Jõudsin ma vaevalt, kerge uhkusevärin hinges, teatada, et ma endale midagi osta ei taha, kui läksin eile Varraku poodi ja nägin seal Bridget Jonesi uut raamatut. Kohe hakkasid näpud sügelema ja juba haarasin raamatu järele, et sellega kassasse suunduda, kui miski mu peas ütles mulle: "Kuule, endal pole veel madratski ostetud, rääkimata siis veel paljudest vajalikest kodutarvetest ja nüüd vahid siin raamatuid. Kohe paned tagasi!"
Noruspäi viisin oma tulevase lemmikraamatu tagasi. Kohusetunne on mu üle liigsuure võimu haaranud. Tegelikult on see väga hea, sest see garanteerib mulle, et minust ei saa kunagi inimest, kes seaks oma lõbustused kohustustest esikohale. Küll aga loodan ma ikkagi, et äkki avastan ühel päeval selle raamatu oma postkastist. Praegu on seal ainult reklaamid ja mõnel halvemal päeval arved.
Ennast kiitmast ma aga ka ei väsi - eilse rassimise tulemina on meil olemas võrevoodi ja ka terve tuba nii ümber tõstetud, et üks nurk jääb täielikult tulevasele ilmakodanikule. Hetkel on seal nurgas veel lisaks võrevoodile ka kummut (küll täidetud minu asjadega), pisike värisev lamamistool ja lambanahast vaip. Viimatinimetatu sinna ei jää, vaid rändab ikka suurte inimeste poolele, kui ma õige vaiba kätte saan. Nii luksuslikku asja ei anna ma kellelegi ruunata. Lisaks lisandub esmaspäeval üks vahva riiul ja võimalik, et lähipäevadel ka muud vajalikku kraami. Peaalgu ilma rahata, muide, sest kui on midagi, mida ma oskan, siis on see tasuta või odavate asjade leidmine. Äärmiselt vajalik oskus eluks, äärmiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar