Kodutööd

Sattusin täna lugema juttu teemal, mille üle võiks lõpmatult rääkida, vaielda ja lõpuks ikka eriarvamusele jääda. Tööjaotusest. Erinevaid peremudeleid on sama palju kui tähti taevas ja igaüks peab enda oma kõige paremaks. Loomulikult on kõigil ka õigus.

Probleemid tekivad siis, kui perekonnaliikmetel on tööjaotusele erinevad ootused. Näiteks kui mees ootab, et naine teeks ära kõik kodutööd, aga naine ei taha; kumbki ootab teiselt õhtul koju tulles sooja sööki, aga ei saa seda; kumbki ei taha koristada ja ootab, et teine seda teeks; laps eeldab, et vanemad teevad talle kõik ette-taha ära ja on pahane, kui peab vahel oma asjad ära koristama jne jne. Selliseid näiteid võiks palju tuua. Loomulikult tekib siis küsimus, miks selliseid asju varem paika ei pandud või läbi ei arutatud, aga samas ei saagi ju kõike enne läbi arutada. Paljud asjad kujunevad ise. 

Mõtlesin siis ka, kuidas minul on. Ei suutnudki välja mõelda, sest ma ei saa öelda, et mingisugune kindel rollijaotus üldse meil eksisteeriks. Kui ma tahan pilte seinale riputada, siis ma löön ise naelad seina, mitte ei oota hädaldades, millal küll "mees sellised asjad ära teeb". Sama lugu on ka kõikide teiste asjadega: kui mul tuleb tuju koristada, siis ma seda ka teen ja kui kõht tühjaks läheb, siis leian ka köögist vajaliku kraami üles. Ilma vingumata, kusjuures. Seda kõike tehes ei tunne ma kusjuures, et ohustaksin oma feministlikku poolt. Üleüldse meeldib mulle rohkem asju ise ära teha, kui teisi selleks sundida (äärmiselt halb omadus, kui kunagi peaksin tahtma ettevõtet rajada). Võib-olla on süüdi selles minu liigkõrge enesehinnang: ma arvan, et suudan paremini. 

Samuti ei minesta Sten, kui palun tal koristada või süüa teha. Või kui ta seda ilma palumata teeb. Muidugi – mine sa tea, äkki mõtteis minestab, aga mis vahet seal on, kuni ma seda teada ei saa. Kui on vaja nt enne külaliste tulekut ruttu koristada ja süüa teha, siis teeme selliseid asju enamasti koos ja kumbki ei sure ära. On kujunenud küll, et ma panen tihemini oma riideid kappi ja asju (minu jaoks) õigetele kohtadele, aga selle tingib lihtsalt mu veidi suurem vastumeelsus vedelevate asjade suhtes. Ja ka siis ei arva ma, et olen tööhobune, kes vaid koristamiseks võetud on. Ma ju ise tahan, et korras oleks. Ja et söök oleks laual, lilled kastetud, naelad seinas ja mööbel omal kohal. Miks ma siis kedagi teist selleks paluma peaks, kui ma saan selle ise ära teha? Kui ma midagi ei saa ise teha, nt asju tõsta, kõrgelt midagi kätte vms, siis on mul suu peas, et normaalselt seda öelda, mitte vihaselt nohisedes mööda korterit tormata, vingudes, miks ma kõik pean ise ära tegema.

Ilmselt on mu stoilise suhtumise põhjus selles, et ma olen suhteliselt ammu vanematekodust välja kolinud ja elamispinda igasuguste erinevate inimestega jaganud. Kes alles hilises eas sama tee ette võtavad, võivad küll minestada, miks nad ise koristama ja süüa tegema peavad (nii mehed kui naised siis). Või kui olla elanud mõne inimesega, kes asjad ette-taha ära teeb, võib hilisem veidi võrdsem rollijaotus ka liiga teha. Kuigi minu jaoks on see ikkagi pseudoprobleem. Probleem oleks see, kui ma elaksin enda kodus ja seal lillegi ei liigutaks, sest "ma käin ju tööl", "ma ei peagi midagi tegema". 

Sie strahlt, schön wie der Mond,

so brennend ihre Augen.

Sie tanzt, bis das Licht kommt

und fliegen fort die Sorgen.

So brennend ihre Augen,

das Feuer in der Seele.

Und fliegen fort die Sorgen,

ihr Herz kann wieder leben.

Das Feuer in der Seele,

sie wirbelt durch die Nacht.

Ihr Herz kann wieder leben,

die Welt in voller Pracht.

Sie wirbelt durch die Nacht,

sie strahlt, schön wie der Mond.

Die Welt in voller Pracht,

sie tanzt, bis das Licht kommt.

* Mõnes kohas on rütm lappama läinud, aga tegu pole ka professionaalse luuletajaga.

Nimemaagia

Mu käest on väga palju küsitud, mis ma tulevase ilmakodaniku nimeks panen. Või tähendab, mis me paneme, aga no kuna mina teen ikkagi ära põhitöö ehk siis kandmise ja sünnitamise, siis on mul suurem otsustusõigus. Arvan ma. Iga kord olen ma vastanud, et pole veel mõelnud, pole veel nimevariante ja muud ebamäärast. Ega ma valetagi – isegi, kui praegu oleme välja valinud nime, mis väga meeldib, ei taha ma enne eesti.ee-s registreerimist öelda, et jah, meil on kindel nimi olemas. Sest midagi pole siin maailmas kindlat.

Kindel on aga see, et kohe algusest peale välistasin ma kaksiknimed ja praegused moodunimed, nagu Sebastian, Kristofer, Rasmus jms. Lisaks vaatasin ma üle ka eelmise aasta nimetopi ja veendusin, et ka sealt ei saa ükski mu valitud nimeks. Sten välistas veel piiblinimed ja itaalia-hispaania nimed (neid ei tahtnud ka mina tegelikult). Hetkeks flirtisin tšehhi nimedega (pärast Kundera lugemist), aga need olevat "liiga slaavi". Sõelale jäid saksa ja skandinaavia nimed, tingimuseks, et need oleksid lühikesed, lihtsad hääldada ja tugevad. Friedebert, Gottlieb, Ludwig ja sellised ei vasta loomulikult ühelegi tingimustest. Üks tingimus oli ka see, et ühelgi tuttaval ei tohi olla sama nime. Võib-olla olen ma imelik, aga ma lihtsalt ei taha mingit eelnevat seost nimega. Mõnel tuntud inimesel – palun väga! Aga ka sel juhul mitte liiga kummalisel või eksponeeritaval. Ahjaa, võõrtähti ei tohi sees olla.

Esmalt tundus Otto jube äge nimi aga teatavatel põhjustel ei saa seda panna. Kui mu perekonnanimi oleks Masing, siis ma muidugi paneks nimeks Otto Wilhelm – ja silm ka ei pilguks. Aga ei ole. Tööl muidgi valmistaks selline valik teatavat elevust, aga pole vaja inimesi liiga palju ka rõõmustada. Otto oleks saanud valituks Bismarcki järgi siis. Lisaks on see vahva nimi, mida on lihtne hääldada ja pea võimatu valesti kirjutada. Siiski jääb see välja. Perekonnanimega ka ei sobiks eriti.

Tegelikult on üks nimi juba valitud, aga seda ma välja öelda ei taha. Mitte kellelegi, pinnigu, mis pinnivad. Sten muidugi kuulutab seda juba üle ilma, aga mina ei taha. Äkki ... ikka tuleb mõni muu mõte. Igatahes pole praegu valitud nimel võõrtähti (ka mitte klusiile), see on kergesti hääldatav, tugev ja ühesilbiline. Ja kuna paljud väidavad, et "mehe nimes peab ikka r-täht sees olema", siis on ka see tingimus täidetud. Nende vihjete põhjal peaks arvamine tegelikult üsna lihtne olema.

Taas Pärnus

Laupäeval olime taas Pärnus. Linna peal eriti ei uudistanud, aga eks seal ole uudistatud vanasti nii, et jaksab. Siiski flirdin ma vahel ideega, suvel kohe mitmeks nädalaks Pärnusse pageda. Loodetavasti ei jää see pelgalt ideeks, aga plaane teha oleks praegu äärmiselt ebamõistlik. 

Mõtlesin, et võtaks vahepeal kokku selle, mida viimase seitsme kuuga õppinud ja kogenud olen, aga selleks pean ma veidi värskem olema kui praegu. Vahel inimesed küsivad mult igasuguseid küsimusi (enamasti teemal "misasi kuskohas valutab" jne) ja siis oleks hea sellised asjad kokkuvõtlikult kirja panna, et ise ka mäletaks hiljem - kellele teisele ma siin ikka kirjutan. Tegelikult olen aga lapseootuse kokkuvõtmiseks üsna vale inimene, sest pooli hädasid, mis kõiki pidid kimbutama, mul pole. Venitusarme pole, seljavalusid ka mitte, kõrvetised olid kunagi sügise alguses ühel päeval, iiveldas ka vist vaid paar korda ja väsimus on ka vaid siis, kui olen kaua magamata olnud. Imelikke isusid ka pole. See, et ma vahel metsikult magusat tahan, pole imelik, sest selline olen ma terve elu olnud. Kummalised lõhnad ka ei häiri ja (vähemalt enda arvates) pole ma ka emotsionaalsem. 

Mitte, et ma vahel ei soiuks "Ma olen niiiii väsinud ja ei viitsi midagi teha, sest ma ju OOTAN LAST, see on raske töö!" ja siis kaon raamatuga voodisse. Üldiselt aga ei valmista ka põrandalt asjade korjamine suurt probleemi, kuigi eelistan (ja olen alati eelistanud) seda mitte teha. Tuleb ju ikka ära kasutada oma õnnistet seisundit ja mängida nõrka naist. Nädala pärast kavatsen seda veel enam teha, sest siis ma enam tööle ei pea minema. Jehuu! Saab hakata lugema, veel rohkem lugema, ebavajalikke asju ära viskama ja kõike muud vajalikku tegema. Ja magama. 

Rääkides lugemisest, siis lugesin vahepeal läbi "Loomade farmi" ja olen vaimustuses. "1984" oli mul juba ammu läbi loetud, aga praegu mõtlen, et tegelikult oleksin pidanud "Loomade farmi" ikka enne lugema. Mõlemad on minu arvates kohustuslik kirjandus, mida lugemata ei saa paljudest asjadest aru. "Loomade farm" peaks olema kohustuslik ajalootundides - ma ei saa aru, miks ei ole? Palju lihtsam oleks selle põhjal õppida nõukaliidu ajalugu. Ma teen sellest vahvast raamatust veel eraldi postituse ka, aga hetkel lähen ja loen hoopis üht USA naistekat, et mitte midagi mõelda. Vahel on ka seda vaja.

Veidi mõtteid Tartust

See on jube kurb, kui sa pettud milleski, mida kaua oodanud ja igatsenud oled. Eriti, kui oled selle enda jaoks pjedestaalile asetanud ning terve elu sinnapoole püüelnud. Mul oli nii Tartu Ülikooliga.

Ma polnud ainus. Ja võib-olla valisin ma lihtsalt vale eriala. Võib-olla olin valel ajal vales kohas. Võib-olla tänapäeva üliõpilaselu ongi selline. Ma aga kujutasin ette, et Tartu Ülikool on midagi suuremat, uhkemat, et sealsed õppejõud sisendavad meisse mõõtmatut tarkust jne. Mitte ei räägi, kui nõme on Tallinn, kui vähe nad palka saavad ja üleüldse, miks, kuradi pärast, need nõmedad tallinlased siia ronivad?

Linn oli küll tudengeid täis, aga see miski, mida ma enne ülikooli astumist olin tajunud, oli kadunud. Nimetagem seda siis tudengijoovastuseks, ühtekuuluvustundeks, Tartu vaimuks või millekski veel. Inimesed ei suhelnud enam omavahel, ei käinud loengutes ja isegi ületartulised ühisüritused olid kuidagi kunstlikud. Rääkimata sellest, et vähemalt meie eriala loengud olid vahel omased pigem põhikoolile. Kõik meist pettusid ja mõned suisa nii palju, et ei taha selle eralaga mitte midagi tegemist teha. On see siis see, mida ma ootasin? Aga mul on halb komme teha täpselt seda, mida ma tahan ja kui ma midagi ei taha, siis seda mitte teha. Seepärast ma kaugõppesse ümber läksingi ja Tallinna tagasi kolisin. Kaugõpe oli kusjuures isegi parem, sest siis oli kogu õppetöö mõnusalt kokku pressitud ja polnud tühja tiksumist, mis statsi liigtihti iseloomustas. Kuigi ka mu uus kursa polnud teab-mis ühtehoidev, aga seal pääsesin ma vähemalt tüütust ja lapselikust mölast. Mu ümber olid täiskasvanud inimesed ja sellistena õppejõud ka meid kohtlesid.

Mul on statsis veedetud aja üle tegelikult hea meel ka. Ma leidsin väga hea sõbranna, ma elasin esimest korda elus üksinda (st oma arvepidamise peal) ja pidin oma elu üles seadma uues linnas. Kool andis juurde seda, et ma õppisin ruttu hindama, millistes loengutes tasub käia ja millistest mitte ning kuidas ise valida, mida oleks kasulikum õppida. Veel on hea meel, et hakkasin õppima ka eesti keelt, sest sellest on mulle äärmiselt palju kasu olnud. Elukoolina töötas Tartu väga hästi. Tagasi Tallinna kolides tundsin ennast oluliselt vanemana. Nüüd muidugi tunnen veel vanemana. Poleks ma kaugõppesse üle läinud, poleks ma praegu kindlasti seal, kus olen. Ja ma olen rahul sellega, kus ma praegu olen. Eriti olen ma rahul iseseisvusega. Mitte vaid eraldi elamisega, vaid et ma suudan tänu kõigele sellele, mis toimus pärast mu ülikooli sisseastumist kuni praeguseni välja langetada ise otsuseid ja suunata ise oma elu. Ülikooliharidusel on selles täita vaid markantne roll. 

Mul oli vaja kirjutada endast välja see meelepahaga vürtsitatud motivatsiooni-eneseõigustusjutt. Ma ei leia küll, et ma peaksin ennast õigustama, eriti vaadates seda, et Eesti mõistes elan ma täiesti korralikku elu. Küll aga tahaksin ma vahel endale kinnitada, et ma ei ole teinud midagi valesti. Et ülikooliharidus on vaid vundament, millele saab hakata maja ehitama. Vundamenti saab laduda aga ka hoopis muudmoodi ja maja ei ehita keegi minu eest.

Arvustame raamatuid, mida me lugenud pole

Sundisin ka Steni Kenderi üllitist lugema. Mõne aja pärast, mis oli kaugelt liiglühike aeg selle jutu läbilugemiseks, tuli ta arvuti tagant ära ja ütles, et ta ei taha edasi lugeda. "Me elame ikkagi samas linnas ja äkki ma näen teda ja siis tahan peksa anda."

Kui see jutt peaks sümboliseerima palavalt armastatud ja raskustega kätte võidetud sõnavabadust, siis ma ei taha sõnavabadust. Kas me peame tõesti tegema rõlgusi, nimetama seda kunstiks ja siis, kui keegi julgeb öelda, et see on halb, ülbitsema ja solvuma, kuna "meil on sõnavabadus". 

Need, kes võrdlevad Kenderid Nabokoviga, võiksid otsida üles "Lolita" ja selle läbi lugeda. Vastupidiselt minule nad seda ilmselt teinud ei ole.

Vabadus mitte öelda

Lugesin samuti Kenderi "skandaalse" jutu läbi.

Tegelikult ei nimetaks ma seda skandaalseks, kuigi Kenderiga seoses kasutatakse seda sõna üsna palju. Pigem on see jutt midagi, mille puhul sa soovid, et saaksid selle pärast lugemist välja oksendada ja mitte enam mäletada. Kahju, et selliseid drooge ei leidu. 

Andrus Kivirähk rääkis kunagi r2-s, et oli käinud vaatamas filmi "Kirjad inglile" ja sellest absoluutselt mitte midagi aru saanud. Mainis veel juurde, et kui kusagil mingi näitsik oli samuti öelda julgenud, et see film oli arusaamatu, olid suured ja tähtsad kultuuritegelased muiates öelnud, et ega rumalad, pealiskaudsed ja tühmid inimesed saagi nii sügavatest teostest aru saada. Ma ise pole eelpoolmainit filmi vaadanud, aga ilmselt poleks ka mina sellest aru saanud. Tundub hästi popp teha asju, millest keegi aru ei saa, aga tunnistada ei julge. Selleks, et pea püsti mittemõistmist tunnistada, peab olema vähemalt Andrus Kivirähk.

Kenderi looga on samad seisud. Ma kahtlen sügavalt, et keegi selle jutu lugemise tagajärjel avastas, et maailm on tema jaoks avanenud. Kui keegi suutis selle jutu rahulikult lõpuni lugeda (mina lõpuni ei jõudnud ja ma pole kõige nõrganärvilisem inimene maailmas), siis mind huvitaks selle inimese arvamus: mis oli selle mõte? Kender ütles, et seksuaalperverdi mõttemaailma kirjeldamine. Mõttemaailmast oli seal vähe juttu, pigem oli rõhk räigetel kirjeldustel. Või pididki keelekasutus ning jõhker ja detailne, osalt üle vindi keeratud kirjeldus inimesi šokeerima ja seeläbi raputama? Ma kahtlustan, et see pole see, mida Brecht võõristusefekti all silmas pidas. Kas ma nüüd tunnen, et olen midagi uut tajunud ja teada saanud? Teada saanud mitte. Tajunud kindlasti, aga mitte midagi meeldivat – ent taas, äkki ongi see saavutada soovitud eesmärk?

Et see lugu ruttu ära keelata taheti, tekitas suurt vastuseisu vaimse eliidi seas. Hakati soiguma midagi sõnavabadusest. Ma ise arvan, et sõnavabadusega on nagu paljude teiste vabadustega: see, et sa saad, ei tähenda, et sa pead. Ärakeelamiseks ma põhjust ei näe, aga samamoodi ka selle avaldamiseks. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma pole kunagi eriti suur Kenderi fänn olnud. Lugesin kunagi ta romaane ja leidsin nagu nüüdki, et mulle ei meeldi, kui vorm võimutseb sisu üle. Narkootikumid ja seks on muidugi intrigeerivad ja mõnusaid "keelatud asja" lugemisest judinaid tekitavad teemad, aga kõike saab teha stiilselt. Kender ei ole stiilne. Roppus ei ole stiilne.

Lugemise ajal meenus mulle aga "Nümfomaani" film Lars von Trierilt. Seal oli stseen, kus naispeategelane tungib koos mingite kantidega ühe mehe majja, et tollelt võlgu sisse nõuda vms. Vastupidiselt üldlevinud tavadele ei hakanud nad teda peksma, vaid sidusid tooli külge ning too naine hakkas rääkima järjest seksuaalse sisuga jutte, et meest erutada. Miski ei mõjunud, kuni jutt läks lastele. Seejärel päästeti mees lahti ja lasti minna. Hiljem naine seletas, et tegemist oli korraliku mehega, kes oli terve elu elanud teadmatuses, et tal sellised tungid on. Loomulikult ei olnud ta ka midagi pedofiilset teinud. Võib arvata, et ta elu on nüüd katki kistud, kui ta teada sai, et ta on ebanormaalne. Igatahes hakkasin ma mõtlema, kui palju on meie ümber sarnaseid inimesi – kellel on mõni vale või "vale" tung ning mida ta kunagi ei väljenda. Kui ise sellest ei tea, tekivad kindlasti vaimsed häired, kui teab, siis piinleb elu lõpuni. Kuigi Varro Vooglaid üritab vastupidist väita, siis tungide vastu ei saa. Arvan, et väga vähesed näitavad tegelikult oma tunge välja. 

Raamatublogi

Ma arvan et küsimus "Oskad soovitada mõnd head raamatut?" on kõige raskem maailmas. Samamoodi on väga raske see, kui seisad oma raamaturiiuli ees ja oled nõutu, sest kõik, mis seal on, on juba läbi loetud. Peaaegu kõik, sest sõnaraamatuid ju ometi ei hakka lugema. 

Tegelikult on soovitamine tore, kui sa inimese maitset väga hästi tead. Leidub ka selliseid raamatuid, mida ma kõigile soovitaks: "Kolm meest paadis", "Minu pere ja muud loomad" ja "Tappa laulurästast" näiteks. Edasi läheb juba raskemaks, sest nt Remarque meeldib mulle väga, aga paljude arvates on ta liiga sentimentaalne ja fatalistlik. "Sada aastat üksildust" on mu lemmikraamat, aga mõnele lihtsalt ei meeldi maagiline realism. Kui aga oled kunagi soovitanud kellelegi raamatu, mis talle ei meeldi, on endal kuidagi ebameeldiv tunne sees. Minul vähemalt. Kuigi olen ka täppi pannud - soovitasin Stenile "Sada aastat ..." ja sellest sai tema üks lemmikraamatutest. Kivirähi "Maailma otsas" sai talle ka ette söödetud ja too sai samasuguse staatuse osaliseks. Kivirähk on ka üks sellistest autoritest, kelle raamatuid ma julgen kinnisilmi osta ja soovitada. Aga näiteks Epule "Mees, kes teadis ussisõnu" ei meeldinud. Mine võta kinni.

Igatahes, tulles eelpool näha oleva pildi juurde, siis kaks parempoolset raamatut on mu viimati läbi loetud elamused. "Ühel talveööl" räägib 1945. aasta elust Moskva kõrgkihis ja sellest, mida võib mõni ettevaatamatu väljend endaga kaasa tuua. Noored gümnasistid loovad Puškinit ülistava kirjandusühingu, aga kui kaks liiget sellest ühingust ennast keset paraadi maha lasevad ja ühingu päevik tšekaa kätte satub, hakab teistel ühingu liikmetel halvasti minema. Romantiliste püüdlustega ja absoluutselt apoliitilist ühingut kahtlustatakse riigivastasuses ja iga noor avastab, et kõik, mis ta ütleb, viib edasi aina kohutavamate tagajärgedeni. Lisaks vürtsitavad romaani kaks keelatud armastuslugu (nii kummaline on öelda armastuse kohta "keelatud") ning pidev hirm ja enesekontroll. Mina lugesin selle raamatu läbi kahe päevaga ning elan siiani veel sealses maailmas. Tahtsin kirjutada, et soovitan seda kõigile, aga samas ... soovitan vast ikka. Vähemalt mõelda võiks sellele raamatule, kui poodi lugemisvara jahile minna. Kvaliteetne kirjandus igal juhul.

"Mina olen ookean" on raamat, mille on kirjutanud lapseootel keskkonnateadlane, Tegemist ei ole ilukirjandusega, aga vastupidiselt kuivadele teadusraamatule kumavad sellest läbi emotsioonid ja seega on väga huvitav lugemine. Kujutan ette, et isegi siis, kui ma poleks lapseootel ja keegi selle mulle nina alla torkaks, loeksin seda suure huviga. Kui tavaliselt on lapseootel naistele mõeldud liigsest eneseabikesksed (minu jaoks), infovaesed ja räägivad kuivalt sümptomitest, mida iga inimene internetist leida võib, siis selle raamatu puhul on tegemist tõelise uurimusega. Uurimisobjektiks siis loomulikult lapseootus, laps ning keskkonna mõjud. Praegu teavad ilmselt kõik, et punetised, elavhõbe ja pestitsiidid on lapseootuse korral äärmiselt kahjulikud, aga kunagi ei teatud. See "kunagi" polnud üldse väga ammune aeg. Raamatus räägitaksegi erinevate ainete  ja haiguste mõjust lapseootel emale ja veel sündimata lapsele ning eriti just sellistest asjadest, millele muidu ei oskaks tähelepanu pöörata. Suitsetamise ja alkoholi kahjulikkusest teavad ka vist kõik, aga näiteks kalatoodete? Lisaks tuleb välja üsna kurb tõsiasi, et rinnapiim on üks saastatumaid aineid maailmas. Kõik pole seal raamatus aga negatiivne - mulle meeldis, et autor keskendus just looduse ja inimese kooskõlale ja näitas lapseootust mitte ebameeldivate sümptomite rajana, vaid osana tervest ökosüsteemist. Tundsin ennast kohe tähtsamana - mitte igaühel pole privileegi luua elu.

Kolmas raamat pildil, "Kord olin ma printsess", on raamat, mille täna õhtul endaga voodisse kaasa võtan, Et ma seda veel alustanud pole, siis ei oska ma sellest rohkem pajatada, kui tagakaas ütleb ning sellel on kirjas, et tegemist on ühe naise elulooga, kes abiellub islami kultuuri, Igaüks võib isegi eeldada, et kahe kultuuri põrkumine toob kaasa rohkelt arusaamatusi ja probleeme ning sellest see raamat kõnelebki. Asun huviga lugema. Eks varsti vaatan, kas olen rahul.

Patsid pähe

Tundub, et tagantvaates olen ma pandavam, Või ei suuda ma lihtsalt enam vaadata oma aina enam pannkooki meenutavat nägu.

Aga aitab minust. Ja aiatab tööst ka - kõigest kolm nädalat on dekreedini, aga mul on kadunud igasugune motivatsioon. Kummaline, üldiselt mulle meeldib tööl. Ilmselt on tegemist mingi hormoonipuhanguga ja sellega, et nüüd talve alguses sai mul täis tervelt 10 aastat tööstaaži. 

Selle kõige peale hakkan ma nüüd lugema oma viimase aja lemmikraamatut ja kui ma selle läbi saan (tõenäoliselt täna), siis ma kavatsen kirjutada sellest ka ülistuslaulu. Üllatuseks mulle endale polegi tegemist ilukirjandusega, aga no eks maitsemuutused defineerivad ka inimloomust. Kahju ainult, et head raamatud igavesti ei kesta.

Ja krt, kes need kraadid väljas nii madalaks keeras? Öösiti on nina nii külmunud, et hommikuti on vaja kontrollida, kas see üldse alles on. Homme ilmselt enam mitte.

Jõudsin ma vaevalt, kerge uhkusevärin hinges, teatada, et ma endale midagi osta ei taha, kui läksin eile Varraku poodi ja nägin seal Bridget Jonesi uut raamatut. Kohe hakkasid näpud sügelema ja juba haarasin raamatu järele, et sellega kassasse suunduda, kui miski mu peas ütles mulle: "Kuule, endal pole veel madratski ostetud, rääkimata siis veel paljudest vajalikest kodutarvetest ja nüüd vahid siin raamatuid. Kohe paned tagasi!" 

Noruspäi viisin oma tulevase lemmikraamatu tagasi. Kohusetunne on mu üle liigsuure võimu haaranud. Tegelikult on see väga hea, sest see garanteerib mulle, et minust ei saa kunagi inimest, kes seaks oma lõbustused kohustustest esikohale. Küll aga loodan ma ikkagi, et äkki avastan ühel päeval selle raamatu oma postkastist. Praegu on seal ainult reklaamid ja mõnel halvemal päeval arved. 

Ennast kiitmast ma aga ka ei väsi - eilse rassimise tulemina on meil olemas võrevoodi ja ka terve tuba nii ümber tõstetud, et üks nurk jääb täielikult tulevasele ilmakodanikule. Hetkel on seal nurgas veel lisaks võrevoodile ka kummut (küll täidetud minu asjadega), pisike värisev lamamistool ja lambanahast vaip. Viimatinimetatu sinna ei jää, vaid rändab ikka suurte inimeste poolele, kui ma õige vaiba kätte saan. Nii luksuslikku asja ei anna ma kellelegi ruunata. Lisaks lisandub esmaspäeval üks vahva riiul ja võimalik, et lähipäevadel ka muud vajalikku kraami. Peaalgu ilma rahata, muide, sest kui on midagi, mida ma oskan, siis on see tasuta või odavate asjade leidmine. Äärmiselt vajalik oskus eluks, äärmiselt.

Uue aasta vingumist

Viimane sügis oli väga teguderohke aeg: sinna mahtusid ühtekokku nii pulmad, kolimine ja esimesed ettevalmistused lapse saamiseks. Paraku mõjusid kõik need rõõmsad sündmused rahakotile hävitavalt, nii et nüüd olen otsustanud alustada eriti säästlikku elu. Või mis alustada – pole ma ju kunagi eriline priiskaja olnud. Lihtsalt reisid ja uued kleidid jäävad nüüd kaugemat tulevikku ootama. 

Aga uusi asju oleks vaja veel ja veel ja veel. Ma olin kogu aeg arvanud, et märtsikuu on mägede taga ja aega nende lasteasjade varumisega on, aga pilk kalendrisse räägib muud juttu. Kõigest 2 kuud veel! Ja mul pole pooledki asjad veel varutud. Riided esimesteks kuudeks on olemas, vanker ka ... sinna juurde veel lamamistool, söögitool (mida ilmselt niipea vaja ei lähe) ja mängukeskus, aga muu tuleb kibekiiresti leida. Voodi näiteks. Ja madrats, tekid, baikatekk, voodiriided, mingeid kõrinaid ja  ... oeh, kindlasti veel sada asja, mida ma lihtsalt ette ei oska kujutada. Ega see elu nii lihtne olegi. Täna siis veetsingi aega uurides ja puurides, kust leida asju, mis vastaksid kahele tingimusele: a) oleksid kvaliteetsed ja b) meeldiksid mulle. Nii leidsingi ühe vahva voodi ja veel paar asja, mis ma looooooodetavasti jaanuarikuu lõpus kätte saan. Siis saab lõpuks kogu mööbli korteris ümber tõsta ja asjad ära sättida. Huh. Lisaks tahaksin ma nii väga veel väikest elevandikest, aga ma pole ka seda kusagil näinud. Sobivat, ma pean silmas.

Ilmselt olen ma liiga valiv.

Selle kõige käigus olengi ma iseenda ära unustanud ja kui Sten mõnes poes, kus ma püüdlikult kombekate suurusi vaatan, küsib, kas mulle see või teine jakk/kleit/mantel ei meeldi, saab ta enamasti vastuseks seosusetu mõmina ja teavituse, et endale ma küll midagi ostma ei hakka hetkel. Ja suundun hoopis mööbliosakonda. Tegelikult oleks mul juba pikemat aega uut käekotti vaja, aga isegi, kui ma mingit eriti odavat käekotti näen, mõtlen kohe, et ootoot, ma saaks ju sama raha eest ühe baikateki! Mitte, et ma ka baikatekke kokku ostnud oleks. Lihtsalt.

