30 jaanuar 2015

Kodutööd

Sattusin täna lugema juttu teemal, mille üle võiks lõpmatult rääkida, vaielda ja lõpuks ikka eriarvamusele jääda. Tööjaotusest. Erinevaid peremudeleid on sama palju kui tähti taevas ja igaüks peab enda oma kõige paremaks. Loomulikult on kõigil ka õigus.

Probleemid tekivad siis, kui perekonnaliikmetel on tööjaotusele erinevad ootused. Näiteks kui mees ootab, et naine teeks ära kõik kodutööd, aga naine ei taha; kumbki ootab teiselt õhtul koju tulles sooja sööki, aga ei saa seda; kumbki ei taha koristada ja ootab, et teine seda teeks; laps eeldab, et vanemad teevad talle kõik ette-taha ära ja on pahane, kui peab vahel oma asjad ära koristama jne jne. Selliseid näiteid võiks palju tuua. Loomulikult tekib siis küsimus, miks selliseid asju varem paika ei pandud või läbi ei arutatud, aga samas ei saagi ju kõike enne läbi arutada. Paljud asjad kujunevad ise. 

Mõtlesin siis ka, kuidas minul on. Ei suutnudki välja mõelda, sest ma ei saa öelda, et mingisugune kindel rollijaotus üldse meil eksisteeriks. Kui ma tahan pilte seinale riputada, siis ma löön ise naelad seina, mitte ei oota hädaldades, millal küll "mees sellised asjad ära teeb". Sama lugu on ka kõikide teiste asjadega: kui mul tuleb tuju koristada, siis ma seda ka teen ja kui kõht tühjaks läheb, siis leian ka köögist vajaliku kraami üles. Ilma vingumata, kusjuures. Seda kõike tehes ei tunne ma kusjuures, et ohustaksin oma feministlikku poolt. Üleüldse meeldib mulle rohkem asju ise ära teha, kui teisi selleks sundida (äärmiselt halb omadus, kui kunagi peaksin tahtma ettevõtet rajada). Võib-olla on süüdi selles minu liigkõrge enesehinnang: ma arvan, et suudan paremini. 

Samuti ei minesta Sten, kui palun tal koristada või süüa teha. Või kui ta seda ilma palumata teeb. Muidugi – mine sa tea, äkki mõtteis minestab, aga mis vahet seal on, kuni ma seda teada ei saa. Kui on vaja nt enne külaliste tulekut ruttu koristada ja süüa teha, siis teeme selliseid asju enamasti koos ja kumbki ei sure ära. On kujunenud küll, et ma panen tihemini oma riideid kappi ja asju (minu jaoks) õigetele kohtadele, aga selle tingib lihtsalt mu veidi suurem vastumeelsus vedelevate asjade suhtes. Ja ka siis ei arva ma, et olen tööhobune, kes vaid koristamiseks võetud on. Ma ju ise tahan, et korras oleks. Ja et söök oleks laual, lilled kastetud, naelad seinas ja mööbel omal kohal. Miks ma siis kedagi teist selleks paluma peaks, kui ma saan selle ise ära teha? Kui ma midagi ei saa ise teha, nt asju tõsta, kõrgelt midagi kätte vms, siis on mul suu peas, et normaalselt seda öelda, mitte vihaselt nohisedes mööda korterit tormata, vingudes, miks ma kõik pean ise ära tegema.

Ilmselt on mu stoilise suhtumise põhjus selles, et ma olen suhteliselt ammu vanematekodust välja kolinud ja elamispinda igasuguste erinevate inimestega jaganud. Kes alles hilises eas sama tee ette võtavad, võivad küll minestada, miks nad ise koristama ja süüa tegema peavad (nii mehed kui naised siis). Või kui olla elanud mõne inimesega, kes asjad ette-taha ära teeb, võib hilisem veidi võrdsem rollijaotus ka liiga teha. Kuigi minu jaoks on see ikkagi pseudoprobleem. Probleem oleks see, kui ma elaksin enda kodus ja seal lillegi ei liigutaks, sest "ma käin ju tööl", "ma ei peagi midagi tegema". 

Kommentaare ei ole: