Tundub, et tagantvaates olen ma pandavam, Või ei suuda ma lihtsalt enam vaadata oma aina enam pannkooki meenutavat nägu.
Aga aitab minust. Ja aiatab tööst ka - kõigest kolm nädalat on dekreedini, aga mul on kadunud igasugune motivatsioon. Kummaline, üldiselt mulle meeldib tööl. Ilmselt on tegemist mingi hormoonipuhanguga ja sellega, et nüüd talve alguses sai mul täis tervelt 10 aastat tööstaaži.
Selle kõige peale hakkan ma nüüd lugema oma viimase aja lemmikraamatut ja kui ma selle läbi saan (tõenäoliselt täna), siis ma kavatsen kirjutada sellest ka ülistuslaulu. Üllatuseks mulle endale polegi tegemist ilukirjandusega, aga no eks maitsemuutused defineerivad ka inimloomust. Kahju ainult, et head raamatud igavesti ei kesta.
Ja krt, kes need kraadid väljas nii madalaks keeras? Öösiti on nina nii külmunud, et hommikuti on vaja kontrollida, kas see üldse alles on. Homme ilmselt enam mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar