord arstilt küsima, kuigi siiani pole ta mu meikimata näo peale teist nägu ka teinud. Kummaline igatahes. 

Selle peale hakkasin just meenutama, kunas ma ennast üldse viimati meikisin. Oli vist mingi päev, kus ma pidin töötoa läbiviimist õppima, aga see polnud kindlasti sel nädalal. Üldiselt aga koosneb mu igahommikune iluprotseduur kammimisest, hammaste ja näo pesemisest ning vajaduse korral mõnest kreemist. Kammimine ise võtab juba suurema aja, sest mu juuksed on kuidagi eriti paksuks, pikaks ja karmiks muutunud ning see tähendab omakorda seda, et igal hommikul on nad mingis imelikus olekus ega allu gravitatsioonile. 

Nii et kui kümme aastat tagasi oleks ma pigem surnud kui ilma täismeigita kõrvalmajja poodi läinud, siis nüüd seisab mu meigikott jõude ja käin rahumeeli meigita tööl. Näete, milleni vanadus viinud on. Lisaks hakkasin veel mõtlema, et lisaks kosmeetika mahajätmisele, ei kasuta ma ka mingeid maske, noorendavaid kreeme, seerumeid või muud sadat asja, mille nime ma isegi ei tea. Ilmselt on mulle sügavale peakolu sisse jäänud Epu öeldud tarkus, et mida rohkem igasugust jama näkku toppida, seda kiiremini nahk vananeb ja seda rohkem läheb aja möödudes seda jama vaja, et normaalne välja näha. Vaatan alati imestusega, kui mingid 20-aastased kirjeldavad oma igapäevast näohooldust ja mõtlen (lisaks sellele, et kust nad selle aja võtavad), et mida teeb nende nahk paarikümne aasta pärast? Juustest ma parem ei räägigi.

Arst ütles mulle täna hommikul, et olen vana, paks ja kole ning kirjutas igaks juhuks ravimi välja, mis peaks selle kõige vastu aitama. 25 oli vanasti küll selline viimane sünnitamisiga, ehk siis hea oleks, kui kõik oleksid enne seda juba esimesed lapsed kätte saanud. Praegu on selleks vanuseks 30. Mis on kummaline, sest ilmselt on aastatega inimeste elustiil – kas tahtlikult või mitte – muutunud enesehävitamislikumaks ja seega oleks ju hea veel varem lapsed kätte saada, enne seda, kui keha täiesti ruunatud on. Aga eks paljud sellised "tervisesoovitused" ole tingitud ka sotsiaalmajanduslikest teguritest ja mina olen viimane inimene maailmas, kes soovitaks võimalikult vara lapsi saada.

Aga nüüd istun ma siin kontorilaua taga ja tunnen ennast vana ja koleda lumeinimesena. Väljas on nimelt imeline talveilm, päike paistab ja õhk sädeleb. Tuju tõstis see, et ma olevat eriti ilusa kujunduse teinud ühele reklaamile. Aga ennast ikka ilusamaks muuta ei oska. 

Ahjaa, mu koledus seisnevat selles (arst küll ei maininud sõna "kole"), et ma olen näost nii kohutavalt valge ja näen välja nagu kõndiv aneemia.