Vabadus mitte öelda

Lugesin samuti Kenderi "skandaalse" jutu läbi.

Tegelikult ei nimetaks ma seda skandaalseks, kuigi Kenderiga seoses kasutatakse seda sõna üsna palju. Pigem on see jutt midagi, mille puhul sa soovid, et saaksid selle pärast lugemist välja oksendada ja mitte enam mäletada. Kahju, et selliseid drooge ei leidu. 

Andrus Kivirähk rääkis kunagi r2-s, et oli käinud vaatamas filmi "Kirjad inglile" ja sellest absoluutselt mitte midagi aru saanud. Mainis veel juurde, et kui kusagil mingi näitsik oli samuti öelda julgenud, et see film oli arusaamatu, olid suured ja tähtsad kultuuritegelased muiates öelnud, et ega rumalad, pealiskaudsed ja tühmid inimesed saagi nii sügavatest teostest aru saada. Ma ise pole eelpoolmainit filmi vaadanud, aga ilmselt poleks ka mina sellest aru saanud. Tundub hästi popp teha asju, millest keegi aru ei saa, aga tunnistada ei julge. Selleks, et pea püsti mittemõistmist tunnistada, peab olema vähemalt Andrus Kivirähk.

Kenderi looga on samad seisud. Ma kahtlen sügavalt, et keegi selle jutu lugemise tagajärjel avastas, et maailm on tema jaoks avanenud. Kui keegi suutis selle jutu rahulikult lõpuni lugeda (mina lõpuni ei jõudnud ja ma pole kõige nõrganärvilisem inimene maailmas), siis mind huvitaks selle inimese arvamus: mis oli selle mõte? Kender ütles, et seksuaalperverdi mõttemaailma kirjeldamine. Mõttemaailmast oli seal vähe juttu, pigem oli rõhk räigetel kirjeldustel. Või pididki keelekasutus ning jõhker ja detailne, osalt üle vindi keeratud kirjeldus inimesi šokeerima ja seeläbi raputama? Ma kahtlustan, et see pole see, mida Brecht võõristusefekti all silmas pidas. Kas ma nüüd tunnen, et olen midagi uut tajunud ja teada saanud? Teada saanud mitte. Tajunud kindlasti, aga mitte midagi meeldivat – ent taas, äkki ongi see saavutada soovitud eesmärk?

Et see lugu ruttu ära keelata taheti, tekitas suurt vastuseisu vaimse eliidi seas. Hakati soiguma midagi sõnavabadusest. Ma ise arvan, et sõnavabadusega on nagu paljude teiste vabadustega: see, et sa saad, ei tähenda, et sa pead. Ärakeelamiseks ma põhjust ei näe, aga samamoodi ka selle avaldamiseks. Asi võib olla muidugi ka selles, et ma pole kunagi eriti suur Kenderi fänn olnud. Lugesin kunagi ta romaane ja leidsin nagu nüüdki, et mulle ei meeldi, kui vorm võimutseb sisu üle. Narkootikumid ja seks on muidugi intrigeerivad ja mõnusaid "keelatud asja" lugemisest judinaid tekitavad teemad, aga kõike saab teha stiilselt. Kender ei ole stiilne. Roppus ei ole stiilne.

Lugemise ajal meenus mulle aga "Nümfomaani" film Lars von Trierilt. Seal oli stseen, kus naispeategelane tungib koos mingite kantidega ühe mehe majja, et tollelt võlgu sisse nõuda vms. Vastupidiselt üldlevinud tavadele ei hakanud nad teda peksma, vaid sidusid tooli külge ning too naine hakkas rääkima järjest seksuaalse sisuga jutte, et meest erutada. Miski ei mõjunud, kuni jutt läks lastele. Seejärel päästeti mees lahti ja lasti minna. Hiljem naine seletas, et tegemist oli korraliku mehega, kes oli terve elu elanud teadmatuses, et tal sellised tungid on. Loomulikult ei olnud ta ka midagi pedofiilset teinud. Võib arvata, et ta elu on nüüd katki kistud, kui ta teada sai, et ta on ebanormaalne. Igatahes hakkasin ma mõtlema, kui palju on meie ümber sarnaseid inimesi – kellel on mõni vale või "vale" tung ning mida ta kunagi ei väljenda. Kui ise sellest ei tea, tekivad kindlasti vaimsed häired, kui teab, siis piinleb elu lõpuni. Kuigi Varro Vooglaid üritab vastupidist väita, siis tungide vastu ei saa. Arvan, et väga vähesed näitavad tegelikult oma tunge välja.