Sundisin ka Steni Kenderi üllitist lugema. Mõne aja pärast, mis oli kaugelt liiglühike aeg selle jutu läbilugemiseks, tuli ta arvuti tagant ära ja ütles, et ta ei taha edasi lugeda. "Me elame ikkagi samas linnas ja äkki ma näen teda ja siis tahan peksa anda."
Kui see jutt peaks sümboliseerima palavalt armastatud ja raskustega kätte võidetud sõnavabadust, siis ma ei taha sõnavabadust. Kas me peame tõesti tegema rõlgusi, nimetama seda kunstiks ja siis, kui keegi julgeb öelda, et see on halb, ülbitsema ja solvuma, kuna "meil on sõnavabadus".
Need, kes võrdlevad Kenderid Nabokoviga, võiksid otsida üles "Lolita" ja selle läbi lugeda. Vastupidiselt minule nad seda ilmselt teinud ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar