19 detsember 2014

UG 2

Eelmises jutus jäin ma pidama sinna, kus ma teist korda UGsse sattusin ning avastasin, et tegemist polegi kõige minuvaenulikuma kohaga. Tol õhtul aga juhtus veel üks asi, millest mina küll aasta aega hiljem alles aru sain. Nimelt kohtusin ma just siis Steniga.

Sellest, et ma temaga kohtusin, sain ma muidugi aru kohe, kui Epp talt lillede jaoks klaasi nõudma läks (oli nimelt Epu sünnipäev). Küll aga ei pööranud ma talle erilist tähelepanu, sest rääkisin hoopis Markoga juttu, nautisin kesvamärjukest ning vahepeal piidlesin, ega Epp end liiga meeldivalt tunne. Mina aga olin mingitel mulle täiesti arusaamatutel põhjustel Stenile väga sügava mulje jätnud. Need põhjused on mulle siiani ebaselged, sest a) ma ei rääkinud temaga juttu ja b) ma olin tulnud UGsse otse Ristiisast, kuhu ma olin läinud otse auto pealt, nii et ma nägin välja juba üsna ruunatud. Kellaaeg oli ka juba selline, et kogu ilu oli kadunud. Toona ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest mu põhitähelepanu oli siiski jalgpallil. Igatahes ei läinud ma UGsse pärast seda päris mitu kuud, aga millalgi sügisepoole teatas mulle Epp, et Sten oli talle öelnud, et tal olevat väga ilus õde, kes talle väga meeldib. Ka siis ei võtnud ma seda väga tõsiselt, sest eks olnud ennegi mingid inimesed mu tuttavatele ja sõpradele öelnud, kui kena ma ikka olen – aru ma ei taipa, miks mitte mulle, aga ilmselt olen ma hirmuäratav. Lihtsalt imestasin, et kuidas ta mind küll mäletab ning üritasin paaniliselt ise meelde tuletada, kes see täpsemalt nüüd oli. Kuna aga toona puhusid hoopis teised tuuled ja kõigele muule halvale lisaks polnud ma ka vallaline, siis see uitmõte kestis u päeva.

Sügise jooksul käisin veel paar korda UGs ja tutvusin seal nii mõnegi toreda inimesega, küll aga mitte Steniga. Tolleks ajaks olin juba aru saanud, et selle vahva komplimendi oli tema teinud, aga kuna ta mingit järgnevat tähelepanu ei osutanud (hiljem ütles ta, et oli tööl olnud ja polnud julenud juttu teha), siis leidsin, et olen tal peast pühitud. Mis oleks ka loogiline, arvestades, et me polnud ikkagi ühtegi lauset omavahel vahetanud ning ma käisin seal siiski üsna harva. Lisaks oli minu jaoks üsna suur põhjus, miks ma mitte kellelegi sealt meeldida poleks tohtinud see, et ma erinesin teistest UGd külastavatest naistest tunduvalt. Esiteks ei meeldinud mulle sealne muusika ja teiseks olin ma endiselt välimuselt absoluutne vastand sealsetele roheliste juustega rokitšikkidele. Ma ei joonud ka eriti palju ja polnud eriline peohunt, nii et pidasin (ja pean endiselt) ennast müürilillekeseks. Mitte, et kõik teised oleksid olnud laual tantsivad, lõugavad ja needistatud rokipifid – oh ei! Aga siiski tundsin, et päris ihu ja hingega ma sealsesse klientuuri ei kuulu. Küll aga meeldis mulle ikkagi seal Epu ja Igoriga istumas käia, õlut ja rummikokse kulistada ning inimesi vaadata.

Järgmisel suvel aga tuli murdepunkt. Paljude asjade kokkusattumuste tulemina olin juuli alguses Tartus nii, et olin just Tallinnas uude kohta olinud, vallaliseks saanud ning pidin esmaspäeval Rivierasse reisile minema. Tartus veedetav nädalalõpp tundus siis tõeline ennast vabaks laskmise aeg ja väike puhkus enne väsitavaid reise ja jätkuvat kolimist. Otse loomulikult olin taas reedel UGs, kus toimus see, mis tavaliselt – minu ja Epu ja Igori jutuajamine ja õllejoomine. Kui õhtu oli võtmas aina hilisemaid tunde, tuli sinna ka Sten, kes seekord isegi tutvustas ennast mulle ja ütles, et mul olevat ilus nimi. Pikemaks meie vestlus ei arenenud, sest ma seadsin ennast minekule. Järgmisel õhtul olin ma samuti kohal, seekord koos Kaisaga. Siis saime juba Steniga pikemalt juttu ajada ja see, mis ma kuulda sain, šokeeris mind meeldivalt. Kui mina olin arvanud, et tema Epule öeldud kompliment minu kohta oli mööduv fling, siis temale olin ma ikka sügavale südamesse jäänud. Ta mäletas endiselt, kus ma aasta tagasi istunud olin, mis mul seljas oli olnud jne jne. Lisaks ka need vahepealsed korrad, kus ma UGst olin läbi tuisanud. Pahinal tuli ka komlimente ning ma olin pahviks löödud: miks mina? Kuidas saab nii olla, et olen kellelegi nii sügava mulje jätnud? Ei, ei, see ei saa õige asi olla. Samas meeldis mulle juba siis Steni juures väga see, et ta ei laskunud labasustesse ega arvanud pärast paari komplimenti, et nüüd on ta piisavalt teinud selleks, et ma temaga kohe kas kuhugi põõsasse või tema juurde kaasa tuleks. Aa ja lisaks päästis ta mind ühe ebameeldiva tüübi käest, kes oli sinna tulnud just eelpoolmainit kavatsustega. Ja pidi pettuma. 

Pärast öö läbi kestnud meeldivat jutuajamist saatis ta mu koju ning võttis lubaduse, et otsin ta internetist üles. Tegingi seda ning pärast reisilt tagasi jõudmist jäimegi virtuaalselt suhtlema. Seal avastasin, kui tore on juttu ajada inimesega, kes tõesti räägib huvitavatest asjadest ja kellel on põnevaid ideid ja uudseid mõtteid. Kohe näha, et Tartust pärit. Sügisel kohtusime uuesti, seekord planeeritult, asjad arenesid edasi ja edasi ja siin me nüüd oleme. Küll Tallinnas, UGst sadade kilomeetrite kaugusel, aga siiski koos. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike.


Kommentaare ei ole: