23 jaanuar 2015

Veidi mõtteid Tartust

See on jube kurb, kui sa pettud milleski, mida kaua oodanud ja igatsenud oled. Eriti, kui oled selle enda jaoks pjedestaalile asetanud ning terve elu sinnapoole püüelnud. Mul oli nii Tartu Ülikooliga.

Ma polnud ainus. Ja võib-olla valisin ma lihtsalt vale eriala. Võib-olla olin valel ajal vales kohas. Võib-olla tänapäeva üliõpilaselu ongi selline. Ma aga kujutasin ette, et Tartu Ülikool on midagi suuremat, uhkemat, et sealsed õppejõud sisendavad meisse mõõtmatut tarkust jne. Mitte ei räägi, kui nõme on Tallinn, kui vähe nad palka saavad ja üleüldse, miks, kuradi pärast, need nõmedad tallinlased siia ronivad?

Linn oli küll tudengeid täis, aga see miski, mida ma enne ülikooli astumist olin tajunud, oli kadunud. Nimetagem seda siis tudengijoovastuseks, ühtekuuluvustundeks, Tartu vaimuks või millekski veel. Inimesed ei suhelnud enam omavahel, ei käinud loengutes ja isegi ületartulised ühisüritused olid kuidagi kunstlikud. Rääkimata sellest, et vähemalt meie eriala loengud olid vahel omased pigem põhikoolile. Kõik meist pettusid ja mõned suisa nii palju, et ei taha selle eralaga mitte midagi tegemist teha. On see siis see, mida ma ootasin? Aga mul on halb komme teha täpselt seda, mida ma tahan ja kui ma midagi ei taha, siis seda mitte teha. Seepärast ma kaugõppesse ümber läksingi ja Tallinna tagasi kolisin. Kaugõpe oli kusjuures isegi parem, sest siis oli kogu õppetöö mõnusalt kokku pressitud ja polnud tühja tiksumist, mis statsi liigtihti iseloomustas. Kuigi ka mu uus kursa polnud teab-mis ühtehoidev, aga seal pääsesin ma vähemalt tüütust ja lapselikust mölast. Mu ümber olid täiskasvanud inimesed ja sellistena õppejõud ka meid kohtlesid.

Mul on statsis veedetud aja üle tegelikult hea meel ka. Ma leidsin väga hea sõbranna, ma elasin esimest korda elus üksinda (st oma arvepidamise peal) ja pidin oma elu üles seadma uues linnas. Kool andis juurde seda, et ma õppisin ruttu hindama, millistes loengutes tasub käia ja millistest mitte ning kuidas ise valida, mida oleks kasulikum õppida. Veel on hea meel, et hakkasin õppima ka eesti keelt, sest sellest on mulle äärmiselt palju kasu olnud. Elukoolina töötas Tartu väga hästi. Tagasi Tallinna kolides tundsin ennast oluliselt vanemana. Nüüd muidugi tunnen veel vanemana. Poleks ma kaugõppesse üle läinud, poleks ma praegu kindlasti seal, kus olen. Ja ma olen rahul sellega, kus ma praegu olen. Eriti olen ma rahul iseseisvusega. Mitte vaid eraldi elamisega, vaid et ma suudan tänu kõigele sellele, mis toimus pärast mu ülikooli sisseastumist kuni praeguseni välja langetada ise otsuseid ja suunata ise oma elu. Ülikooliharidusel on selles täita vaid markantne roll. 

Mul oli vaja kirjutada endast välja see meelepahaga vürtsitatud motivatsiooni-eneseõigustusjutt. Ma ei leia küll, et ma peaksin ennast õigustama, eriti vaadates seda, et Eesti mõistes elan ma täiesti korralikku elu. Küll aga tahaksin ma vahel endale kinnitada, et ma ei ole teinud midagi valesti. Et ülikooliharidus on vaid vundament, millele saab hakata maja ehitama. Vundamenti saab laduda aga ka hoopis muudmoodi ja maja ei ehita keegi minu eest.

Kommentaare ei ole: