Üks vahva jõulukink

Ulvi käis augustis Austraalias (pean lihtsalt vahele mainima, et ma üldse pole kade, kohe üldse mitte) ning kuna tema puhul on tegemist äärmiselt lahke ja vastutuleliku inimesega, küsis ta, mida ma suveniiriks tahaksin. Kuna minu puhul aga on tegemist suure kruusifänniga, siis ütlesin ma kohe, et KRUUSI! Aga see peab olema ilus ja soovitatavalt mitte tüüpiline suveniirikruus. Nüüd, kus reisikesest on mitu kuud möödas, sain tellitud kruusi jõulukingina kätte.

No kas pole vahva? Eriti meeldivad mulle need konnad, mida pildil eriti hästi näha pole (minu suurepärase pildistamistöö tulemus). Tean, et kruuse peetakse üheks mõttetumaks kingiks üldse, aga mulle meeldivad. Samas aga meeldib mulle veel enam, kui kruusi taga on mingi lugu, olgu see siis kusagilt kaugelt maalt toodud või mõne mu lemmikfilmi pildiga. Kui ma Pariisis käisin, tahtsin sealt ka kruusi tuua - Pariis ikkagi ju ja Prantsusmaa, mu lemmiklinn ja riik - aga polnud ilusaid, nii et pidin sealt hoopis kalvadose kaasa haarama. Kurb. 

Võtan aasta kokku

Kui poleks olnud Ernsti, siis poleks sellest aastast midagi head meenutada. Mu perekonda tabasid väga rasked haigused ja töökaotused, lähedasi ja mitte nii lähedasi inimesi kimbutasid samasugused ja veidi ka teistsugused probleemid. Lugesin praegu kõik halvad asjad kokku ja leidsin, et seda on ikka liiga palju. Ega ma ise ka puutumata jäänud. Ma pole ilmselt siin rääkinud sellest, et mul tekkis viimasel lapseootuskuul äge preeklampsia, mistõttu mind kärutati kibekiiresti haiglasse ja taheti sünnitus esile kutsuda - õnneks seda siiski ei tehtud, sest Ernst ehmus ja tuli ise ilmale. Sellest ma ka ei kirjutanud, et aprillis ja mais oli mul nii-nii tavaline, aga sellegipoolest väga ebameeldiv sünnitusjärgne depressioon ning kuigi nüüdseks on see läbi, siis on selle jääknähtudeks krooniline unetus ja peavalud ja keskendumishäired. Samas aga - teiste inimeste probleemidega pole need isegi mitte võrreldavad.

Seega olen ma proovinud luua vägisi positiivset kaitsekihti, kasutades selleks siis pisikesi heategusid, uusi fotikaoste, pildistamisi, häid raamatuid, väljasõite ja paljut muud, et mitte kogu aeg mõelda negatiivsetele asjadele. Või siis - mõelda ja kirjutada teistest negatiivsetest asjadest, nagu ületarbimine ja idiootidest abordivastased või šovinistid või paljud muud asjad. Sest need ei puuduta mind nii otseselt ja viivad ometi mõtted eemale. Ja siis ma vaatan ja loen, kuidas inimesed põevad, et mida keegi neist ometi arvab, ja ma mõtlen, et tahaks ka vaid selliseid probleeme.

Ma olen seda meelt, et raskused ei muuda inimesi tugevamaks. Raskused kurnavad, viivad ära elurõõmu ning pärast pole neist midagi head meenutada. Samas aga on kogu möödunud aasta pannud paika prioriteedid ning näidanud, millised inimesed on ilusad ja head ning millised mitte. Uude aastasse astun kindlasti tõsisemana, aga ka kogenenumana. Loodan ka, et uus aasta tuleb veidikene parem ja lihtsam. 

***

Uue aasta lubadused ... mainisin eelnevalt oma unetust ja seega olen otsustanud sellega tõsisemalt tegelema hakata. Lisaks tahaksin ma anda kõige ekspluateerituma lubaduse üldse - trenni minna - aga enne peab minusugune ihnuskoi endale spordiriided ostma ja see on juba raskem. Trenn oleks muidugi hea, sest ma olen viimase aasta jooksul ebatervislikult palju alla võtnud, nii et oleks aeg seda parandada. Mis veel ... aa, naiselikkus. Suures naiselikkusetuhinas ostsin endale uued ilusad püksid ja loodan, et sellest esialgu piisab. Rohkem ei viitsi. Rohkem pole mul ka lubadusi või soove, aga loodan, et suudan tööga järjele saada ja perega veelgi enam kvaliteetaega veeta.

Reklaamin

Reklaamin nüüd täiesti omakasupüüdlikust oma esimest täiesti üksinda valmistatud kodulehte ehk HIINA TERVISEKUNSTIDE lehte. Vaadake ja nautige! Eriti soovitan seda uurida põduratel tartlastel, sest just nemad ongi sihtgrupp.

Ei ole vaja eriliselt kriitiliselt kujundust hinnata, sest esiteks see muutub kohevarsti, kui ma rohkem pilte ja joonistusi saan ja teiseks on see ikkagi esimene koduleht, mille ma tegin.

Jõulusoove

Kes teab, kas ma kaunil jõuluaal siia kirjutama viitsin tulla, aga seniks võib vaadata meie armsat pere ja tunda end õnnistatuna headest soovidest.

Nädalavahetuse virrvarr

Nädalavahetusel sai nii mõndagi põnevat ette võetud, aga alustagem ikka kõige tähtsamast ehk minust ja mu juustest. Eile läksin ma ju juuksurisse ja arvestades, millise intervalliga ma seda teen, on see tõeline suursündmus. Parem tunne on tõesti. Ma võiks oma armastuse-vihkamise suhtest juustega pika romaani kirjutada, aga mul on väike kahtlus, et see pole eriti põnev lugemisteema. Olgu öeldud siis see, et katsetasin uut tüüpi lõikust, mille puhul ei lõigata pikkusest maha pea midagi, aga eemaldatakse siiski katkised juukseotsad. Mul noid viimaseid jagub, nii et õige lõikus mulle! Protseduur ise võttis üsna palju aega, aga selles pole mul midagi muud süüdistada, kui oma traatjukseid. Nüüd olen rahul ja kui ma kunagi juuksed krunnist lahti võtan, siis uurin ka tulemust lähemalt.

Nii, nüüd, kui ma olen tõestanud, et ma ikkagi hoolitsen oma välimuse eest, siis tegelikult on mul mure selles, et need viis raamatut, mis ma raamatukogust eelmisel kolmapäeval võtsin, hakkavad vaikselt läbi saama. Üks on mul veel ja siis olen mäel. Kurb, sest mul tegelikult pole aega, et iga nädal raamatukogus käia, aga samas ei ole mul ka piisavalt jõudu, et kümneid raamatud korraga koju tuua. Õhtu ilma eesootava raamatuta on aga tühi ja jube ... mis ma siis teen? Teler läks meil nüüd samuti katki ja kuigi normaalsed inimesed uuriksid, kust saaks uue teleka, siis mina ei viitsi ja mõtlen hoopis, et viimasel ajal on nii palju raamatuid ka koju ostetud, et peaks veel ühe raamaturiiuli soetama. Oeh - kuigi telekat oleks ka vaja. Ma ei taha mingit peent ja eiteamis vidinatega telekat, vaid lihtsalt midagi, mis pilti näitaks ning teeks seda võimalikult kaua. Arvake, kas ma raatsin osta? Loomulikult mitte!

Nädalavahetusest ka. Meil on sõbrantsidega väike traditsioon, mis seisneb selles, et me saame enne jõule kokku ja teeme piparkooke. Vanasti vahetasime kinke ka, aga enam mitte, sest otsustasime ühiselt, et pole vaja, niikuinii midagi kinkida ei oska. Igatahes möödunud reedel asusime siis Raili juures piparkooke meisterdama ja kuigi mina pool aega Ernsti taga ajasin, et ta kitarri lõhkuma ei läheks, oli meil jube vahva. Päris jõulutunne tekkis kohe! Laupäeval tuli külla Grete ning selle puhul otsustasime veelgi enam jõulutunnet tekitada ja seda ei millegi muu kui uisutamisega. Mina ise loomulikult ei uisutanud, aga Sten ja Grete küll ja tundus, et neil oli tore. Õhtu möödus uue piparkoogiteo seltsis. Õnneks on siin majas Sten, kes ka sööb piparkooke - muidu olen kokku puutunud vaid inimestega, kes hea meelega kaunistavad, aga ei söö, nii et lõpuks on laual kuhi piparkooke, mida keegi ei taha. Meil nii pole. Kui kõik koogikesed otsas olid ning pühapäevgi kätte jõudis, läksime - üllatus, üllatus - Energiakeskusesse. Tundub, nagu ma pooleldi elaks seal, aga kui su peres on üks 31-aastane, üks 26-aastane, üks 10-aastane ja üks 9-kuune, siis on see ainuõige koht, kuhu minna. Ma valetaks, kui ma ütleks, et seal alla-aastastele meeletult atraktsioone oleks, aga õnneks on Ernst väga leplik kõiksuguste kohtade suhtes. Meie teised aga lustisime väga. Et Grete fännab viimasel ajal kosmost, vaatasime ka planetaariumis väikest etendust, mis isegi mulle jättis hea mulje, rääkimata siis veel lastest. 

Energiakeskusest tulles tahtsin veel läbi põigata Eesti disaini turult, aga seal oli rahvast rohkem kui inimesi ning ma otsustasin ennast säästa. Tore muidugi, et inimestel nii suur huvi Eesti disaini vastu on, aga ruumi oleks võinud ikkagi rohkem olla. Siis liikusimegi koju ja oli aeg mu juuksurikülastuseks. Nüüd aga, mil käes on esmaspäev, olen laskunud tavapärasesse argipäevarutiini ja mõtlen, et tegelikult oleks viisakas enne jõululõunat korter ka ära koristada. Mitte, et ma praegu seda tegema hakkaks, aga mõelda ju võib. 

Roheline kasvatamine

Ma lubasin küll, et ma veedan nüüd paar päeva oma viie raamatuga, aga kuna ma just esimese neist läbi sain, siis otsustasin veidi oma muljeid jagada. Mitte kõiki muljeid, sest nende jagamiseks kuluks kilomeetreid teksti, aga mõnda neist. Ja mõnda kunagi hiljem ka. Raamatuks oli "Roheliseks kasvamine" Epp Petronelt ning ma valisin selle just sellepärast, et viimasel ajal olen püüdnud järgida oma igapäevastes valikutes keskkonnateadlikku joont, aga sageli tõstatab see küsimusi. Mis ikkagi on keskkonnale parem? Kas mahetoit, mis on siia lennutatud Aafrikast või hoopis Eestis kasvatatud juurikad, mille kasvatamisel on kasutatud putukamürke? Kas polüester, mis on toodetud naftast, aga vajab vähem pesemist ja triikimist või puuvill, mille tootmiseks kulutatakse meeletult energiat ja vett? Ja - kas valikud, mis ma iga päev teen, on pigem humaansed või keskkonnasõbralikud?

Oma aasta keskkonnavaenuliku teo tegin ma juba märtsis - sünnitasin siia ilma uue tarbija. Absoluutselt mittehumaanne fakt on, et kõige parem oleks maailmale see, kui umbes pool rahvast ennast lihtsalt maha laseks, sest kõige suuremat kahju teebki ülerahvastumine. Aga see selleks, instinktid käisid ka minul enne mõtlemist. Lapsesaamine on üleüldse üks suurele tarbimisele tõukav teguviis, sest juba enne, kui värske inimloom ise midagi ostma ja kulutama hakkab, teevad tema eest seda vanemad ning pahatihti pole need valikud sugugi keskkonnasõbralikud. Aga saab ka teisiti! Saab odavamalt, saab vähem, saab looduslikumalt. Ma ise olen püüdnud niiviisi kasvatada (ja püüan ka edaspidi) ning seetõttu panen siia kirja mõned näpunäited ja suunised.

Haara asjad teiselt ringilt. Ma olen ostnud vankri, lapsevoodi, turvahälli, lamamistooli ja 99% Ernsti riietest kellegi teise käest või kaltsukatest ning ma ei saa öelda, et need asjad rõvedalt kasutatud või täielikud kaltsud on - ei, täiesti korralikud ja turvalised asjad. Riietega on lood veel niiviisi, et nende kasutatuna ostmine on hea ka lapse nahale, sest riidevärvides olevad kemikaalid on nii mürgised, et parem oleks nendest võimalikult kaugele hoiduda. Kasutatud riietes on aga vähemalt mingi osa neist juba ära pestud. Paljudest asjadest kasvab aga laps nii kiiresti välja, et need on ka teisele ringile jõudes nagu uued. Ega peagi ju ostma katkisi ja täislastud kaltse või kulunud asju - täiesti korralikke asju saab ja boonusena veel väga hea hinnaga. 

Mänguasjad - vähem plasti! Plast on teatavasti aine, mis ei lagune lõplikult ja mida saab vaid ühe korra ümber töödelda. Kui aga ikka satub koju mõni vilede ja tuledega plastlelukas, siis tasuks proovida anda sellele võimalikult pikk eluiga ning seejärel see uuele ringile saata. Mitte ära visata, kui enam ei meeldi. Lisaks oleks hea hoida mänguasjade hulk võimalikult väike - niikuinii ei suuda lapsed kõigega korraga mängida ning kui valik on liiga suur, siis pole see hea ka lapse arengule. Kuigi mitte sellest ei taha ma rääkida. Suurte ja põnevate asjadega, nagu liumäed, pallimeri, kiiged ja karussellid, saab käia mängimas ka mängutubades, need ei pea kodus olemas olema. Lapsed hindavad niikuinii rohkem aega, mille nad saavad veeta vanematega koos asjatades (loodan ma).

Mähkmed. Kuigi riidest mähkmete kasutajad kujutavad ette, et nad on väga keskkonnasõbralikud, siis tegelikult see nii pole, sest riidest mähkmete pesemisele kulub väga suur hulk vett ja energiat ning just vesi on see, mille puudus maailma aina valusamini puudutab. Varsti ka meid, muide. Seega ei saa öelda, et tavaliste pabermähkmete kasutamine väga suur möödapanek oleks. Kõige parem oleks muidugi laps varakult potile õpetada ja see on ka see, millega ma kohe jaanuaris tegelema asun. Milleks oodata, kuni ta kaheseks-kolmeseks saab? Parem juba varakult ja keskkonnasõbralikult.

Söök. Loogika ütleb, et kõige parem on ise teha, ise anda. Ka rinnapiim käib siia alla. Ma ei ole inimene, kes mõistaks pudeliga toitjaid hukka, sest enamasti on selle valiku taga üsna valulikud põhjused, aga ma leian, et lihtsalt mugavusest pärast esimest paari kuud loobuda pole ka päris õige valik. Ma loomulikult räägin vaid enda mätta otsast, sest ma oleksin ilmselt saanud (ja saan ka praegu) ära toita väga suure isuga kolmikud, nii et ma ei tea, kuidas ma räägiksin teises olukorras. Ka lisatoidu puhul tasuks eelistada kodumaist ja puhast toorainet.

Auto ja eluase. Kui elad ühikatoas ning avastad, et saad lapse, siis on loomulik, et tuleb leida mõni parem kasvatamispaik. Siinkohal tekibki paljudel tunne, et parim on omada maja või korterit kusagil äärelinnas ning paraku käib selle valikuga kaasas ka auto. Paraku? Jah, minu arvates ei peaks kõikidel inimestel auto olema, aga mis arvamusliider mina olen. Samas aga on autost loobumine kõige suurem keskkonnateadlik tegu, mille inimene teha saab ning teisel kohal on elukohavalik. Kui valida elukohaks maja äärelinnas, siis peab nii poodi, arstile kui ka ükskõik kuhu mujale autoga sõitma ja oioi, milline energiakulu see on. Mina elan näiteks Tallinna kesklinnas, nii et enamasti ei vaja ma vajalikku kohta jõudmiseks isegi bussi. Ja muide - lapsega bussisõit pole tegelikult nii hull, sest kenasti jõuab sihtkohta. Rääkimata sellest, et ma lihtsalt ei suudaks korralikult sõidule keskenduda, kui mul oleks väike beebi autos, kes sõltuvalt tujust karjuks. Pealegi kardaksin ma hullult, et mõni tolbajoob mulle sisse sõidab ja sadat muud asja, nii et bussisõit on lisaks keskkonnasõbralikkusele ka mugavam. Niisiis: kes tahab keskkonnale parem sõber olla, võiks valida elukoha hea infrastruktuuriga kohas ning hoida ka eluks vajalikud-toredad kontaktid (arst, huviringid, hoidjad) lähedal. Ning loobuda autost. Jah, see on ebapopulaarne arvamus, aga nii on.

***

Kindlasti on veel neid asju, mida igaüks lapsekasvatamise juures oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ära teha saab, aga need on sellised suuremad asjad, mida järgida. Mida mina järgin. Ma pole ideaalne keskkonnasõber, oh ei! Aga mulle meeldib mõelda, et vähemalt mingitviisi ei osale ma inimkonna kollektiivses enesetapus.

Söögist ja raamatutest

Ma ei ütle kes, aga keegi siit korterist läheb aprillis Adam Lamberti kontserdile.

Olgu, see olen mina. Sten ilmselt tuleks kuulekalt, kui ma kutsuks, aga miks inimest piinata hea muusikaga? Eriti meeldib mulle, et kontsert toimub mu kõrvalmajas, nii et kojuminekuks ei pea tunde joodikutega takso pärast võitlema. No kas saaks elu veel ilusam olla? Ilmselt mitte.

Rääkides päevakajaliselt, siis lugesin hommikul, et Tallinnas avati söö-palju-jaksad-einela, nii et otsustasin kohe, et kuna meie peres on üks, kes sööb väga palju (Sten), üks kes sööb naiselikult palju (mina) ja üks, kes ei söö üldse (Ernst), siis peame sinna minema. Ja läksimegi. Tõsiselt vahva oli, maksad 9,90 ja sööd, palju suudad. Peakski mainima, et väiksema isuga inimeste jaoks pole külastusel ilmselgelt mõtet, sest eks see kümnekas ole päris suur raha, aga suured ja hea isuga mehed või minusugused, kes söövad kõike, mis ette pannakse (kui maks välja arvata), saavad seal küll rikkalikult süüa. Praegu ägangi tugitoolis ja mõtlen, miks ma alati nii palju söön? Miks? Samal ajal, kui iga teine, kes mind näeb, mul trenni minna soovitab.

Aga ega ma ainult söömisega tegele - täna vedasin ennast üle pika aja raamatukokku ja kuigi mul oli plaan tuua sealt vaid üks raamat, väljusin viiega. See tähendab muuhulgas ka seda, et ilmselt olen ma järgmistel päevadel internetiavarustes üsna vaikne ja veedan aega hoopis oma uue lugemisvaraga. Ma arvan siiralt, et pole paremat tunnet, kui see tunne, mis tekib, kui sind ootab ees hulk head lugemist. Iseasi, kas mu hetkelised lemmikud heaks lugemisvaraks klassifitseeruvad, sest ma olen otsustanud end kurssi viia Scandinavian noir'iga ja seega on mul voodi kõrval virn Rootsi krimkasid. Loomulikult ei julge ma nende pärast öösel wc-sse minna, aga noh, ega elu olegi ainult erootika.

Niiviisi ma oma päevi viimasel ajal veedangi - lugedes ja süües. Ja mõnda inimest sööma ärgitades. Ma ikka ei saa aru, miks on vaja söögiga käituda, nagu see oleks maailma kõige suurem vaenlane, aga ega ma peagi kõigest siin maailmas aru saama. 

Räägime niisama

Sain siin vahepeal komplimendi osaliseks, nimelt küsiti Stenilt, kust ta nii hea naise sai. Kusjuures tagamõtteks oli see, et ma tegevat hästi süüa, mis minu jaoks on siiani müstika. Mina? Hästi süüa? See pole ju eriti loogiline. Kuigi ma ei defineeri ennast hea naisena ja eriti läbi söögitegemise, siis oli mul ikkagi hea meel seda kuulda ja loodan salamisi, et selle küsimusega mõeldi ka muid aspekte. Näiteks et ma olen nii ilus, tark ja hea ja et mu parim iseloomuomadus on tagasihoidlikkus.

Väljas sajab mingit seletamatult rõlget ollust ja kohe üldse ei tahaks välja minna, aga siiski - täna läheme Railiga Hannese uut beebit vaatama. St sedasama, kelle ta oktoobri lõpus sai. Lisaks oleks mul vaja postkontorisse minna, sest ma pole ikka veel suutnud seda pakki ära tuua, mis viimaks üles leiti. Lastekodupaki peaks ka ära viima ja ... veel neid asju tegema, mis mul meeles pole. Aa, raamatukokku minema. Lisaks tahaks ma, et keegi mõtleks minu eest, kuidas jagada nädalavahetuse peale uisutamise, Energiakeskuse külastuse, piljardi ja jõuluturu. Võimalik muidugi, et ilm teeb selle otsustamise minu eest, aga ma siiski loodan, et äkki saab paar tunnikest väljas ka veeta.

Läinud nädalavahetusel tegelesin ma põhiliselt asjade saatmisega, nende saatmiseks ostmisega ja saatmiseks ootele panemisega. Selleks tarbeks otsisin välja Õikalt hunniku nõukaaegset tapeeti, mille ära annan, saatmisele läks aga paar E kombekat ja veel manti. Juurde ostsin ühe kingituse lapsele ja ootel on veel E-st ripakile jäänud asju. Üks ilus mängutekk nimelt. Mul on viimasel ajal haigus kõik asjad ära visata või minema saata ning see haigus on läinud nii kaugele, et just nüüdsama vaatasin E hüppelooma, mille u nädal aega tagasi ostsin, ja mõtlesin, äkki annaks selle kellelegi, kes seda rohkem vajab. Siis aga leidsin, et ega see ka eriti normaalne teguviis ole, osta oma lapsele asju ja siis need teistele anda. Midagi pole aga teha, mu süda on viimasel ajal nii härdaks muutunud, et ise ka ei usu. Eks see ole sellest, et mul kodust aega vabalt käes on ja siis tahaks ju ikka midagi kasulikku teha. Mõtlesin ka samas, et peaks äkki veel mõne lapse endale siia hoiule võtma? Ruumi ju oleks, mänguasju ka ning lisaks elutseb siin korteris ka maailma parim lapsehoidja. Ei tea, peab mõtlema. Enne tahaks selle kodulehe, mida teen, valmis saada ja üles panna. Mingid asjad olid mul veel plaanis, aga no üldse ei mäleta.

Ma lähen ja joon parem ühe kohvi.

Tavalist detsembrikuist igapäevaelu

Ega ma kogu aeg ka turtsuvana nurgas sappi pritsi, vahel teen ennast ilusaks ja lähen välja ka. Eile näiteks. Tööl pole siiski minu olemasolu unustatud ning ma sain kutse jõuluõhtusöögile, mis oleks justkui minu jaoks korraldatudki, sest see toimus kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja oli idamaiste söökidega einela. Restoran oleks vist paslikum öelda. No igatahes, toit oli nii hea nagu hiinakates ikka ja ma ägisesin ikka korralikult, kui sealt lahkusin. Lisaks oli tore näha ilusaid inimesi - meil töötavad ainult ja ainult ilusad inimesed - ja uuemat klatši kuulata. Mu ülemus ilmselt arvab, et ma olen suure kodusistumisega vaalaks muutunud, sest päris mitu korda küsis ta läbi lillede, ega ma juhuslikult trenni kavatse tegema hakata. Teatasin südamerahuga, et ei kavatse, ning vohmisin magushapus kastmes parti edasi. Vot see ongi elu!

Ilusaks tasuks ennast aga siiski teha ja seega panin ma täna ruttu juuksurisse aja. Kui teised inimesed kaunistavad jõulude eel kodu, siis mina ikka iseennast, kuigi ega ma väga kindel ole, kuivõrd kaunimaks see juuksuriskäik mind teeb. Lisaks andsin ma JÄLLE uueks aastaks lubaduse, et ma hakkan naiselikumaks. Jah, ma tean, et hiljemalt veebruariks olen ma sellest plaanist loobunud, aga ma vähemalt püüan. Kapis ootavad ühed kõrge kontsaga saapad ja kleidid, mõnes sahtlis on isegi kosmeetikat, aga ... lõpuks väljun ma kodust ikka teksades, meikimata ja tennarites. Mu esikupeegel on suhteliselt pimedas nurgas ja kuna ma olen kanapime, siis pilk peeglisse ütleb, et nii sobib küll välja minna, kuigi tegelikult ju võiks veidi rohkem vaeva näha. Igatahes nüüd ma pingutan veidi rohkem, sest eile küsis juba Sten, miks ma vabal ajal oma pärlikeed ei kanna ja minikleidis ringi ei silka. 

Lisaks otsustasin ma, et kuna ma sel aastal E-le jõulukinki ei tee, siis teen selle asemel kingi ühele lastekodulapsele. Täna lähengi poodi legojahile, sest mis meeldiks ühele 7-aastasele rohkem kui lego? Ma soovitaks kõigil, kes alla-aastane kodus, samamoodi toimida, sest ega kuni kaheni niikuinii aru saada, mis see kingitus täpsemalt on. Üleviiesed aga juba saavad aru, aga ei saa aru sellest, miks teised saavad ilusaid asju, aga nemad mitte. Kurb. Kes aga tahab kaasa lüüa, siis võimalusi on mitmeid: Maxima kampaania, SEB kampaania ja (milles mina kaasa löön) Mirjami algatatud kampaania. Loomulikult võib ka ise võimalusi otsida.

Ma ei tea, miks ma iga postitusega sunnin inimesi head tegema?

Abordist, selle lubamisest ja feminismist

Targad inimesed on öelnud, et idikatega pole mõtet vaielda, nad võidavad sind kogemusega, aga ma tegin seda siiski. Vaidlesin, ise samal ajal teades, et ma ei suuda ennast selgeks teha. Vaidluse lõppedes tundsin ennast justkui tühjakspigistatud sidrun ja lisaks veel olin kurb, sest tundub, et ikka veel ja tõesti, ka 21. sajandil leidub inimesi, kelle areng lakkas kusagil keskajal. 

Teemaks oli abort.

Minu point on lihtne: millegi keelustamisega ei lakka see olemast, vaid see muutub lihtsalt illegaalseks ning seda tehakse edasi kusagil nurgataga. Et abort on konkreetselt seotud inimese elu ja tervisega, oleks minu arvates igati normaalne, kui seda viivad läbi vastavate oskustega arstid. Rääkimata siis sellest tavapärasest feministlikust jurast, et naisel on õigus otsustada oma keha üle ning kõige rohkem 12-nädalane loode pole veel inimene. Jah, see on kellegi/millegi elu lõpetamine, aga see on kõige inimlikum viis seda teha. Pole ju vaja oodata sünnituseni ja siis avastada, et pole võimalusi lapse kasvatamiseks või siis hoopis laps ära anda. Äraandmine mõjub nii lapse kui ka ema psüühikale palju hullemalt, kui üks väike abort. Või noh, seda arvan mina. 

Aga ei. See inimene, kellel on rohkem kogemusi ja vähem lapsi, arvas, et abort on saatanast, lapse saab ka pärast sünnitust ära anda, vägistamise tulemusena rasedaks jäänud 15-aastased peaksid ikkagi sünnitama ning et lapsepõlves väärkoheldud lastest saavad ikka normaalsed inimesed. Peaasi, et ikka sünnitataks, vahet pole, millisesse keskkonda. Kerjuslapsi olevat samuti nii vähe, et pole kõnelemistväärt. Kuidas sa vaidled sellise inimesega?

Lisaks mõtlesin ma taas feminismile. Feministid ei käi haiglates naisi abortideks sundimas, ei rebi naisi kodudest välja ega sunni tööle, ei peksa mehi ega abiellu vaid omavahel. Feministide panus on aga see, et naised saavad valida, ülikoolis käia ning ise valida, mida seljas kanda soovivad. Feministid on need, tänu kellele saavad naised tööl käia, sõbrannadega kohvikus või ise otsustada, kas ja kunas nad sünnitavad. Ja et naised ei pea olema kõndivad kodumasinad-inkubaatorid. Mul on kahju, et kõik naised seda hinnata ei oska.

100 õnnelikku päeva vol2: 4. päev

Olgu esmalt mainitud, et ma ei hakka iga päev siia oma sadat õnnelikku päeva kirja panema, vaid talletan need kuhugi mujale. Oma wordifaili või kuhugi. Kui midagi erilist juhtub, siis kirjutan siia ka, aga ausalt öeldes ei viitsi ma iga päev... välja mõelda, mida kirjutada.

Aga no proovime siiski.

- lund ei ole! Ma võiks loetleda sadu põhjusi, miks mulle lumi ei meeldi, aga üks peamisi on see, et punktist A punkti B liikumine on ilma lumeta oluliselt kukkumisohutum

- pakk, mis Omnivas ära kaotati, leiti vist üles, sest täna tuli mulle selle kohta uus teatis. Kui ma vaid mäletaks, mis seal pakis on ...

- ma armastan kellegagi koos veedetud hommikusööke ning täna oli taas üks sellistest hommikutest, sest Igor jäi pärast Judas Priesti kontserti meie juurde ööseks. 

- nii mõnus on juua ära oma hommikukohv, panna laps magama ning juua VEEL üks kohv

- alustasin täna ühe ülihuvitava projektiga ehk hakkasin 38. aasta naisteajakirjadest välja kirjutama põnevamaid artikleid. Esmalt keskendun ilunippidele ja lastekasvatusnõuannetele, hiljen vaatan retsepte ja moodi. Siiani on äärmiselt põnev ja ka naljakas

***

Aa ja jõulud tulevad ju! Selleks puhuks on kõikidele Facebooki kasutajatele üks arvamismäng, mille leiab kenasti SIIT.

100 õnnelikku päeva vol2: 3. päev

- mul on hea meel, et aina enam inimesi on aru saamas, et tarbimiskultuur on nõrkadele

- E seisis täna esimest korda oma väikestel jalgadel! Eks ta ole enne ka ennast jalgadele ukerdanud ja siis kohe maha prantsatanud, aga täna oli see seismine kohe teadlik ja pikk. Uhke, oi kui uhke ma olen

- mõned arvamusvahetused, milles eile osalesin, on pannud mind aina enam mõtlema sellele, kui vedanud mul on, et mu ümber on enamuses nii normaalsed inimesed, kes ei ela oma moraalinormidega kiviajas

- mu uus fotikas on no ikka üle prahi fotikas! Üks parimaid oste viimase ... aasta jooksul

- täna on mul plaan minna raamatukokku ja mis saaks olla veel parem kui uus raamat, mida lugeda?

Et paljud on nüüd, enne jõule avastanud, et ebavajalike kinkide tegemine on mõttetu, siis eriti ma sel teemal enam ei peatuks, aga veidi siiski. Lihtsalt kinkidest. Näiteks mulle meeldib väga kinke teha, kui ma tean, et see saajale siirast rõõmu valmistab. Lisaks on minu arvates mõned sellised sündmused, mille puhul on pea poolkohustuslik midagi kinkida - lapse sünd näiteks. Loomulikult ei poolda ma siis mõttetu saasta kinkimist, aga ma ise olen olukorra lahendanud nii, et ma küsin värsketelt vanematelt, mida nad tahaksid, ja kui nad ei ütle, siis viin mähkmeid, sest neid kulub alati. Sünnipäevad nt pole minu arvates nii tähtsad kingipühad, aga siis kingin ma näiteks raamatupoe kinkekaarte, kui ma ei tea, mida viia. Pole inimest, kes raamatupoest midagi toredat ei leiaks. Kinkimisrõõm on ju hea rõõm ning ei peagi ju midagi tarbetut kinkima - kontserdipiletid, raamatud, mõni hea naps või midagi personaalset oleks igati sobiv kink. Näiteks mina oleksin jube rõõmus ühe fotosessiooni üle, sest ise ma selle peale raha kulutada ei raatsiks, aga samas olen ma piisavalt edev, et ennast ilusatelt piltidelt vaadata tahta. 

Mõni vahva naps

100 õnnelikku päeva vol2: 2. päev

Ilm ja meeleolu on küll täna kõike muud kui head, aga eks ma mängin nüüd veidi Pollyannat ja mõtlen siiski headele asjadele.

- mul on ikka kuradi hea meel, et ma ei ole kivistunud arusaamadega olend, kes arvab, et naised ei peaks saama ise aborti teha, kui tahavad. Jah, sellised inimesed on olemas

- ma olen õnnelik, et mul on kodu. Ja pere. Need asjad tunduvad meile küll nii iseenesestmõistetavad, aga paljude jaoks ei ole. Lisaks olen ma iga päev tänulik selle üle, et mul on soe söök laual ja et ma suudan oma lapse ka kenasti ära toita. Ma ei kujuta ette ka, mida tunnevad need emad, kes on ise näljas ja kes näevad, kuidas nende väikesed sülelapsed nälgivad. Selles on midagi nii jubedat

- igapäevaste asjade juurde tulles, siis eile saime lõpuks nagi esikuseina, nii et nüüd ei ole riided enam hunnikus, vaid ripuvad elegantselt

- suures tuhinas, et nagi seina sai, koristasin ka ülejäänud esiku ära ja ikka on tore puhtas kodus olla

- mu jõulukinkide varu täieneb iga päevaga - kuigi ma meeletult rikkalikke kinke ei tee, siis mõned armsad asjad siiski

Aitab tänaseks. Mul on rõlge peavalu tagasi tulnud ja see ei soodusta kuidagimoodi mõtlemist. Peaks vist pea otsast lõikama ja peavalu ära võtma. Ravimeid ma ju võtta ei saa. Igatahes nüüd lähen ma endale uusi liitreid ingveriteed sisse kallama ja lootma, et naabrid mu köha pärast välja kolima pole hakanud.

100 õnnelikku päeva vol2: 1. päev

Ma kunagi alustasin 100 õnneliku päeva ülestäheldamist, aga jäin toppama, ise ka ei mäleta, miks. Võimalik, et kõik hea sai maailmast otsa selleks hetkeks. Igatahes otsustasin, et alustan nüüd uuesti. Kes veel ei tea, mis jura see on, siis teadmiseks, et 100 päeva järjest tuleb mõelda headele asjadele, mis elus on, ning neist rõõmu tunda. Ja need siis üles ka kirjutada, kus sul juhtub blogi olema. 

- sain just pildid, mis ma kenasti kodulehele panna sain. Ei, ma veel ei saa öelda, mis koduleht see on, aga kohe, kui valmis saab, reklaamin seda

- eile võitsime ülivõimsalt oma vahva tiimiga mälumängu. Kõigest kaks küsimust 25st vastasime valesti! Võiks ju arvata, et mis see koolimälumäng ikka ära ei ole, aga vot seda komnkreetset mälumängu korraldab Indrek Salis isiklikult

- mu köhahood muutuvad aina harvemaks ja harvemaks

- sain eile kätte väikese jõulukingi E-le ning see meeldib talle väga, hoolimata sellest, et ta seda veel eesmärgipäraselt kasutada ei oska

- mul õnnestus taas terve öö segamatult magada ning hommikul ärgates oli taevas nii ilus, nii ilus

- et on nädalavahetus, läheme väikesele perepäevale

Meie võidukas mälumängutiim

ÜLESKUTSE: teeme jõulukuul lastele head!

Tean juba ammu, et ma pole eriti normaalne inimene, mis puudutab igasuguste asjade ostmist. Ikka on ju nii, et kõiksuguste pühade eel täituvad poed ja inimeste kodud kaunistustega ning kõikjalt võib leida hüüdeid "Kingi oma sõbrannadele Kadripäevaks lõhnakomplekt! Praegu vaid 59,90!" Ja siis olen mina see, kes kaunistusi ei osta ega kinke ei tee ning tarbimisühiskond vaatab mind ja mõtleb: "Ihne, ei salli oma lähedasi."

Jõulud on minu jaoks aga küll kinkide aeg, kuid ometi mitte mõttetute kinkide. Mul pole kahju kinkida inimestele asju, mida nad väga tahavad või vajavad, aga kui ma tean, et see "väga soovitud" asi leiab kasutust vaid mõne nädala, siis ma erilist pointi ei näe. Eriti kriitiline olen ma lastele kinkide tegemisega, mitte et mul neid lapsi siin metsikult oleks, aga siiski. Näiteks E-le ei tee ma mingeid metsikuid kinke, aga kuna mul on niikuinii talle paar asja vaja soetada, siis saab ta need asjad jõuludeks. Samas olen ma veendunud, et parim kink talle oleks üks kilekott või kellegi kantud plätu. Suuremana jõuab ta kindlasti selliseid soove esitada, mida ma eales kinkida ei jõua ega kavatse ka.

Nagu mainit, on jõulud just laste aeg. Kes need teised ikka jõuludest nii suurt rõõmu tunnevad? Küll aga muutun ma kurvaks, kui ma kuulen, kuidas lapsed esitavad viiekilomeetriseid jõulusoovide nimekirju, milles üks asi kallim kui teine. Kuidugi - ega nemad tajugi raha väärtust sellisena, nagu see on, ja nad tahavad lihtsalt seda, mis neile meeldib, aga ikkagi mõtlen ma, miks nii on. Miks on jõuludeks vaja nii tohutult kalleid asju? Eks leidub ka vanemaid, kes rahuldavad ka need soovid, mis teeb mind veel kurvemaks. Miks see mind tegelikult nördima paneb, on see, et jõulud on ju kõigil, ka neil peredel, kus pole võimalik nii häid kinke osta ning kus isegi maitsva jõululõuna tegemine on katsumus ning selle raha eest, mis tarbetu träni alla magama pannakse, saaks nii paljudele lastele, kes pole, hõbelusikas suus, sündinud, jõulurõõmu tuua. Just see on põhjus, miks ma mingeid kunstkuuski, tilulilu ja tarbetuid kinke kõikidele oma tuttavatele ei osta.

Pole vaja muretseda, mu perele ja headele sugulastele on mul ikka väikesed üllatused.

Igatahes otsustasin ma sel aastal teha veidi head, aga et mitte sellega kiidelda, siis kutsun ma siinkohal üles teisi - kingime lastele jõulurõõmu! Maximates on kuused, mille küljes on laste jõulusoovid ning igaüks saab valida endale sobiva soovi, mida täita. Miks mitte teha mõni laps õnnelikuks ja jätta endale see mõttetu jõuluvidin ostmata?

Lähemalt saab lugeda SIIT. 

Viletsal visa hing

Ma olin vahepeal totaalselt haige, nii et pidin tühistama oma ammu planeeritud Tartureisi. Sellest oli kõige rohkem kahju mul endal, sest mul oleks olnud vaja seal lisaks puhkamisele ja uimerdamisele ka igasuguseid asju vaja korda ajada. Paraku aga läks teisiti ja kuna ma leidsin, et haigena vajan ka mina poputamist, tuigerdasin reedel läbi umbes Tallinna Õismäele, kus veetsin ühe küll läkastamist ja nuuskamist, aga ka poputamist täis nädalavahetuse. Lisaks sellele tegin veel väiksese inventuuri sealsete raamatute seas ning vedasin mõned lasteraamatud endale koju kaasa. Kui pühapäeval raamatutega koju tagasi jõudsin, avastasin, et kuuldused mu haigusest on jõudnud levida, ning seetõttu ootas mind laual üks hiinakeelne rohi. Igaks juhuks manustasin seda kohe, kuigi ega ma ju aru saanud, mis see täpselt on. Kurb lugu kogu mu põdura enesetunde juures on see, et ma ei tohi pea ühtegi ravimit võtta, nii et seepärast ma siin vindungi.

Vahelepõikeks mainin, et kui siia satub lugema mõni põdur tartlane, siis ma tean Tartu parimat nõelraviarsti ja ma olen rõõmuga valmis kontakte jagama.

Uus nädal ei olnud mult paraku haigust ära viinud, vaid hoopis palaviku tagasi toonud. Tänaseks on ka see õnneks taandunud, jäänud on vaid haukuv köha, nagu oleksin kümme aastat suitsetanud. Et aga enesetunne oli juba päris inimlik ja et Epp teatas, et Energiakeskusesse saab vaid täna pildistama tulla, ajasin ma kargu alla ja joonistasin näo pähe ning vedasin ennast Energiakeskusesse pildistama. Ma ise olen küll pooltel piltidel punasilmne nagu üledoosis narkar, aga teised on ilusad. 

Ma ei jõua oma uut kaamerat ära kiita, kuigi ta nii vähe aega mu käes on olnud. No lihtsalt nii mugav, hea ja täpselt mu vajadustele vastav. Energiakeskuses tegime esimesed proovipildid, aga kui ma seda veel paremini tundma õpin, saan ehk veel ilusamaid pilte teha. 

Aga kus siis teie raamatud on?

Eile sattusin uudishimust vaatama sel aastal kaunima kodu tiitli võitnud korterit ning esimene mulje, mis mul tekkis, oligi pealkirjas esitatud küsimus. Jätkem kõrvale selle, et kogu korter oli mustvalge, mis minu arvates on ühe kodu jaoks äärmiselt masendav ja ebapraktiline kombinatsioon ... olgu. Kui meeldib, siis meeldib, ega mina seda koristama pea. Aga raamatud? Kus need siis on? Või siis tänapäeval ei peetagi raamatuid sisekujundusse kuuluvaks?

Kuigi mul veel oma korterit pole, flirdin ma siiski vahel ideedega, kuidas kodu junudnada võiks. Muud mõtted vahetuvad kiiresti, aga üks on kindel: elutoas peab üks sein olema kaetud raamaturiiuliga! Muidu elaksin ma nagu hotellitoas. No ja teised seinad võiksid olla kollased, kui siin juba unistamiseks läks. Igatahes raamatud on üks asi, mis on kohustuslikud. Ma ei suuda isegi kõiki neid põhjuseid üles loetleda, miks see minu jaoks nii oluline on. Eriti veel üllatas mind selle konkreetse kodu puhul raamatute puudumine sellepärast, et seal kasvas laps. Kes veel ei tea (kuigi ma usun, et neid pole), siis just raamatute eksisteerimine kodus paneb lapse rohkem haridusest huvituma. 

Kaunimast kodust saab lugeda SIIT. 

Mina ja fotoaparaadid

Minust ei saaks kunagi üht korralikku blogijat - sellist, kes endast iga päev pilte teeks, kes oma toitu pildistaks ja viitsiks mingeid fotosessioone korraldada. Mulle on jäänud mulje, et sellega üks korralik blogija ju tegelebki? No igatahes mina mitte. Mulle küll meeldib pildistada, aga pigem enda kodualbumi jaoks ja kui ma ise piltidele eksingi, siis parimad pildid minust on seljatagant või need, kus minust vaid juuksed või käsi või jalg näha on. 

Nüüd aga mõtlesin, et kui ma juba ühe lapse siia ilma tuua suvatsesin, oleks viisakas teda ka veidi pildistada, et pärast vahva vaadata oleks. Probleem on aga selles, et mul pole korralikku fotikat. Paar aastat tagasi ostsin Pentaxi hübriidi, aga sellega juhtus nii, et ma ronisin sellega Gibraltari mäetippu, kus laius udu, ning alla tulles avastasin, et nüüd on kõik pildid udused, ilmastikuoludest hoolimata. Andsin kaamera siis hoopis Ulvile ning loodan, et ta on suutnud sellega midagi targemat pihta hakata. Ühtlasi sain ka aru, et mul pole mõtet osta hullult peent kaamerat, kui ma niikuinii sellega midagi teha ei oska ja kuna ma profifotograaf pole, siis ... ma ei oska. Ma oskan kaameratega hästi kompasid pildidle püüda ning vaadata, et inimesed oleks ilusad, aga mingeid manuaalrežiime pole ma siiani tundma õppida viitsinud, nii et üks peegelkaamera oleks minu käes küll ajaraisk. Mul on veel üks pisike kompaktkaamera kodus, aga see on juba oma aja ära elanud, nii et sellega saab küll väljas ja heades valgustingimustes kenasid pilte, aga sees ta nii hästi koostööd teha ei viitsi. Kaasa pole aidanud ka see, et ma mingil kombel olen suutnud objektiivi ära mäkerdada. Peaksingi selle tegelikult ära andma, kui ma vaid viitsiks sellega tegeleda. Igatahes nüüd, kui jõulud lähenevad, mõtlesin, et võiks teha ilusaid perepilte, nii et läksin hopp-hopp Photopointi kodukale ning soetasin endale uue ja ilusa digika. Oi, kui ilus see välja näeb! Kes mind veidigi tunneb, teab ka seda, et igasuguste tehnikavidinate puhul on mulle kõige tähtsam välimus. Kas mu telefoni olete näinud? Kui ma kunagi endale telefoni ostsin ja ise selle üle nii uhke olin, et hakkasin ka teistele telefoniostusoovitusi jagama, teatas mu toonane sebitav häbelikult, et ta eelistab lisaks välimusele ka muid parameetreid vaadata. On alles narr! Minu uus digikas on aga lisaks heale välimusele ka heade parameetritega - kontrollisin Ulvi käest järele. Nüüd aga ongi vaid oodata, kunas see kohale jõuab ja ma ei suuda ära oodata!

Järgmisel nädalal ongi siis mul plaanis korjata oma pere kokku ning vedada nad Energiakeskusesse pite tegema. Epp teadis siseinfot, et siis on seal kuusk ka üleval. Energiakeskus on minu arvates üks suurepärane koht fotosessioonideks, sest seal on hea valgus ja palju põnevaid taustu. Ühe pildi ma seal juba kunagi tegin ka:

Küll mõni oli kunagi väike!

Tegelikult on Energiakeskuses tehtud pilte veel ja veel, sest ma olen seal ikka ohtralt aega mööda saatnud, aga ega kõike head ka korraga saa. Olen aga juba eelseisva pildistamise pärast elevil, sest a) mul on selleks hetkeks uus kaamera ja b) saan ennast siis lapsepildistamises proovile panna. Ilusaid pilte on ju ikka vaja!

Rääkides riietest

Minu käsi ei ole kunagi tõusnud ega ilmselt tõuse ka Hiinast riideid tellima. Ma olen küll neil lehtedel ringi tuulanud ja vahel suisa mõne kena asja avastanud, aga  ... kui ma mõtlen, et äkki telliks, kerkivad mu silme ette nende laste näod, kes need asjad valmis teinud on. Kes saavad kuus palka umbes sama palju, kui see riidehilp, mida ma ilmselt paar korda kannaks ja siis kappi vedelema jätaks. Nii et ma olen leidnud, et kui ma juba midagi kappi vedelema jätan, siis olgu see kaltsukakraam või kusagil paremates tingimustes toodetud asi. 

Kui nüüd see ennasttõstev jutt kirjutatud on, pean ma ometi teada andma, et ma tellisin enda töölt omale jõulukingi ära ning selleks on üks armas sinine kleit, mida ma suvel kindlasti kandma hakkan. Mul on küll kleite terve kuhi (ja ilmselt hakkan neid ka varsti laiali jagama), aga suvel kannan ma tõepoolest ainult kleite. Pole ju midagi mugavamat, eksole? Eks ma veidi liiga ettemõtlev ole, sest praeguseks pole isegi talv alanud, aga talvel kannan ma nkn ainult teksasid ja kampsuneid, nii et parem keskenduda ajale, mil ma enda ilu ikka väljas demonstreerida saan. 

Rääkides enda ilu demonstreerimisest, siis Igor kutsus mind märtsis toimuvale filmiesikale. Mulle meeldivad inimesed, kes teatavad üritustest viis kuud ette, nii et ma saan ikka korralikult valmistuda. Seega kohe, kui ma kutse sain, sammusin riidekapi juurde, avasin ukse ja avastasin, et mul ei olegi midagi selga panna. Nukrutsesin seal veidi, aga siis leidsin, et ega inimesed ju sinna mind vaatama tule (kuigi ...). Seega mul ikka paar kleiti leidus, mille vahel valida, aga tahaks ju ikka midagi uuemat, ägedamat. Filmiesikad on minu arvates sellised kohad, kus saab riietusega veidi eksperimenteerida, kanda veidi silmapaistvamaid ja ekstravagantsemaid rõivaid. Mul on küll kuldne litterkleit ja üks kuldne mustatäpiline särk, mis veidi kvalifitseeruvad, aga ma tahaks midagi VEEL ekstravagantsemat! Soengule hakkasin ma ka mõtlema. Praegu kasvatan värvi välja, mistõttu näen vahel välja nagu kodutu prost ja vahel saan kiita läikivate juuste eest, aga kevadel kavatsen ikka juukseid veidi värvida. Nüüd ongi dilemma, kas selliseks nagu enne või maasikablondiks? Tedrekatega sobiks teine variant, aga samas ma kardan, et punakas toon kulub ruttu ja siis ma olen veel rohkem nagu kodutu prost. Oeh. Ei ole kerge see eluke. Teine dilemma, mis mul juustega on, on see, kas lõigata ... või siis mitte. Pikad juuksed on iseenesest ilusad, aga veel ilusam on üks hea lõikusega bobisoeng. Mugavam ka. Ja kui siin juba välimusele jutt läks, siis ma pole ennast nii ammu meikinud, et ma ei mäletagi, milline ma ehituna välja näen.

Ahjaa, filmiks on toosama üllitis, kus ma ise bussireisijat kehastasin.

Huvitav, kas keegi tahab ... ?

Mul on E-st jäänud üle kotitäis mänguasju ja hunnik riideid. Mänguasjad pole kõige uuemad ja kuna neid on ohtralt näritud, siis on neil ka kulumisjälgi, aga nad on puhtad ja täiesti kasutatavad. Riided aga on väga korralikud, mõned pole selgagi saanud. Need, mis E täis on oksendanud või toidutanud, olen ma loomulikult ära visanud. Nüüd on mul aga küsimus: mida teha? Ma ei taha neid asju müüma hakata, sest selleks peaksin ma need asjad üles pildistama ja suuruse järgi sorteerima ja ... veel neid asju tegema, mis mulle meelde ei tule ja mida ma üldse teha ei viitsi. Pealegi oleks kuidagi kohatu kasutatud asjade eest raha küsima hakata. Varem panin ma asju osta.ee-sse 10 sendiga müüki, aga sellega oli ka üks igavene kebens - pildista ja kirjelda jne ning siis keegi ei ostagi. Raha ma asjade eest ei taha ju, tahaksin need lihtsalt kellelegi anda.

Seega, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahab väikese poisi riideid, aga kellel pole vaja nendest pilte, siis võib mulle öelda. Riideid on päris suur kogus ja suurusvahemikus 60 - 80. Puhtad, korralikud, ilusad. Ma olen nõus need kuhugi saatma ka. Kui keegi tahab kulunud mänguasju, millest mõni teeb suisa häält, siis võib ka teada anda. Mänguasjad on aga tõesti oma parima aja ära elanud ning hammastele alla jäänud. Samas aga, kellel üldse mänguasju pole, siis need sobivad küll, sest E nt tundis nii mõnestki rõõmu. 

Ma väga loodan, et saan need asjad kellelegi anda, sest ma ei mahu enam varsti oma korterisse sisse. 

Teiste aitamisest

Mõtlesin siin, et ükskõik, kui palju ma oma last ei vaktsineeriks, tuulte ja tormide eest hoiaks, IKKAGI leidub idikaid, kes tassivad oma poolhaiged põngerjad teisi nakatama. Seetõttu tunneb E ennast nüüd pahasti ja mina olen (jälle) vihane, miks teised kõik nii lollid on.

Mõtlematud pigem. Eks E sai nakkuse Tervise paradiisist, seal jooksis köhivaid ja nohuvaid tittesid palju ringi. See, miks vedada poolhaiged lapsed ujuma, jäägu teiste otsustada. Oeh. Ja siis ma sattusin lugema veel, kuidas mingid inimesed leiavad, et rasedaid ei pea kusagil aitama ega järtsides ette laskma, sest "ega rasedus ole ju haigus". Loomulikult ei ole, aga üsna ebameeldiv on siiski seista, kui su külge on hiiglaslik arbuus poogitud. Paljusid muid asju on ka äärmiselt ebamugav teha. Seega mina annan küll oma istekoha või järjekorra mõnele, kes seda minust enam vajab, mitte ei mõtle vihaselt "nahhui tal oli vaja siis rasedaks jääda, kui järtsides seista ei viitsi". 

Kuhu on kadunud elementaarne viisakus?

Ja kuigi ma ei oota, et kõik mulle bussides istekohti loovutama sööstaksid või mind vankriga sisse-välja aitaksid, siis olen ma vahel siiski üllatunud, kui vähe inimesed soostuvad teisi aitama. Eestlased eriti. Läksin siin ühel päeval E-ga tööle ning pidin selleks trolli kasutama. Tuli kõrge põhjaga troll, nii et mõtlesin, et mis siis ikka - haarasin vankri sülle ja hakkasin ronima, kui äkki hüppas trollist välja üks kergete jääknähtudega vene mees, kes aitas mu kenasti trolli. Vajalikus peatuses aitas ta mu ka maha, kuigi oleks ise äärepealt seetõttu trollist maha jäänud. Laupäevahommikul trammiga rongijaama sõites aga kohtasin sellist meest (eestlast ofc), kes, kui nägi, et ma vankriga trammi ronin, pidas vajalikuks möliseda, kuidas keegi ikka ei aita. Nagu ta ise oleks aidanud. Oleks ma veidi rohkem ärkvel olnud, oleks ta lõuga saanud. Mu arvamus vene joodikutest on pärast lapsesaamist eriti kõrgele tõusnud.

Vahepeal peab puhkama ka

Ma tean, et leidub nii mõnigi, kes arvab, et lapsega kodusolemine on puhkus mis puhkus ja virisemiseks pole põhjust. Kas ma virisen? Ilmselt küll, sest ma leidsin, et üks väike puhkus ei tee kellelegi paha, ja seetõttu sõitsime nädalavahetuseks Pärnusse. Ilmselt pole ma ammu nii mõnusalt maganud, nii palju batuudil hüpanud ja nii palju vees mulistanud kui nüüd Pärnus, nii et tundub, et puhkus läks asja ette. 

Koju jõudes ei suutnud ma aga end tagasi hoida tööst ja seega sööstsin kohe kodulehte tegema. Nii veetsingi poole ööni aega arvuti taga ja nüüd täna avastasin, et E on sellest kõigest haigeks jäänud. Minu tööst küll ilmselt mitte, äkki siiski Pärnuskäigust? Nii et töö peab nüüd ootama. Tegelikult on koduleht peaagu valmis, sest ma olen leidnud netist vahvaid programme, mida kasutada ja milles pilte kujundada saab. Vahepeal käivad mul aga hood, mil ma arvan, et kogu mu tehtud töö on täielik saast, nii et ma kustutan kõik ning asun uut kujundust looma. Ja siis teen täpselt samasuguse. Ei ole kerge see töönarkomaanide elu. 

Siit pildilt on veidi näha, et mul on vanas eas hakanud meelekohtadesse uued juuksed kasvama. Ühel päeval, mil juukseid kammida otsustasin, vaatasin, et mis need siin on? Mingid kahesendimeetrised udemed turritasid meelekohtadest. Ma polnud küll eriti õnnelik sellise avastuse üle. aga mis siis ikka teha. Ilmselt harjub peanahk sellega, et ma enam juukseid ei värvi. 

Aga Pärnus on ilus.

Vahel tahaks midagi head

Ma olen viimastel päevadel olnud üllatavalt tegus, vuntsinud siin üht kodulehte ja käinud töökohas ennast meelde tuletamas, kõike seda vaid sellepärast, et ma tahaks nii jubedalt tööd teha. Mitte igasugust, hoidku jumal selle eest, aga just midagi, mis mulle meeldib ning sinna kategooriasse kuuluvad kodulehtede tegemised, kirjutamised, toimetamised, mingite asjade korraldamised ja palju palju muud. Praegu on mul kül üks tööke käsil, aga kauaks sedagi. Peaksingi tegelikult sellesse süvenema, aga ma tulin vahepeale ütlema, et ....

Ma just lugesin, et aprillis tuleb Adam Lambert Eestisse ja ma nii-nii väga tahaks sinna minna. Pilet ei maksa üldse palju, kõigest 33 eurtsa, aga ma ei raatsi praegu üldse selle peale kulutada. Võib-olla siis raatsiks, kui keegi minuga kaasa tuleks, aga mul on tunne, et mu tutvusringkonnas teisi Lamberti fänne pole. Kurat. Hurtsile tahaks ka minna, aga no Adam Lambert meeldib mulle nii palju rohkem, Pealegi esineb ta mu kõrvalmajas, nii et põhimõtteliselt mu kodus. 

Lubage tutvustada: üks hea ema

Ma tegelikult ei tahtnud üldse täna sellistel teemadel kirjutada, sest mu elus on palju muud tegemist ja muretsemist, aga Varro suvatses sõna võtta teemal, et naised peaksid rohkem sünnitama ja vähem töötama, ning mina ei saa mitte vaiki olla. Üldiselt olen ma nõus, et emasid peaks tunnustama, sest igaüks, kes on sünnituse läbi teinud, peaks saama ühe Mutterkreutz'i, aga ...ometi muudab see kirjatükk mind ühtaegu kurvaks ja vihaseks, sest see propageerib lapsi enne tööd ja töö asemel ning see on just see, mille vastu mina oma hinges võitlen. Ja väljaspool hinge ka. Ma ei saa aru, kuidas saab keegi tänapäeva Eestis öelda naistele, et tehke rohkem lapsi ja loobuge karjäärist, kui emapalgaga on lood sellised, nagu nad on, lapsetoetustega samuti ning üksikvanemate statistikast ei hakka ma üldse rääkima. 

Põhimõtteliselt ütles Varro, et naised, elage kellegi kulul! Minu arvates peaks aga peaaegu et seaduses kirjas olema, et iga naine tohiks saada vaid niimitu last, kui ta üksi suudab üles kasvatada. Ma ei viska siin kive meeste kapsaaeda ega vihja, et kõik mehed panevad putku, kui last näevad, aga elus tuleb kõike ette: surma, õnnetusi, lahkuminekuid. On hea, kui naine teab, et sellistel juhtudel saab ta vähemalt ise oma lapse(d) üles kasvatada. Ja loomulikult tuleb ka ette, et mees kergitab kaabut ja lahkub ning kui olla seni mehe rahakotil elanud, on kukkumine kõrge. Teiseks - kui palju on üldse neid mehi, kes suudaksid tervet peret üksi üleval pidada? Kahtlustan, et mitte eriti palju. Ja siis tekivadki need sajalapselised perekonnad, mida Kodutunde saates näidatakse. 

Ilmselt on Vartsil halbu kogemusi tarkade ja haritud naistega, sest artiklis mainib ta samuti, et karjäärinaised on saatanast. Minu arvates aga peakski just haritud, ettevõtlikke ja edasipüüdlikke naisi esile tõstma ja tunnustama, sest just nemad on need, kes näitavad, naised suudavad sama palju (kui mitte rohkem) kui mehed ning nad on väärt samasugust austust ja palka kui mehed. Just selliste naiste tõttu vähenevadki stereotüübid, palgalõhe ja kivistunud arusaamad, et naised sobivad ainult kööki. Tundub muidugi, et Varro elab mingis kastis ega ole kuulnudki, et sellised asjad Eestis eksisteerivad. Samamoodi, nagu ta pole kuulnud üksikvanematest, vaesuses ja vägivalla keskel elavatest "normaalsetest" perekondadest ja paljust muust.

Vahel ma mõtlen, et äkki ma pingutan üle, kui räägin fenimismist, võrdsusest ja diskirimineerimisest, sest äkki polegi probleem nii suur? Mu enda tutvusringkonnas on näiteks valdavalt sellised mehed, kes suhtuvad naistesse kui võrdsetesse liigikaaslastesse. Siis aga näen ma varrosuguseid, kes arvavad, siiralt, et KKK ongi naiste tõeline koht, ja ma mõistan, et ei. Ma räägin liiga vähe võrdsusest, feminismist ja diskrimineerimisest.

***

Lapse üleskasvatamine on Eestis niikuinii kummaliseks tehtud. Näiteks kestab vanemapuhkus kolm aastat, aga palka saab sellest vaid 1,5 aastat - mis sõnumi riik sellega emadele saadab? Elage see ülejäänud aeg oma meeste kulul! Minu arvates on see aeg niikuinii liiga pikk, sest olgem ausad - olla kolm aastat töömaailmast eemal võib mõjuda surmavalt karjäärile. Ja ma ei mõtle siin mingit üle-laipade-karjääritegemist, vaid tavapärast tööelu. Iga naine riskib lapsepuhkusele jäädes töökoha kaotamisega. Seaduses on loomulikult kirjas, et lapsepuhkusel olevat töötajat ei tohi vallandada, aga tööandja seisukohast on ka arusaadav, et kolme aasta järel uuesti tööle tulevat inimest enab väga hästi rakendada ei osata. Lisaks töökohakaotamisriskiga on veel risk jääda ilma oma seksikast kehast, sõpradest, mehest ja halvemal juhul tervisest. Ilmselt pole Varro naine talle seda kõike maininud, kartes kaotada sedavõrd seksikat ja mehelikku meest, aga ausõna, sellised ohud on väga reaalsed. Ning selle kõige juures rääkida naistele, et tehke lapsi, nahhui te tööle ronite ... Äkki järgmisena võtaks valimisõiguse ja ülikoolis käimise võimalused ka ära? Mis neil, naistel, ikka valida lasta, kuradi karjäristid sellised!

Natuke igapäevaelu

Eile tähistasime isadepäeva nii, et käisime ühes ägedas hiinakas söömas. Ma olen suur idamaiste toitude fänn, nii et kui oli vaja valida, kuhu tähistama minna, siis ei pidanud pikalt mõtlema. Ega rohkem pidulikkust ma isadepäeva mahutanudki - jätsin ostmata ka kõik need õudsed särgid, kruusid ja rõlged vidinad, mida poodides juba ammu pakuti, et "isadele head meelt teha". Sten teatas pealegi, et mingi uuringu kohaselt oleks enamus meestest palju rõõmsam ühe kanepikotikese kui superdaddy-särgi üle. Ta aga ei saanud kumbagi ja oli siiski rõõmus. No kellele on mingeid ilgeid kruuse vaja?

Täna otsustasin hakata asjalikuks ja kuna mult telliti koduleht, siis olen viimased tunnid veidi kätt harjutanud. Mõnus on vahel mdagi asjalikku ka teha. Rääkides asjalikkusest, siis kui keegi peaks tahtma kunagi endale või oma huvialale kodulehte, siis andku aga teada ja ma teen hea meelega. Kujunduskogemust mul jagub ja ma tean ka seda, mis inimesed kodulehtedel kohe minema ajab. Värvilised fondid, vilkuvad tekstid, tume taust jne jne, neid asju on ja palju.

Sellega seoses tahaksin ma endale Illustratorit. Mul tööarvutis oli, aga kuna see maksab ikka päris ühe euro, siis pole ma loogilistel ja ihnetel põhjustel seda omaenda arvutisse installinud. Piraati ma ei taha, sest need ei uuenda ennast ja vananevad ruttu ja kõik need muud põhjused. Seega ... ma ei tea, mida ma tegema pean. Rikkaks saama ilmselt, see lahendaks nii mõnedki probleemid.

Kuidas me loome kuvandit

Kui olin oma vihastamised ära vihastanud, mõtlesin, et peaksin ilmselt veidi ladnamalt asjadesse suhtuma, sest nii on endale parem ja ega inimesed, kes (minu arvates) valesti elavad ju siis ennast minu vingu peale parandama hakka. Kuigi võiks, eksole. Küll aga hakkasin ma mõtlema sellele, et inimesed võiksid vahel pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas mõjutab nende käitumine üldisemat muljet nende ... grupist. Näiteks need naised, kes klubides end umbjoobe kaanivad ja pärast mööda linna ropendavad ja amelevad, ei pruugi Eestit külastavatele välismaalastele tunduda just kõige kombekamad naissooesindajad. Paraku on selliseid naisterahvaid rohkem kui küll (isegi üks on rohkem kui küll), nii et pole midagi imestada, miks peoturistide ja stag party't pidavate poissmeeste jaoks on eesti naised ilusad ja odavad. Või siis näiteks need kurikuulsad mehe kulul elavad koduperenaised. Minu arvates võiksid nad häääästi kaugele tagaplaanile hoida või siis vähemalt rääkida oma mehele, et näe, mina saan kodusvedelemist lubada, aga paljud naised siiski peavad tööl käima ja arveid maksma ja kõike muud. See pole küll kivi koduperenaiste kapsaaeda, aga veidi kummaline ja stereotüüpe kinnistav on ka see, kui naisteajakirjade intervjuudes uuritakse naistelt nende iluprotseduuride ja sisustusnippide kohta, mitte ei räägita nende töökogemusest, raskustest tööturul läbi lüüa või nende arvamusest võrdõiguslikkuse kohta. Samas - võib-olla küsitakse ka, aga naised kardavad, et kui nad ütlevad, et tahavad võrdseid õigusi, siis mehed neid seevastu enam ei taha? Kes teab? Mina mitte. Igatahes on naisteajakirjades loodud kuvand naisest, kes iga nädal ilusalongis käib, pärast seda aeroobikas, iga päev miljoneid ilutooteid tarbib, ainult restoranis sööb ja iga reedel klubitab nii-nii kaugel päris naistest. Ja see kuvand loob endiselt mulje, et naised kulutavad oma raha vaid meelelahutuseks. 

Ja need üliõpilased, kes ei tööta ja pidutsevad mööda linna ringi ning räägivad mingit "haridus enne tööd" juttu, võiksid ka veidi tasemad olla, sest tegelikult on päris palju neid, kes teevad tööd, aga tahavad ka selle kõrvalt haridust omandada. Paraku on üliõpilastest loodud kuvand kui pidutsevatest kohusetundetutest noortest, kes elavad vanematekodus, ja eks selle kuvandi pärast ongi meie praegused kõrghariduse omandamise võimalused sellised, nagu nad on. Töötavad inimesed on haridusturult välja puksitud. Ma tean üsna mitut korralikult töötavat inimest, kes tahaksid end edasi arendada ja on nõus selle eest ka maksma, aga ei saa, sest "kõrgharidus on tasuta", mis tähendab, et sa saad õppida vaid täiskoormusel. Kuidas aga on õppida täiskoormusel, kui sul on veel töö ja pere? Ja siis imestatakse, miks inimesed nii stressis on. Lisaks imestatakse veel selle üle, miks ülikoolides toodetakse ilma töökogemuse ja -harjumuseta inimesi, kes eeldavad, et kõrged palgad ja töökohad kukuvad pärast lõpetamist sülle. Kas äkki tasuks mõelda sellele, et töötav inimene on ka midagi väärt? Ehk? Või olen ma liiga naiivne.

Ma ei salli sellist rõõmsat stereotüüpset elamist ja ei, mul ei ole hapude viinamarjade kompleks. Ma ei tahaks elada naisteajakirjaelu või pidutseda või maieiteamida teha. Mul on lihtsalt veidi tugevam sotsiaalne närv.

Pärast raiskamisvaba nädalat

Minu raiskamisvaba nädal möödus kenasti, tänan küsimast. Oleksingi ilma poeskäikudeta selle nädala mööda saatnud, aga Hannes suvatses reedel lapse saada ning seetõttu ostsin ma neile kingituseks aeroobikapalli. Kujutad sa pilti, nad arvasid, et suudavad lapse ilma selle pallita üles kasvatata. On alles narrid.

Aga lapsuke ise oli imearmas ja nii-nii pisike. Mul sirgub siin üks ambaal, kes pole mitte kunagi nii väike olnud, seega eile, kui ma sünnitusmajas külas käisin, ei suutnud ma silmi pisibeebilt lahti saada. Tore on vaadata, kuidas klassivendadest, kes pole kunagi olnud eriti täiskasvanulikud, on kasvamas tublid ja kohusetundlikud mehed, kes saavad lapsi ja hoolitsevad kodu eest. Nagu täiskasvanud muiste! Meie lend on üldse väga viljakas, sest minu lugemise järgi on üle pooltel juba perelisa, kellel üks, kellel kaks. Eks ole ka aeg juba, ütleks ma, aga ei ütle, sest lapse saamiseks pole ju õiget aega. Ikka on midagi muud ja põnevamat teha. 

Kuna mu raiskamisvaba nädal on möödas, siis nüüd läheb laristamiseks ehk ma lähen homme juuksurisse. On ka juba aeg, mõtlevad kõik, kes mind viimasel ajal näinud on. Mu juuksevärv on nii metsikult välja kasvanud, et jube suisa, aga siiski ei kavatse ma seda üle värvida. Mul on omad plaanid juustega ja hetkel need värvimist ei hõlma. Ma ei mäletagi, millal ma viimati omaenda juuksevärviga olin. Kümme aastat tagasi? Ei, ilmselt ikka kauem. Laristamise alla käib ka ilmselt see, et kuna me võtame novembris ette ühe rannareisi Pärnusse, siis varun ma selleks ajaks meile põnevat tegevust ja ööbimiskohti. Kummagagi pole õnneks probleeme, nii et mul on üks vahva programm juba kokku pandud. Minus on üks reisikorraldaja kaduma läinud, ma ütlen. 

Minu raiskamisvaba nädal ehk ole maailmale parem sõber!

Terveilm.ee koduleheküljel kutsutakse üles nädal aega vähem ning teadlikumalt tarbima. Loomulikult pakkus see mulle huvi, nii et mõtlesin kohe: tahan ka! Lugedes täpsemalt, sain aru, et tegelikult ma elangi nii, nagu ülekutses kirjas on, aga kuna tarbimise vähendamine on mulle südamelähedane teema, siis otsustasin siiski nädal aega eriti teadlik olla. 

Üleskutses on järgnevad punktid.

1. Väldi kilekotte. Ma ei saa öelda, et ma neid nüüd väldiksin, sest köögikappi on mul kogunenud mõningane varu, mida nüüd usinalt taaskasutan. Sel nädalal otsustasin aga siis üles otsida oma riidekoti ning sellega poes käima hakata.

2. Joo kraanivett. Ma joon iga päev liitrite kaupa kraanivett. Pudelivee tootmine kulutab metsikult vett ja energiat ning kuna see vesi ja energia saadakse maadest, kus kummagagi priisata pole, on see eriti paha. Pealegi ei maitse mulle pudeliveed, need on enamasti ülesuhkurdatud või liiga soojad. 

3. Osta vähemalt üks eetilise märgistusega toode. Ma suhtun eetilistesse märgistustesse teatava umbusuga ja seega kahtlen, et selle punkti täidan. Küll aga on mul plaanis nende kohta veidi rohkem lugeda.

4. Sorteeri! Seda teen ma ka niigi, aga sel nädalal viin ma siis kõik pudelid taarapunkti. Khmm, see tähendab, et Sten viib.

5. Kasuta kondiauru. Õnneks pole mul autot, nii et liikumise suhtes olen ma kohe eriti keskkonnasõbralik. Kesklinnas elamise üks plussidest on ka see, et igale poole saab jalgsi.

6. Ignoreeri troopilist ja osta värsket Eesti toitu. Minu puhul tähendab see siis banaanidest ja mangodest loobumist.

7. Jäta topsijoogid vahele. Et ma viimasel ajal palju väljas ei liigu, siis ei teki mul ka kiusatust kohvitopsi järele haarata. Vanasti oli aga küll mõnus putkast üks kohv haarata ning Plaadikale istuma minna. Ilmselt oleks vaja sellest siis loobuda.

8. Vali sõbrale sünnipäevakingiks elamus, mitte asi. Lähitulevikus pole kellelgi sünnipäeva tulemas, nii et ei mingeid kinke. Ma suunan selle nõude siis jõuludesse ning proovin jõuludeks elamusi ja isetehtud manti kinkida.

9. Tee üks lihavaba päev. Meesterikkas peres on see üks kurb ettevõtmine, aga ma tegin südame kõvaks ja seega on meil lihavabaks päevaks reede, mil ma teen kõrvitsasuppi. Õnneks on Sten märkimisväärselt leplik inimene toidu suhtes, nii et eks ta lepib ka maltsaga. E ei oska ennast veel piisavalt verbaalselt väljendada, nii et tema ei loe.

***

Kuna need nõudmised olid minu jaoks veidi lahjad, siis otsustasin lisada veel mõned ja siin need on.

10. Rohkem toorainet, vähem valmistoitu! Ei mingeid pihve, poesaiakesi, valmistoitu! Sellele mõeldes on mu külmkapp täis sealiha, kana, kõrvitsat ja ... neid asju, mis mulle meelde ei tule. Täna tegin näiteks šokolaadisaiakesi ja mõtlen siiani, miks ma enne üldse poest saiakesi ostnud olen. Miks?

11. Saada asju uuele ringile! Kõik E riided, mis talle väikseks jäänud on, annan ära. Ma teen seda vahel niikuinii, nii et sel nädalal tuleb siis uus kapikoristusring. Lisaks teen ma uue inventuuri enda riidekapis.

12. Kanna sekkarikraami! Sel nädalal kannan ma ainult neid riideid, mis ma kaltsukatest soetanud või teistelt saanud olen. See pole kusjuures üldse raske, sest mu lemmikriided on just pärit teiselt ringilt. Kui ma viitsiks või kui mul oleks kaamera, siis ma pildistaks need üles ka, aga see pole ometi ju koht minu enda demonstreerimiseks, eksole.

13.Tarbi vähem. Veel vähem! Ostan vaid neid asju, mida hädasti vaja läheb, ehk söögiasju. Ei mingeid emotsioonioste, ei mingeid oh-kui-armas-oste. Tarbimise vähendamise alla läheb ka elektri ja vee säästmine. Ja ei mingisuguseid maiustusi - kodus saab ka küpsetada.

***

Alustasin eile oma raiskamisvaba nädalat ning siiani, mil möödunud on kaks päeva, on kenasti läinud. Eile sain E-le hunniku riideid, nii et olin omadega suisa plussis. Täna käisin poes vaid kohvi ja kartuli jahil ning suutsin isegi alkoholivabadest õlledest ilma igatsevate pilkudeta mööduda. Tundub, et nädala lõpuni ei pea üldse poodi minema. Homseks olen planeerinud inventuuri ning väikese uurimuse taaskasutuse kohta. Lisaks on mul valmis tehtud menüü terveks nädalaks, mis ei sisalda ühtegi valmistoitu. Vot nii!

Aga tehke ka üks raiskamisvaba nädal! Või muutke lihtsalt veidi oma tarbimisharjumusi. Uskuge mind, see on lihtne!

Luuletuste aegu

Paar päeva tagasi sattus mulle raamaturiiulist näppu tädipoja luuleraamat. Esmast lugesin seda omaette, siis Stenile ette, siis E-le. Kiideti heaks. Seejärel lugesin seda veel paar korda ning mõtlesin, et küll mul on ikka andekad sugulased. Vaadake ise:

Võimalustest tiine maailm tahtejõudu piirab.

Võimalikult kiirelt võtad, tarbid veel ja veel.

Peale iseenda oled kõigi suhtes siiras,

igavesti ihaldades, igatahes teel.

Natukene kitsas tundub olla ilmas laias,

kui just pidu sa ei pane täie vaardiga.

Pärast surma sind ei oota paradiisiaiad - 

paradiisi pääseb ainult magnetkaardiga.

Vaatad, kuidas lilledele happevihma sajab.

Toetad oma leige lauba vastu aknaruutu.

Enda nägu näed ja tead - me ahistavas ajas

kõik võib perse käia, aga silmad, need ei muutu.

("Silmad" Kaarel Kressa, luulekogu "Oidroon", 2005)

Ma ei ole luulearmastaja, aga see mulle meeldib. Tegelikult meeldivad kõik luuletused sellest kogumikust, mõni rohkem, mõni vähem. Sobivad hästi oktoobrikuusse. 

Aga nüüd proosalainele tagasi, uued raamatud ootavad!

Kõige kohta ei pea arvamust avaldama

Siin ilmas on asju, mille kohta mul on väga kindel arvamus, mida ma ei häbene ka jagada. Näiteks rumalus (siia alla käib vaktsineerimine, igasugused imerohud ja muu säärane), tarbimine ja loomad. Aga palju rohkem on asju, mille kohta a) mul pole otsest arvamust, b) ma tean liiga vähe, et arvamust kujundada või c) mul puudub huvi, et arvamust omada. Üks neist teemadest on praegu suuri kirgi küttev pagulasteema. Vahelepõikena pean mainima, et üsna paljusid inimesi ei häiri see, et nad sellest teemast ei tea, sest oma arvamust avaldavad nad siiski varmalt. Aga mina ... mul pole siiani kujunenud kindlat seisukohta, sest kui ma pole kindlat kokkupuudet omanud või tagajärgi näinud, siis ei suuda ma poolt valida. Ja ma ei tea. Ma ei tea, millised inimesed on need pagulased, kes siia tuuakse. Ma ei tea, kas nad õpivad kohe ära eesti keele ja integreeruvad, hakkavad siin märatsema ja põletama ja vägistama, toovad siia oma perekonnad ja loovad oma kogukonna või lähevad hoopis paari aasta pärast minema, sest külm ja paha on. Keegi ei tea seda. 

Mulle väga meeldis arvamuslugu, mille avaldas mu kallis õppejõud Mihhail Lotman: igal asjal on olemas statistiline ja inimlik mõõde. Siiani on aga mulle isiklikult tundunud, et inimesed üritavad oma inimlikku vastumeelsust põhjendada täiesti vale ja ebasobiva statistikaga. Jah, kindlasti on kusagil põletatud autosid ja röövitud maju, loodud getosid ja keeldutud integreerumast, aga kus on faktid, et see kindlasti siin hakkab toimuma? Millegipärast arvan, et neid fakte pole. Teiseks on mulle jäänud mulje, et enamik Eesti inimestest on samal arvamusel, mida avaldas paari aasta eest Margret Järv, kes elamislubade skandaali peale ütles, et parem mõned rikkad ärikad, kui Lasnamäe kollid, ehk parem rikas kui vaene. Kui võõramaalane tuleb Eestisse, siis ainult siis võetakse ta avalisüli vastu, kui ta on rikas ja hakkab kohe oma raha siia panustama. Vaesed aga kõngegu parem oma kodumaal. See suhtumine, muide, on minu meelest valdav ka Eesti enda elanike suhtes. See aga pole mingi inimlik suhtumine, vaid suurema tengelpunga ees lömitamine.

Mis mind veel pagulasteema arvamuslugude puhul häirib, on see, kui sisse tuuakse oma kogemus. Keegi kusagil on elanud väljamaal ja puutunud kokku võõramaalastega (kes ei pruugi olla üldse pagulased, vaid hoopis hea õnne otsijad või muud inimesed) ning räägib nüüd, et need olid ju nii normaalsed ja toredad, ergo kõik on toredad ja normaalsed. Või et mul on paar väljamaa sõpra, kes on vahvad, see tähendab, et kõik väljamaalased on toredad. Vastupidised näited ka loomulikult. See aga, kallikesed, on lihtsalt üldistamine ja see mulle ei meeldi. Üldistamine ei ole tõe kriteerium, sest inimesed on kõik erinevad, loogiline, kas pole. Ma sõitsin täna bussiga Õikale ja mu selja taga istus parm, kes terve aja haises ja (õnneks) omaette pobises. Kas ma nüüd arvan, et kõik eestlased on sellised? Ei arva. Seetõttu ei võta ma ka tõsiselt arvamusi, mille ainus argument on "Aga minul on selline kokkupuude ...". 

Minul aga pole arvamust. 

Kes kohata mind soovib kaunil pühapäeval ...

Tegelikult laupäeval, aga point on selles, et ma võtsin täna oma pere selga ja vudisin Kadriorgu. Sai päris ilusaid pilte.

Kadriorg on kohe kindlasti kõige ilusam paik Tallinnas, eriti sügisel. Mul on ülihea meel, et ma kõigest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel elan. 

Miks need ameeriklased nii imelikke asju söövad?

Sattusin eile vaatama "Meisterkoka" saadet. Õigemini - ei sattunud, vaid seadsin oma päevakava nii, et ma seda kindlasti näeksin, sest mulle tõesti meeldib see saade. Vahel saan sealt vahvaid ideid ja nippe, aga enamasti meeldib mulle lihtsalt vaadata, kuidas inimeste peale karjutakse. Ja mida ma näen! Osalejad peavad valmistama kohtunike sõnutsi imemaitsvat ja hästi raskesti valmistatavat kooki. See kook koosneb linnastest, šokolaadist ja vahukommidest. Kuidas saab selline asi maitsev olla?

Jätkem kõrvale selle, et ma ei saa aru, miks peavad kõik ameerikamaa tordid ja koogid nii pagana kõrged olema, nii et sööma asudes näeb su taldrik välja nagu keegi oleks sinna oksendanud. Miks aga tehakse tort sellistest koostisosadest, mis kohe kuidagi kokku ei sobi? Kuigi ma olen eriti kokanduses üks väga väikese aruga karu, ütleb mu loogika siiski, et šokolaadikoogi juurde peaks käima ka midagi värsket: moos, kreem või jäätis näiteks. Mitte vahukommid, mis ainult lisavad magusust, aga ei anna mingit maitset. Linnased (loomulikult ei seletatud, mis linnased täpselt, aga nad võib-olla ei tea, et on erinevaid) meeldivad mulle vaid õlles. Koogil tundub see maitse veidi kohatu. Ma olin pettunud, sest ma ootasin, et tehtaks tõesti mõnd põnevat maiusrooga. Biskviiti oskan ma isegi teha, ganache'i samuti. Ja mu käsi ei tõuse siiski vahukomme mõne koogi sees kasutama. 

Selliste vihaste mõtetega hakkan ma pühapäevaks, mil mõnel meist on sünnipäev, koogiretsepti otsima. Muide, oma otsingute käigus leidsin ühe vahva šokolaadisõnastiku. Vaadake ka SIIT!

Sa oled kui Tarantino film

Ma ei näe ju välja nagu Uma Thurman. Ei näe ju? Aga eile tuli Igor külla, ulatas mulle "Pulp Fictioni" soundtrack'i ja ütles: "Näed, nägin poes sinu pildiga plaati ja pidin selle kohe ära ostma!"

Ma nüüd vaatan seda pilti uuesti. Kuigi ma väga tahaksin, ei ole ma siiski sarnasemaks muutunud. Kunagi ütles üks tartlane samuti, et ma olevat nagu Uma Thurman. Oot, ma otsin selle pildi välja, mille peale ta sellise mõtteavaldusega esines. 

Tegelikult olen ma ammu Tarantino filmide austaja olnud ning praegu vaatasin just ära "From Dusk Till Dawni". Äge! Suudaksid eestlased ka nii lahedaid filme teha, oleks maailm palju stiilsem paik. 

Suhteekspert annab nõu

Me oleme Steniga tegelikult väga erinevad inimesed. Tema on pea pilveis, minu jalad on juurdunud maasse; tema unistused on suured ja lennukad, minu unistused algavad lausega "Äkki ühel päeval, kui võimalust on ..."; kui mina lähen poodi, saabun ma tagasi nädalamenüüga, kui tema, siis delikatesside, maiustuste ja õllega. Tähtsates asjades aga oleme üht meelt: me armastame maagilist realismi, Depeche Mode'i ja Rammsteini, ei salli rahvarohkeid paiku ning vihastame, kui kusagil valesti kirjutatud eesti keelt näeme. Nii et üldiselt on kõik paigas, ilus ja hea.

Sattusin vaatama "Abielus esimesest silmapilgust" ja see tore saade tekitas minus mitmeid mõtteid, millest enamik on teemal "Kuidas inimesed küll nii mõtlematud on". Või siis on loogika üliharuldaseks muutunud. Kuna ma olen ääretult lahke inimene ja tõeline suhteekspert, siis siinkohal olgu kõik head ja vead üles loetletud.

Paar 1. Tibi (absoluutselt mitte halvasti mõeldud hüüdnimi, aga lühendada on ju vaja) ja tüüpiline Eesti playboy. Jah, ma tean, et ma stereotüpiseerisin. Nende meelevaldselt kokkupandud suhe algas krahhiga, sest poiss arvas, et on okei samal päeval kohatud näitsikut alasti voodis oodata ning tšikk leidis, et parim jututeema suhte alguses on eelmised suhted. Juhtus nii, et tšikk tõmbus sellised ootamatu üllatuse peale kookonisse ja poiss ei kavatsenudki hakata oma eelmistest suhetest vadistama, nii et kohe kerkis nende vahele sein. Kumbki ei saanud aru, mida ta valesti tegi. 

Nõuanne 1. Võib tunduda ennekuulmatu, aga kõik inimesed ei taha samal päeval kohatud inimest alasti näha. Kindlasti leidub neid, kes tahavad, aga sellised asjad tasub enne kokku leppida, et mitte ebameeldivaid üllatusi tekitada. Ning lause "Ma olen harjunud alasti magama" ei ole hea argument, sest näiteks mina olen harjunud alasti kodus ringi kõndima, aga kui keegi külla tuleb, siis ma panen ikka riided selga.

Nõuanne 2. Kui tahta pikaajalist ja harmoonilist suhet või vähemalt meeldivalt aega veeta, siis ei tasu kaaslaselt uurida, millised olid tema eelmised suhted ja kuidas need lõppesid. Ilmselt on põhjuseid, miks need suhted on eelmised ja kõik suhted ei lõppe lillede ja liblikatega - mõned lõppevad vaikuse ja uksepauguga. Kui inimene tahab neist rääkida, siis ta räägib, kui ei taha, siis pole ka mõtet pinnida. "Mul on õigus teada, sest siis ma tean, milleks valmis olla" ei ole piisav põhjus surkimiseks, sest ilmselt kaaslane ei ütle "näed, mina tegin pahasti ja petsin ja olin mölakas ning sellepärast läks suhe lõhki", vaid pigem esiteb enda versiooni, kus temal oli õigus. Või on vait ja mõtleb, miks tema privaattsooni tungiti. 

Nõuanne 3. Kui sina tahad hingelist suhet ja pikki jutuajamisi, aga teinepool leiab, et tal pole enne su nimegi vaja teada, kui alasti voodisse hüpata, siis äkki te siiski ei sobi kokku? Tasub selle peale mõelda. 

***

Paar 2. Pettunud tšikk ja mittearvestav poiss. Tšikk ei suutnud esmakordsel kohtumisel oma pettumust varjata. "Oot, see ongi vä? Tegelt? Ma ju tahtsin hoopis teistsugust, mehelikumat meest!" Selliselt mõtteid võis peaaegu jutumullina ta pea ümbert lugeda. Otse loomulikult sai sellest aru ka ta kaaslane ja kuigi ta ei hakanud nutma ja hüsteeritsema, siis tegi ta ainuõige otsuse: elada oma elu edasi ja mitte lasta ennast tibist oluliselt häirida. See aga ei sobinud tibile, sest "Miks ta ometi minuga ei arvesta?"

Nõuanne 1. Kui sa oled üsna selgelt välja näidanud, et kaaslane ei vasta sinu kujutelmale printsist valgel hobusel, ning ei suuda koguni esimesel päeval viisakust teeselda, siis ei tasu oodata, et kaaslane edaspidi pingutada viitsib. Kui keegi mulle annaks mõista, et ma ei ole päris tema maitse, aga noh, sital ajal käib kah, siis ma kohe kindlasti ei hakkaks oma plaane ümber tegema, et tema suguvõsaga loomaaeda minna või muud igavat jura tegema hakata. Suhtes on paraku nii, et nii palju, kui annad, nii palju saad ka vastu ja kui sa annad vaid vingu, siis vastu saad ka ... heal juhul tagasitõmbumise. 

Nõuanne 2. Olgu, enda arvates tulid nii palju vastu, et otsustasid proovida, kas suhtest saab asja. Aga, kas tead, et meestel on ka mälu ja eneseuhkus? See, kui nad ei eidetse "Kuidas sa saad mind nii alaväärseks pidada, miks sa siis minuga koos oled, kui sa mind ei taha", ei tähenda, et nad seda ei mõtle. Poiss on isegi väga vastutulelik ja viisakas, et ta sind pikalt saatnud pole. Seega ela oma elu ja las tema elab oma elu ja ära suru talle kohe kohustusi peale. 

Nõuanne 3. Kohtingutele ei tasu kogu oma suguvõsa kaasa vedada ja eriti mitte väikeseid lapsi. Kui teine inimene on välja öelnud, et ta veel ei taha lapsi, siis ei ole mõtet teda "harjutada" mingite suvakate lastega. Sellest ei hakka ma üldse rääkima, et miks, oo, miks hakata kohe uurima teiselt, kas ta lapsi tahab. 

Nõuanne 4. Ma ei teagi, mida veel soovitada, aga poisile ka midagi: kui õige suhe on sinu jaoks selline, et elatakse eraldi, siis oleks võinud enne mõelda, kas tulla suhtesaatesse. Enamikul inimestest on selline vanamoodne arusaam, et suhtes inimesed elavad koos. Teine variant on sebida mõni keskatšikk, sest neid enamasti kodust eraldi elama ei lubata.

***

Lõppsõna.  Igas suhtes on vaja teha kompromisse, aga kui need kompromissid on ikka liiga suured, siis tasub mõelda, kas ikka tasub suhe luua. Alguses on armastus suur ja ollakse valmis paljust loobuma, aga kui suur kirg on lahtunud ja avastad, et tegelikult polegi kaaslase enne nii nunnuna tundunud veidrused nii armsad, vaid hoopis häirivad, siis on kuri majas. Näiteks olin mina paar aastat tagasi kõrvuni armunud ühte väga kenasse noormehesse ja ega temagi just ükskõikne olnud. Asi oli aga selles, et me olime nii erinevad inimesed, et seda erinevust sai suisa noaga lõigata: tema oli sportlik  ja tervisliku eluviisi musternäidis, mina ei teinud päeval ja ööl vahet. Peale selle oli veel nii palju asju, mis kokku ei sobinud, et ma otsustasin südame kõvaks teha ning minema jalutada. See polnudki nii keeruline, kui arvestada seda, et millegipärast ei suutnud see kaunis noormees ise ühtegi plaani teha ega mind välja kutsuda. Uskuge mind, see on see kõige halvem variant, sest milline naine viitsiks ise kogu aeg esimesi samme astuda? Või milline mees?

Mul on lapsekasvatamises ainult üks põhimõte

* Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda.

Kuna noorte naistega toimub pärast lapsesaamist metamorfoos ning neist saavad kasvatusteadlased, siis olen ka mina sattunud lugema jutte, kuidas ikkagi see õige lapsekasvatamine käib, et laps suureks saades ikka kõnelda ja kõndida oskaks ja et ta üldse ideaalne inimene oleks (enamasti siis vastand oma emale, sest eks ikka laste peal elatakse oma täitumata unistusi välja). Millegipärast peavad paljud vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas ning sõnastades neid nii, et "see, mida mina teen, on õige ja kui minu laps midagi pahasti teeb, on ta armas, kui teiste lapsed, siis on nad kasvatamatud". Mina ei pea vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas, sest minu arvates on need nii loogilised, et mis siin ikka uuesti ratast leiutama hakata. Mõnel päeval ma arendan ja möllan, teisel päeval olen õnnelik, et E päeva lõpuks elus on. Päevad on erinevad, lapsed on erinevad, emad on erinevad. Pealegi olen ma iseenda peal kõik oma unistused välja elanud, nii et laps saab rahus kasvada ja terve oma ülejäänud elu kuulda: "Sinuvanuselt tegin ma juba seda ja seda, aga SINA? Marss tööle ja jalgpalli vaatama ja raamatuid lugema!" Sest erinevusi siin majas ei aktsepteerita. 

Olen aga kuulnud, et palju raamatuid pidid muutma last teadmistele avatumaks, nii et vähemalt sellega olen küll ühe hea kasvatusliku sammu teinud. Täiesti teadmatult, muide. Juba praegu on näha, et kui mina laulan ja tantsin ja muid lõbustusi E-le välja pakun, vaatab tema hoopis huviga raamaturiiulit. Ilmselt valib endale lugemist. Õige, raamatute jaoks pole kunagi liiga vara. 

Eks mul muidugi omad ootused ja lootused on. Esiteks muidugi needsamad raamatud. Teiseks jalgpall, sest kellega ma siis koos MM-ile sõidan? Kolmandaks töötamine, sest töötamine annab raha ja raha annab iseseisvuse ning iseseisvus on omadus, mida ma inimeste puhul kõige enam hindan. Iga asi omal ajal? No ei, mina, muide, läksin tööle 15-aastaselt ja ma ei näe põhjust, miks keegi peaks kauem ootama. Okei, tegelikult olen ma ehteestlaslik töönarkomaan, aga ma tõesti arvan, et töö viib elus edasi ja arendab rohkem kui grupiviisiline loengutes igavlemine. Sellega ei tahtnud ma öelda, et ülikool on saatanast, sest neljandaks ootuseks on mul ikkagi ülikool. Miks mitte õppida, kui selleks on võimalus. Igavesi üliõpilasi, kes tööle minna ei kavatsegi, ma aga siin kasvatama ei hakka.

Nii lihtne see lapsekasvatamine ongi. Ma arvan, et olen nüüd ühe Mutterkreutz'i ära teeninud küll.