Raamatublogi

Ma arvan et küsimus "Oskad soovitada mõnd head raamatut?" on kõige raskem maailmas. Samamoodi on väga raske see, kui seisad oma raamaturiiuli ees ja oled nõutu, sest kõik, mis seal on, on juba läbi loetud. Peaaegu kõik, sest sõnaraamatuid ju ometi ei hakka lugema. 

Tegelikult on soovitamine tore, kui sa inimese maitset väga hästi tead. Leidub ka selliseid raamatuid, mida ma kõigile soovitaks: "Kolm meest paadis", "Minu pere ja muud loomad" ja "Tappa laulurästast" näiteks. Edasi läheb juba raskemaks, sest nt Remarque meeldib mulle väga, aga paljude arvates on ta liiga sentimentaalne ja fatalistlik. "Sada aastat üksildust" on mu lemmikraamat, aga mõnele lihtsalt ei meeldi maagiline realism. Kui aga oled kunagi soovitanud kellelegi raamatu, mis talle ei meeldi, on endal kuidagi ebameeldiv tunne sees. Minul vähemalt. Kuigi olen ka täppi pannud - soovitasin Stenile "Sada aastat ..." ja sellest sai tema üks lemmikraamatutest. Kivirähi "Maailma otsas" sai talle ka ette söödetud ja too sai samasuguse staatuse osaliseks. Kivirähk on ka üks sellistest autoritest, kelle raamatuid ma julgen kinnisilmi osta ja soovitada. Aga näiteks Epule "Mees, kes teadis ussisõnu" ei meeldinud. Mine võta kinni.

Igatahes, tulles eelpool näha oleva pildi juurde, siis kaks parempoolset raamatut on mu viimati läbi loetud elamused. "Ühel talveööl" räägib 1945. aasta elust Moskva kõrgkihis ja sellest, mida võib mõni ettevaatamatu väljend endaga kaasa tuua. Noored gümnasistid loovad Puškinit ülistava kirjandusühingu, aga kui kaks liiget sellest ühingust ennast keset paraadi maha lasevad ja ühingu päevik tšekaa kätte satub, hakab teistel ühingu liikmetel halvasti minema. Romantiliste püüdlustega ja absoluutselt apoliitilist ühingut kahtlustatakse riigivastasuses ja iga noor avastab, et kõik, mis ta ütleb, viib edasi aina kohutavamate tagajärgedeni. Lisaks vürtsitavad romaani kaks keelatud armastuslugu (nii kummaline on öelda armastuse kohta "keelatud") ning pidev hirm ja enesekontroll. Mina lugesin selle raamatu läbi kahe päevaga ning elan siiani veel sealses maailmas. Tahtsin kirjutada, et soovitan seda kõigile, aga samas ... soovitan vast ikka. Vähemalt mõelda võiks sellele raamatule, kui poodi lugemisvara jahile minna. Kvaliteetne kirjandus igal juhul.

"Mina olen ookean" on raamat, mille on kirjutanud lapseootel keskkonnateadlane, Tegemist ei ole ilukirjandusega, aga vastupidiselt kuivadele teadusraamatule kumavad sellest läbi emotsioonid ja seega on väga huvitav lugemine. Kujutan ette, et isegi siis, kui ma poleks lapseootel ja keegi selle mulle nina alla torkaks, loeksin seda suure huviga. Kui tavaliselt on lapseootel naistele mõeldud liigsest eneseabikesksed (minu jaoks), infovaesed ja räägivad kuivalt sümptomitest, mida iga inimene internetist leida võib, siis selle raamatu puhul on tegemist tõelise uurimusega. Uurimisobjektiks siis loomulikult lapseootus, laps ning keskkonna mõjud. Praegu teavad ilmselt kõik, et punetised, elavhõbe ja pestitsiidid on lapseootuse korral äärmiselt kahjulikud, aga kunagi ei teatud. See "kunagi" polnud üldse väga ammune aeg. Raamatus räägitaksegi erinevate ainete  ja haiguste mõjust lapseootel emale ja veel sündimata lapsele ning eriti just sellistest asjadest, millele muidu ei oskaks tähelepanu pöörata. Suitsetamise ja alkoholi kahjulikkusest teavad ka vist kõik, aga näiteks kalatoodete? Lisaks tuleb välja üsna kurb tõsiasi, et rinnapiim on üks saastatumaid aineid maailmas. Kõik pole seal raamatus aga negatiivne - mulle meeldis, et autor keskendus just looduse ja inimese kooskõlale ja näitas lapseootust mitte ebameeldivate sümptomite rajana, vaid osana tervest ökosüsteemist. Tundsin ennast kohe tähtsamana - mitte igaühel pole privileegi luua elu.

Kolmas raamat pildil, "Kord olin ma printsess", on raamat, mille täna õhtul endaga voodisse kaasa võtan, Et ma seda veel alustanud pole, siis ei oska ma sellest rohkem pajatada, kui tagakaas ütleb ning sellel on kirjas, et tegemist on ühe naise elulooga, kes abiellub islami kultuuri, Igaüks võib isegi eeldada, et kahe kultuuri põrkumine toob kaasa rohkelt arusaamatusi ja probleeme ning sellest see raamat kõnelebki. Asun huviga lugema. Eks varsti vaatan, kas olen rahul.