Aga aitab vingumisest, kuidas midagi pole. See polnud mu eesmärk üldse. Tahtsin hoopis rääkida, milliseks toredaks kohaks oleme oma uue kodu sisustanud, aga kuna mu fotikas koju jäi (ning seal oli üks eriti kunstiline pilt magamistoast), siis praegu ma seda teha ei saa. Seda parem! Äkki vahepeal toob mõni hea haldjas teleka ka (ma pole siiani nendesse uskumist kaotanud)!

Pärnus

Nädalavahetuse veetsin Pärnus. Tavapärane Steffaniskäik jäi küll ära (ausalt öeldes ei tulnud meeldegi sinna minna), aga seevastu tegelesin seal muude toredate asjadega. Laupäeva õhtul näiteks käisin Fabergé ballil, mis oli uhke, oi kui uhke. Naised olid kõik ballikleitides ja ma olin õnnelik, et ma polnud siiski otsustanud panna oma lühemat musta kleiti. Muusika oli ilus ja tants ka, aga veidi jäid mind häirima kaks asja: a) inimesed pildistasid ennast iga nurga peal ja b) lubatud furšettlauast polnud haisugi. Mitte, et ma sinna sööma oleks läinud (kuigi ... keda ma ikka petan), aga kui kavas lubatakse suupisteid, siis ma kokkuhoidliku inimesena ei söö enne. Õnneks kohvikukesed olid ikka lahti, nii et kohvi ja kooki sai, kes väga tahtis. Kui ma oleks eriti vihane oma raha peale olnud, oleksin vast ostnud ka 10 eurot maksnud lõigu tordist, mille sees pidi üllatus olema, aga ma polnud. Positiivne oli aga balli juures see, et sai näha tõelist Agentiina tangot. Mul hakkas kohe suu vett jooksma, sest ma ju tahan ka! Aga leidke siis mõni mees, kes oleks nõus tangot tantsima! Sobiv, ma pean silmas, mitte mõni imal vanamees.

Pühapäev möödus oluliselt vähem pidulikult, aga seevastu hubasemalt ja Monopoli mängides. Ilm oli nii rõlge, et välja ei tahtnud ninagi pista ... vähemalt mitte normaalsed inimesed. Meie läksime aga jalutama mere äärde ja hüppasime jääpankadel. Hästi normaalne ja vastutustundlik tegevus, ma tean. Tuiskas nii, et oma nina ette ka ei näinud, aga vahva oli! Kes on Pärnus üles kasvanud, seda ei heiduta tormituuled, üleujutused ega ka liigne palavus. Kui seda on.

Ma ikka tahaks tihemini Pärnus käia. Seekord oligi veidi kurb see, et jalutamiseks nappis ilmastikuolusid, muidu oleks veel ringi kolanud. Lisaks olin ma arusaamatutel põhjustel mütsita. Ega mõistus ole ikka oma teha.

Head raamatud

Muu tühja-tähja, ringikolamise ja ballidel promeneerimise kõrval olen tegelenud vaikselt ka oma meelistegevuse – lugemisega. Leidsin ka ühe vahva väljakutse uueks aastaks, mille järgi peaks läbi lugema u 50 erinevast valdkonnast raamatut (ma ei viitsi praegu seda pilti üles otsida, kus kõik täpsemalt kirjas on), nii et uus aasta tõotab tulla raamaturohke. Esimesed 2 raamatut on juba läbi näiteks, kuna mida muud ikka magamata öödel teha. Lisaks meenus mulle eelmisest aastast 2 raamatut, mida kindlasti soovitada tahaks.

Mõlema autoriks on Jonas Jonasson, Rootsi autor (nagu nimest järeldada võib), kelle raamatud "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" ning "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" on tõeliselt mõnusad ja sobivad eriti hästi mõneti depressiivsesse talveaega, kus kodust välja minemine on viimane asi, mida teha tahaks (eriti täna – tuul lükkas mu peaaegu vastu posti). Eelpoolmainitud romaanid mängivad mõlemad ajalooga ning on nii naljakad, et vahepeal pidin raamatu käest panema ja naerma. Samas pole tegu ka labase huumoriga – see mulle ei meeldi – vaid tõeliselt mõnusa ja vahel suisa Svejkile konkurentsi pakkuva huumoriga. Eriliselt meeldib mulle mõlemas teoses kasutatud keel, mille lugemine on tõeline nauding. Ühesõnaga, soovitan soojalt kõigile ning jään ise ootama Jonassoni järgmisi raamatuid.