17 detsember 2014

UG

Viimati, kui Tartus käisime, astusime läbi – tegelikult küll esimese asjana sisse – UGst. Epul oli kavas ennast purju juua ning minul ... olid nagu tavaliselt kohapeal kujunevad plaanid. Olgu mainit, et purjujoomine Epul ei õnnestunud, mistõttu oli ta järgmisel päeval külla tulnud pohmelli üle kahekordselt vihane. Aga ega päevad olegi vennad. Igatahes oli taas tore tõdeda, et vähemalt Tartus leidub üks vahva koht, kus inimesed rõõmustavad siiralt, kui mind näevad. Võib-olla on see teesklus, aga sel juhul parim teesklus ja ega tõde olegi oluline, kui ma seda usun. Samas olen ma ka veendunud, et päris suur annus rõõmus on tingitud sellest, et ma olen lubanud Stenil üle pika aja Tartusse minna – ilmselt on terve Tartu arvamusel, et Sten on aheldatud Tallinnasse ja minu kuri silm ei luba tal mitte kuhugile minna. Eks see tegelikult nii olegi ju, tal lihtsalt ei käi jõud minust üle.

Esimest korda sattusin ma UGsse puhtjuhuslikult aastal 2008 Keviniga linna peal tiirutades. Kevin oli oma sõpradest tüdinenud ning seega haaras ta minu kaasa ja läks Tartu teisi baare avastama – senini olime olnud mingites ebamäärastel põhjustel Illukas. Kevin on äärmiselt halb peokaaslane, sest suure osa ajast on ta nii purjus, et küsib ebamugavaid küsimusi / teeb ebameeldivaid vihjeid. Lisaks oli tal komme suvaliste inimestega tüli norima hakata ja ise ära kaduda, nii et ta pahaaimamatud kaaslased pidid siis tagajärgedega tegelema. Mul ilmselt vedas, et ta oli mu ärarääkimiskatsetega nii ametis, et tülinorimine ununes sootuks. Igatahes, tol sügisõhtul tahtis ta mind vedada minu jaoks täiesti tundmatusse kohta, Undergroundi, kuna seal olevat mingid ta sõbrad ja üleüldse väga lahe olla. Läksin siis kaasa, aga kohe, kui UG uksest sisse astusin, sain aru, et see koht pole minu jaoks. Esiteks ei sobinud ma sinna oma välimuselt, sest mul oli tol õhtul minikleit ja üsna pikad blondid juuksed ja nägin üleüldse päris tibi välja. Teiseks ei meeldinud mulle sealne muusika. Lisaks oli UGs tol hetkel väga vähe rahvast ja kohe, kui ma sisse astusin, jäi kogu klientuur mind jõllitama sellise näoga, et kes see küll on. Kevin oli tolleks hetkeks piisavalt purjus, et mitte huvituda, mis riigis ta üldse viibib, seega tegin tema eest otsuse ja vedasin ta ära.

Teist korda läksin taas UGsse kellegi teise vedamisel – seekord siis Epu. Läksime sinna pärast mingit jalkamängu, sest Epp tahtis näidata, kui äge koht see on ja mind teistele tutvustada. Tutvustatud ma sain ning tookord veetsin seal juba rohkem aega. Jõin vist isegi paar Carlsbergi. Et aga mõned purjus inimesed vajasid koju transportimist ning järgmisel päeval oli vaja olla adekvaatne, siis ma taas poole ööni seal ei passinud. Küll aga jäi mulle siis UG mällu pidama kui üks vahva koht Tartus, kuhu võiks teinegi kord sisse astuda. Pärast seda hakkasingi koolinädalalõppudel vahel paariks tunniks seal istumas käima ning siin ma nüüd olen. Mul on tegelikult väga hea meel, et Epp igal reedel, mil ma Tartus olin, mind sinna kutsus ja et ma ka minna viitsisin. Muidu ilmselt oleks praegu paljud asjad teisiti. Ilmselt oleksin vallaline klubihunt, kes jõuaks igal laupäeva hommikul uimasena mõnest Tallinna meelelahutusasutusest koju ja kes lihtsalt flirdiks ringi. Nagu ma eelmisel suvel põhiliselt tegingi. Siis tundus selline elu megalahe, eriti, kui mul u 3 kohtingut erinevate inimestega nädalas oli ja reisid, särgid, värgid, aga ega ma praegu seda taga igatse. Õnneks – oleks vast kummaline, kui igatseks.

Kommentaare ei ole: