Pariisi raamatud

Kui kellelgi on plaanis Pariisi minna, siis minu arvates on lihtsalt kohustuslik lugeda enne läbi Hemingway "Pidu sinus eneses". Kõik reisikirjad ja muud voldikud võib vabalt sel juhul lugemata jätta, sest ega neist rohkem infot saa, kui just tõesti pole plaanis veeta aega kõigepealt Eiffeli torni järtsis ja seejärel Louvre'i järtsis. Minul ei olnud seda plaani. Olin vist just lõpetanud Hemingway raamatu või seda lõpetamas, kui 2011 aastal Pariisi läksin. Jah, toona olin ma nii rikas, et mööda Euroopat ringi reisida. Igatahes, Pariis jättis mulle täpselt nii hea mulje, kui ma lootnud olin ning seda ilmselgelt sellepärast, et turistikohtade asemel suundusin pühapäeva hommikul "Hemingway kohvikusse", nagu mina seda nimetasin - tegeliku nimega Café de Flore'i. Pärast haarasin ühest kõrvalisest pagariärist paar sarvesaia ja maailma parimat kuuma šokolaadisaia ja jalutasin mööda tänavaid. Ja kujutasin ette, et ma olen ka üks ahvatlev pariisitar. Mitte, et Pariisis tegelikult eriti palju klassikalisi (minu jaoks) pariisitare näha oleks olnud.

Küll aga ei meeldinud mulle Hemingway romaan "Saared hoovuses" mille nüüd juba teist korda pooleli jätsin. Mine tea, kas olen Hemingwayst välja kasvanud või on asi konkreetses raamatus. Kuidagi liiga pikad ja lohisevad dialoogid on ... ja liiga vähe tegevust. Põhitähelepanu ongi dialoogidel ja vaadete kirjeldamisel. Emotsioone väljendatakse ka kuidagi kuivalt.

Jätkates Hemingway lainetel, siis lugesin ühena viimastest läbi raamatu "Pariisi abikaasa" (autorit ei mäleta), mis rääkis Ernesti esimese abikaasa loo. Kaasahaarav ja huvitav lugu oli. Ega kirjaniku kaasa ole kerge olla - või vähemalt ei olnud toona. Tänapäeva kirjanike eraeludest ei tea ma eriti palju, aga tundub, et toona leiti, et vabameelsus on reegel mitte erand. Muidugi, kui on palju valikuid ja võimalusi, ongi raskem truu olla ja see ka nende abielu lõpetas. Loojad vast ei saagi elada rutiinset üheksast viieni tööelu. Romaan on kaunis lugu, isegi abielu lõpp on kaunis. Oleksid kõik lõpud nii kaunid. Ja loomulikult Pariis - ei saa me ka siin sellest üle ega ümber. 

Tahaksin veel raamatuid Pariisist lugeda. Praegu loen küll Silver Anniko "Rusikaid", aga ega seegi igavesti kesta. 

Lastetuba

Ma olen ikka tohutult materiaalne inimene ja lisaks veel rikun omaenda reegleid, millest esimene oli, et oma kodust ma pilte üles ei pane. Kuna ma aga pildistasin üles juhtumisi mu koju sattunud tüdrukuriideid, siis leidsin, et oleks vahva siia lisada vahelduseks üks pildike lapsenurgast. Sõna otseses mõttes nurgast, sest kuigi ka teine nurk on asjadega sisustatud, on seal hoopis igavam mant, riided ja muu säärane.

Tublimad ja targemad näevad juba, et raamaturiiulis pesitseb tõeline aare ehk Londiste raamat. See oli mu lemmik, kui olin pärdik ja ka praegu mõtlen, et mis lapsepõlv see ilma nii vahva raamatuta on. Et ma olen andetu ettelugeja, siis loodan, et E sünnib koos lugemisoskusega. Teiseks on riiulis veel gloobus, sest iial pole liiga vara maakaardi tundmiseks. Pealgi minu jaoks oli pärdikuna jube põnev kõiksugu maid uurida. Mitte, et ma siis geograafiaeksamit teinud oleks või muud säärast, eksole.

Esiplaanil aga on vantsudega lamamistool ja selle sees minu kunagine kaisumõmm. See on seal pigem kaunistuseks, sest see on ikkagi minu oma. Lamamistool peaks värisema ka ja see toob vägisi mu silme ette selle Seks ja Linna osa, kus Samantha pidi last hoidma ja kuna lamamistool otsustas töötamise lõpetada, siis lapse rahustamiseks pani ta sinna värisema vibraatori. Mina kavatsen panustada pigem rohketele patareidele.

Veel võib näha voodit, mis on küllaltki klassikaline, värisevat dinosaurust, mille kinkisid töökaaslased, tegelustekki (mille võib-olla hoopis seinale riputan) ja lambanahka. Ei ole palju, aga nagu öeldud, jäid igavamad asjad pildilt välja, vanker ja muu säärane. Üks vahvalt laulev mängulaud ei mahtunud ka pildile, aga ega kõike head ka korraga saa. 

Mänguasju on vähe, aga ega neid väga palju vaja ole ka. Niikuinii kujunevad välja mingid lemmikud, mis enamasti on hoopis purgid ja muud mittemänguasjad. Ühe suurte silmadega öökulli tahan veel saada ja siis veel kõrinaid-kulinaid, aga rohkem panustaks ma hoopis sellele eale, kui E juba asjadest aru saama hakkab - siis kavatsen varuda puitklotse ja muud säärast vanakooli manti. Plastikust särkivärki väga ei tahaks. Ja endiselt, nii palju, kui ma oma lapsehoidmiskogemustest tallele pannud olen, siis lapsed eelistavad asjade koos tegemist. Joonistamist, laulmist või siis asjade ära peitmist. 

***

Üldiselt olen aga veetnud viimased päevad (nädalad) nagu üks Pariisi kangelane - voodis. Olen oodanud, et kõndimine muutuks mugavamaks, aga paraku pole seda juhtunud. Vahel on täiesti masendav niiviisi olla, sest tahaks ju olla asjalik, aga kuidagi ei saa. Aga magada ka ei saa. Nii ma veedangi aega põhiliselt omaette vingudes ja lugedes ja oodates, kunas siis E sündida kavatseb. Ja uuesti vingudes. Vahepeal tuleb meelde, et pallil oleks ka vaja hüpata ning siis isstun selle otsa, vetrun veidi ja lähen taas voodisse, sest pea hakkas ringi käima. 

Olgu, ma hakkasin täiesti tahtmatult vinguma. Aga proovige ise arbuusikujulisena ringi liikuda ja veel asjalik olla. Lisaks võiks veel oma välimuse eest ka hoolt kanda, aga meikimine on küll viimane asi, millele ma mõtlen.

Ahjaa, nüüd viimasel ajal on mu nägu tedrekatega kattunud ja see on küll tore. 

Miskit on mäda meie haridussüsteemis

Et ma sügisel taas kooli kavatsen minna, siis olen ma hakanud uuesti mõtlema sellele, kellele ja mis eesmärgil meie kaunis riigis see paljukiidet ülikooliharidus siis mõeldud on. Ilmselgelt mitte neile, kes kasutaksid seda vahendina tööle saamiseks. Muidu ju ei diskrimineeritaks neid, kes juba kooli kõrvalt tööle tahaksid minna. Olen ise õppinud ju nii statsis kui ka kaugõppes ja kohe väga on näha, et kaugõppuritesse suhtutakse nagu alamklassi - no mida teie siit ikka tahate, vaid diplomit kätte. Aga - taas oma kogemustele toetuses - võin öelda, et kaugõppurid on oluliselt püüdlikumad ja tublimad, kui verinoored statsid, sest nemad juba teavad, miks nad siia kohale on tulnud. Gümnaasiumi lõpetanult on aga vast veidi vara oodata elumääravaid otsuseid, või mis? 

Minu statsikursalt on 90% inimestest pööranud oma elud täiesti teise suunda, ehk selja saksa keelele. Ka mina ise. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem sellest, miks Eestis, kus palgad on sellised, nagu nad on, soositakse ikka seda, et inimene hakkab tööle alles 25+ (kui magister läbi). Kui siiski, sest kõiksugused välisprogrammid tuleb ka ju läbi proovida. Mina ettevõtjana ei võtaks sellist inimest tööle näiteks. Kuidas ma tean, et a) ta suudab üldse täiskoormusega töötada, b) tal on vajalikud ümberlülitusoskused, b) ta suudab töötada kollektiivis. Pigem eelistaks mõnda keskharidusega tööl käinud inimest (ja ma ei räägi seda sellepärast, et ma ise lõpetanud veel pole). Lihtsalt töökogemus näitab ikka oluliselt rohkem kui kraad. Vihale ajab mind ka see, et kui inimene on siiski otsustanud ennast harida ja läinud ülikooli, peab ta olema kas ise kröösus või siis vähemalt omama sellist inimest oma lähikonnas. 

Mitte, et ma teaks, kuidas sellist olukorda muuta. Võimalik, et mingid ideed peas siiski keerlevad. Näiteks need, et "tasuta kõrgharidus" on hariduse ja tööturu surm ja et jumala eest, ülikoolid peaksid vastu võtma vähem inimesi. Kutseharidus on näiteks palju olulisem. Ahjaa, sellest rääkides, siis riik peaks hoopis rohkem toetama kutseharidust, mitte pumpama raha töötute filosoofide koolitamiseks. Las sellised erialad olla tasulised, mitte IT. Kummaga me siis õigupoolest maailma vallutame?

Väga materiaalne postitus

Tundub, et nüüd viimased nädalad enne sünnitust pean vaikselt kodus istuma või väga väikeseid käike ette võtma, sest no enam ei kannata pikki maid kõndida. Raske on, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Õhtuti on raske ka teise tuppa minna ja vahel ma kirun oma otsust kolida neljandale korrusele. Aga õnneks on see varsti läbi ja siis hakkab mu naiselikkuse periood. Ma ju lubasin, et hakkan siis oma välimusele veidikenegi rohkem tähelepanu pöörama. Epp andis mulle vihjena ripsmetuši ka, aga ma siiani olen püüdlikult teeselnud, et ma ei saa vihjetest aru. Kuigi tegelikult ei näe ma põhjust enda üles löömiseks, sest isegi sellise alameigituna ja ülerasedana on mulle juba kaks korda bussis külge löödud. Mein Gott. Samas, viljakad naised pidid meestele meeldima, nii et mis seal ikka imestada. Lapseootus võiks muidugi viidata sellele, et romantilisi õhtuid ja vaba aega lähitulevikus oodata poleks ning äkki on kusagil ka lapse kaasautor olemas, kuid need on ilmselgelt pisiasjad. 

Kodus aga jagub tegemist, sest ma olen hakanud üsna jõudsalt tegelema järelturuga. Internetis on vahvaid kohti, kus oma vana kraami maha ärida saab ning minu uus hobi just sellele keskendubki. Loomulikult ei pane ma müüki mingit lagunenud ja sent-surmale-võlgu manti, aga kui mul on ikka korralikke asju, mida ise ei taha, siis pole mul kahju neid teistele müüa. Nt müüsin ära oma hallide varjundite raamatud. Ma ei leia, et need oleks raamatud, mis peavad mu riiulis pesitsema, eriti kui mul riiulid peaaegu plahvatamas on. Las keegi teine saab ka õnnelikuks. Lisaks müümisele olen ka suurel hulgal ostmisega tegelenud ja seega on suisa imetlusväärne, millise olematu summa eest ma kogu lapsele vajamineva kraami soetanud olen. Ise olen selle üle kõige uhkem. Las ma mainin siia vahepeale, et ma ei ole ostnud katkisi ja räbaldunud asju, vaid ikka korralikku kraami, mis eelkõige mulle endale meeldib. Lapse maitset ma ei arvesta siinjuures. Ühesõnaga - pole see lapse sünd midagi nii katastroofiline. 

Ning ei, ma pole kodustunud, aga eks iga normaalne inimene tahab oma lastele parimat ning seega ma punungi võimalikult armsa ja täiusliku pesa. Oleks ju veidi kummaline suhtumine, kui ma teeskleks, et mitte midagi vaja pole ja mitte midagi valmis ei ostaks. 

Tuli veidi asjakeskne jutt taas. Keegi kusagil mainis, et soovide täitumiseks tuleb need kõva häälega välja öelda, Ma tegin seda just, aga juhuks, kui mu kaitseinglid on nutifitseerunud, siis kirjutan need ka siia: ma tahaks niiii väga oma korterit, mida saaksin ise sisustada, remontida jne jne. See ei pea olema midagi üliuhket, lihtsalt üks imearmas korterike, mis võiks eelistatult asuda Tallinnas. Mõtlesin küll kunagi, et võtaks laenu ja särkivärki, aga see 30-aastane tagasimakseperiood tundub nii ulmeliselt pikk, et kuidagi ei tahaks. Äkki ma vahepeal suren ära või midagi. Samas muid variante kusagil ei terenda, nii et ilmselt kunagi peaks selle käänulise tee ette võtma. Või siis lootma, et mõni inimene annab mulle oma korteri lihtsalt ilusate silmade eest. 

Uut Tallinnas

Kuna mul on nii palju ideid, millest kirjutada tahaks, eriti just arvustada, kritiseerida ja vinguda, siis vahepeal võtan aega, et rääkida vahvatest uutest avastustest Tallinnas. Nii vahva, et saab argipäeval ringi kolada. 

Pühapäeval käisime poistega orienteerumas. Pea igal aastal toimub Tallinnas autoorienteerumine, mille käigul tuleb üles leida erinevad punktid ning neis kõiksuguseid vahvaid ülesandeid lahendada. Sel aastal jagunesid meie rollid nii, et kui oli vaja leida mootoriülekande ... mingi asi, siis selle lahendasin mina ja kui oli vaja tantsida, siis tegid seda poisid. Kahjutundega vaatasin seda pealt, sest no tants ja mina - ei tea ma veel kokkusobivamat asja. Ühesõnaga, meil on tõeline killertiim (just mõtlesin, kui haige sõna see on). Lisaks käisime Energiakeskuses ja veel mitmes vahvas kohas, millest tooksin eraldi välja Adventure Roomsi.

Tegemist on üle maailma levinud mängu room escape mängukohaga Tallinnas. Mina ei teadnud enne sellest kohast mitte midagi, aga kohale jõudes olin meeldivalt üllatunud. Teatud aja jooksul peab leidma pimedast toast leidma võtme, mis enamasti on väga kavalalt peidetud, ja siis selle abil toast välja saama. Nagu pildilt näha, saime me õnnelikult välja, aga lõbu ja põnevust jätkus selleks paarikümneks minutiks küll. Toad on väga lahedalt sisustatud, nii et mul kui vanal klaustrofoobikul tekkis kohe tahtmine sinna tagasi minna. Kunagi. Kodukalt lugesin, et seal saab korraldada igasuguseid üritusi, nii et kui ma kunagi midagi korraldama hakkan, siis võib loota, et seal. 

Aga aitab reklaamist. Reklaamiksin veel vaid autoorienteerumist, sest see on küll üks äge mäng. Tallinna linna peab vaid väga hästi tundma ja soovitatavalt ka lähivaldu.

Lugemispäevik vol ...

Kunagi, see oli vist eelmisel suvel, ostsin ma kaks raamatut E.L. Jamesi varamust. Ilmselt teavad kõik, millest jutt on, aga kes pole piisavalt kursis tänapäeva kirjandussuundadega, siis jah, need on need hallid varjundid. Lugesin läbi ka, raskustega, aga siiski. Ma ei mäleta, kas ma siis juba mainisin, aga need ei ole kohe kindlasti mitte raamatud, mida soovitaks emotsionaalselt ebaküpsele või armuasjades kogenematule inimesele. Lisaks ei annaks ma neid kätte kellelegi, kes pole eriti palju väärtkirjandust elu jooksul lugeda jõudnud. Miks? 

Esimese inimgrupi eest hoiaks ma need raamatud eemale sellepärast, et äkki satuvad noored ja kogenematud arvama, et elu ongi selline, kus naised alistuvad rikastele meestele ja minestavad hirmust, kui "see mees" veidi tõsisema näoga neile otsa vaatab. Või kui ainus iseseisvusavaldus on mehe hambaharja kasutamine (ja siis selle üle paar kuud rõõmustamine, jess, milline võitlusvaim). Et ma olen poole kohaga feminist, siis hakkasin nii mõnegi kirjelduse peale tõrkuma ja vihastusin. Kas see on siis see, mille pärast naised aastakümneid võidelnud on? No ilmselt pole ma sihtgrupp, kuid ma loodan, et sihtgruppi tegelikult polegi. 

Teine grupp inimesi, ehk need, kes palju lugenud pole, võivad aga pärast taoliste üllitiste lugemist arvata, et äkki ongi raamatud sellised. Halva keelega ja olematu stsenaariumiga. Tegelikult ei ole, uskuge mind, piisab vaid, kui hakata lugema Dostojevskit või muud head kraami. Kui tahta pornot lugeda, siis leiab samuti oluliselt kvaliteetsemat lugemisvara, millega ma küll paraku kursis pole. 

Õnneks on aga paljud targad ja vaimukad inimesed neid raamatuid arvustanud, nii et polegi mul vaja hakata teiste inimeste hinge eest hoolt kandma. 

***

Rääkides aga heast kirjandusest, siis "12 tooli", mis on üks mu viimastest elamustest, on küll üks värskendav romaan, mida soovitaks ma kõigile, kes armastavad huumorit. Sellest inspireerituna lugesin läbi ka Voinovitši "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused" ja sain taas ohtralt naerda. Pole midagi paremat, kui üks hea ja humoorikas raamat. Taas veendusin, et vene kirjandus on lihtsalt suurepärane. Kõik, kes armastavad Svejki (nagu mina), peaksid ka seda raamatut armastama.

Praegu olen aga Bukowski lainel ja kui ma suutsin üle saada sellest, et tõlkijaks on Kender, siis oli ka palju mõnusam lugeda. Kender nimelt ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka, kui peenetundeliselt väljenduda. Bukowski pole ka kirjanik, kelle puhul ma vaimustusest õhku ahmiksin, aga kergeks lugemiseks igati sobiv. Üldiselt ma ei lahterda raamatuid "meestele" ja "naistele" sobivateks, aga Bukowski meeldiks ilmselt küll rohkem meestele. Arvan ma üldsegi mitte kumbagi sugupoolt arvustades. 

***

Millalgi peaksin kirjeldama ka, mille kõige tähtsaga siin vahepeal tegelenud olen, muidu paari kuu pärast ei mäleta üldse. See mu kirjutamise mõte ju ongi - endale asju meelde tuletada. Homme, homme on see päev, kui ma just taas ei avasta ennast mööda linna ringi kappamast. 

Rolts

Kahtlemata on kõik kursis, et mul on maailma ilusaim koer. Vähemalt nüüd teate:

Rolts jääb aga iga päevaga aina vanemaks ja vanemaks ning äärmiselt kurb on teda praegu, 15-aastasena, vaadata. Esiteks ta ei kuule enam midagi ja siis, kui ta avastab, et pole kuulnud, et keegi külla on tulnud, on tal nii häbi. Ta on üleüldse esimene koer, kelle puhul ma olen märganud häbitunnet - seda tunneb ta ka näiteks siis, kui ta pole oma toitu ära söönud. Siis peidab ta pilgu ja üritab ennast võimalikult väikeseks teha. Arusaadavatel põhjustel see ei õnnestu.

Lisaks ilule on teda õnnistatud ka erakordse tarkuse ja headusega - ideaalsed omadused, kas pole? Kui vaid oleks viitsinud teda korralikult õpetada, oleks tegemist musterkoeraga, aga kuna seda ei tehtud, siis pidi ta ise õppima, Tuli päris hästi toime! Näiteks saab ta aru, kui ütlen talle, et ärgu mingu teiselt poolt posti, vaid keeraku nüüd tagasi. Või et ei jookse üle tee. Alati, kui ta arvab, et teeb midagi valesti, vaatab ta uurivalt otsa. Ja siis teeb vahel ikkagi, aga kui teda hurjutavalt vaadata (ja isegi, kui midagi ei ütle), ilmub ta näkku häbitunne. Ilmselt punastab ka, aga sellise karumõmmi karvastiku alt pole ju midagi näha.

Headus väljendub aga selles, et ta pole mitte kunagi kellegi peale vihaselt haukunud, kedagi rünnanud või hammustanud, Alati hoopis rõõmustanud, kui külla tullakse. Vahel väljendub rõõm küll tormakate hüpete või tiigist alla tirimisena, aga no rõõm on rõõm, ei tasu pirtsutama hakata, Ka ei protesteeri, kui teda hoogsalt kallistada, otsas talluda (kogemata) või hambaid uurida. Kui talle tegevused juba tüütavaks lähevad, siis vaatab ta hetkeks näoga "ma armastan sind nii palju, et sellepärast olen nõus kannatama" ning kui ikkagi ei lõpetata, siis läheb minema. E mingeid urinaid. Ei tunne ma ka ühtegi teist koera, kes nii rahulikult süüa laseks. Ta ulatub väga hästi laua pealt asju võtma, aga ometi ei tee ta seda ka siis, kui laual lihakäntsakas vedeleb. Hoopis vaatab seda. Kui tema juuresolekul süüa midagi, mida ta ka tahaks, siis tuleb Rolts, istub kõrvale, vaatab hetkeks ja kui sa talle tähelepanu ei pööra, siis niutsatab sekundiks ning paneb käpa sülle. Mõni härdam meie seast muidugi annab talle midagi, aga mina käsutan ta minema. Siis ta lahkub häbiga või läheb vaatama mind veidi eemale ning manab ette näo "ma pole mitte kunagi ju süüa saanud". Ei hüppa aga otsa, lauale või ei sega muul moel söömist. Peab mainima, et endal on tal sel ajal kauss enamasti täis head ja paremat. Vahel aga, kui talle mingi väike tükike antakse ja ta seda EI TAHA ... oi, oi, neil hetkedel on näha, kuidas ta maa alla tahaks vajuda, Ta hoiab "maiuspala" suus, vaatab ümberringi, kas teda vaadatakse ning kui nii on, siis ta taganeb vaikselt teise tuppa ning peidab selle söögikese kuhugi kapi alla. Ise läheb ja häbeneb kusagil mujal. 

Vot selline imevahva koer ongi Rolli.

Õhtused meenutused

Mulle meeldib vaadata pimedas oma vastasmaja. Just sel kellaajal, kui kõik on veel ärkvel, nii et enamik akendest põleb. Maja ennast pole näha, on näha vaid heledaid ruute, mis moodustavad igal õhtul erinevaid mustreid. Nagu mõni film või muusikavideo. Oleks ma lavastaja, siis ilmselt ma teekski vastasmajast ühe depressiivse Eesti filmi. Aga õnneks ma pole. Olgu mainit ka see, et mind eriti ei huvita ka see, mis toimub akende taga, mis neist teiste inimeste eludest ikka vaadata.

Ma elan üldse ühes huvitavas piirkonnas. Kümneminutilise jalutuskäigu raadiusse jäävad sünnitusmaja, politseijaoskond, McDonalds, Tallinna kuulsaim litsitankla ja Jehoova tunnistajate punker. Aa, hipodroom ja trollipark ka, aga neis enamasti midagi huvitavat ei toimu. Tõeline eluring. Lisaks jõuab veidi edasi jalutades randa ja Stroomi metsa. Teise suunda jalutades aga hipsterite lemmikkantsi ehk Telliskivisse. Kõige selle ristumispaigas elangi mina ja olen oma asukohaga väga rahul. Eriti olen ma rahul oma nähtamatute ja kuuldamatute naabritega. Kui oled ikka talunud karjuvaid naabreid, oskad sellist asja kohe väga hinnata.

Tegelikult tahaks väga oma korterit, mida ISE kujundada oma maitse järele. Kunagi, kunagi ... aga kes seda teab, kunas on mul ka kavas see soetada, aga enne pean ma hästi rikkaks saama. Sellea on aga üsna keerulised lood. Ma nimelt ei oska sahkerdada ega kelleltki raha välja pressida, lotot ma ei mängi ja kuigi kunagi mul oli võimalus saada (kohe päris mitme) rikka mehe naiseks, siis seda ma ka ei tahtnud. Õudne, kas pole? Ei tahaks siiani tegelikult, mulle meeldib võrdsus ja oma elu nullist üles ehitamine. Aga no nii on veidi raske miljonäriks saada. Ma nimelt muud peale raske töö ei oska. 

Selle rikka mehe naiseks olemisega meenus mulle, et kui ma kunagi ammu, aastal 2008 Tartusse kolisin, siis mõtlesin küll enne, et sebiks endale mingi rikka vanuri, nii 35-aastase, ja siis elaks tema kulul. Ma ei lasknud ennast häirida faktidest, et ma polnud siis vallaline ega piisavalt bimps, et sellistele ärikatele meeldida. Siiski ei jõudnud ma tegudeni, sest a) ma ei leidnud kedagi ja b) ma ei otsinud ka kedagi. Lisaks olin ma ka siis enda müümise vastu. Tartus elades ei sebinud ma tegelikult üldse kedagi, sest kuigi tantsimas sai päris palju käidud, tundusid kõik mehepojad kuidagi ... mitte minu maitsele vastavat. A no ma käisin ööklubides ka, nii et pole ka midagi imestada. Maasikasse, mis pidavat olema kullakaevajate ja ärikate meelispaik, ma ei läinud täiesti teadlikult. Seal käisin kunagi paar aastat hiljem ja olin veidi häiritud sellest, et WC-s oli kandik kõikidele kasutamiseks mõeldud meigiasjadega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, rikastest ärikatest ikka. Ühesõnaga, kuigi see idee, sebida ära mõni ärikas, tundus väga perspektiivikas, ei tahtnud ma seda tegelikus elus üldse teha, sest juba siis ma taipasin, et kõige parem on sõltuda vaid endast. 

Mu mittevallaline olek mind paraku toona ei häirinud, kuigi ilmselt oleks pidanud. Mingil hetkel aga otsustasin siiski, et üksi on parem ja õigel ajal otsustasin! Nimel oli otsustanud härra, et tahab hoopis Tartusse kolida, et me rohkem koos olla saaksime. Oh õudust! Täpselt nii normaalne reageering mul oligi, kui sellest hiljem teada sain. Lahkuminek toimus muidugi skandaalselt pisarate (temapoolsete) ja sõimuga (täiesti asjasse mittepuutuva inimesepoolse), aga õnneks nüüd me teineteise eest põõsasse ei hüppa, kui kusagil linnas näeme. Järgmine suhe oli sama tarbetu ja tolle inimese puhul oleks ma kindel, et tema jookseks pigem auto alla, kui mind tervitaks. Sellised normaalsed suhted.

***

Vastasmaja akendega meenus mulle ka see, et kui Tartus elasin, siis tantsisin tihti oma toas nii, et kardin oli üleval ega lasknud ennast häirida sellest, et vastasmaja aknad üsna lähedal olid. Üks kord, kui poodi kalpsasin, astus ligi üks viisakas noorsand ja ütles, et on mind õhtuti tantsimas näinud. Mul oli veidi ebamugav olla. Mida vastata, tänada? Punastada? Öelda, et see polnud mina? Valisin kõige igavama variandi, ütlesin, et see olin tõesti mina ja järgmistel tantsuseanssidel tõmbasin kardina alla.

Kleidiblogi

Ma luban, et ...

... kui ma uuesti tavamõõtmed saavutan, siis hakkan taas naiselikuks ja EI MINGEID VABANDUSI!

Sellest inspireerituna võtsin ma ette paar iluprotseduuri, et mitte karvakasvanud elevanti meenutada. Aga teate, jube raske on olla naiselik, kui ma pean jalga üle põlve kätega tõstma ning kui iga riietuseseme puhul, mis ma selga tahan panna, pean enne mõtlema, kas ma selle ka oma jõududega seljast ära saan? Enamasti on vastus negatiivne paraku ja siis ma istungi nukralt, püksid rebadel, voodil ja võtan hoogu, et uuesti kuidagi poolkõveras kummardada. 

Teate, mis ma avastasin? Et ma pole tervelt neli kuud ühtegi kleiti ostnud ja see tähendab omakorda seda, et mul ei ole lihtsalt ühtegi kleiti! Ma seda ei arvesta, et praegu ei saa ma niikuinii ühtegi kleiti kanda, aga mul pole ka ühtegi normaalfiguurile sobivat kleiti! 

Igaks juhuks käisin nüüd vahepeal riidekapis kinnitust leidmas ja need paar(kümmend) naiselikkust rõhutavat riideeset võtsid hetkeks mu nukrust maha, aga ... ma tahaks nii väga uut kleiti. Või kleite, mitmuses kohe. Olgugi, et suur osa Eesti aastailmast kleidikandmist ei soodusta ja palju mugavam on teksades. Ikkagi. 

Vaatasin üle ka oma pildivarud ja leidsin, et jagan mõne lemmikkleidi pilti ka siia. Näiteks see: 

Ma ei tea mugavamat suvekleiti. Ahjaa, pilt on tehtud Marseille's. Kleit ise pärineb ei-tea-kust, ehk siis ma tõesti ei mäleta, kuskohast ja millal ma selle ostsin, küll aga elutseb ta siiani mu riidekapis.

Ma armastan täpilisi rõivaid ning mis saaks olla veel vahvam kui üls täpiline kleit? Muide, Hispaanias olid üleüldse täpid väga teemakohased, väga paljud silkasid niiviisi ringi. Kleit on päris minu armsast kataloogist.

Prantsusmaa, Meaux. Tegelikult kannan ma Eestis ka kleite. Too sinine pärineb ka ühest nimetust Tallinna poest ja on küll aastaid vana, aga siiani üks lemmikuist. Värvi poolest ja ka seepärast, et pikkus on sünnis.

Siin tähistame mu 24. sünnipäeva ja kuigi mu litterkleiti täies pikkuses näha pole, on siiski vast aru saada, et see on VÄGA lühike. Aga samas, mida vanem eit, seda lühem kleit.

Veneetsia. Lõpuks mu lemmik maksikleit (ma taas ei mäleta, kust selle ostsin), mis on nii ilus, et ma tõesti nutan sel päeval, kui selle ära viskama pean. Kuigi ilmselt see lihtsalt kulub mu seljast maha.

Mitu juttu

Ma kujutasin ette, et hakkan töölt koju jäädes ainult kodus istuma, igavlema, lugema ja veel kord igavlema, aga tegelikkus on veidi teistsuguseks kujunenud. Vähemalt siiani. Neil päevadel, kus mul pole veel eelnevaid plaane, leidub ikka põhjus, et välja minna (mida ma küll paaniliselt ignoreerida üritan) ja muudel päevadel on plaanid. Nädalavahetus oli meil lapsekeskne ja veetsime selle vaheldumisi batuudikeskuses ja loodusmuuseumis. Sekka veel erinevaid söögikohti ja poode, nii et õhtul mõtlesin küll, et oh Gott, ma peaksin vist väheke rahulikumalt võtma. Reedel kalpsasin ringi Kaisa sünnipäeval ja pärast koju minnes mõtlesin samamoodi, et sai vist liiga palju rabeletud. Aga siis oli mul ka kõrge palavik tõusnud. Järgmisel nädalal on kavas veel raamatukokku minna, riideid ja tekke erinevatest kohtadest ära tuua, fotikaid ära anda, koolitusele minna ja ... ahjaa, autoorienteerumisel kaasa lüüa. Ega see aktiivse hingega naise elu lihtne ole.

Paljud küsisidmult enne, mida ma tegema hakkan, kui koju jään ja ma rääkisin suure suuga raamatutest, mida lugema kavatsen hakata, Häh! Tähendab - ma olen lugenud küll, tervelt 3 raamatut viimase nädala-pooleteisega, aga paraku sellist kerget ilukirjandust, mitte vajalikke ja harivaid teatmeteoseid. Mitte, et ma neid üldse eriti loeks, kuigi peaks. Või no tegelikult ei teaks ka. Ma enam ei saa ise ka aru, mida ma räägin ja kirjutan. 

Praegu aga vilistab akna taga rõlgeim tuul, nii et kohe mõnuga keeran ennast varsti uuesti raamatuga voodisse kerra. Tuul ja libedus pole selline kombinatsioon, mis mind õue kutsuks, nii et hea meelega olen paaniline koduperenaine, kes küll ei korista ega tee süüa, aga siiski. Kodus ma ju olen. Lapsi kasvatan ka (hetkel sõna otseses mõttes). Ega suuda ära oodata, millal ma pallikesest tagasi inimeseks muutun. 

Olgu, aitab mölast. Mul oli kavas kirjutada hoopis mõtetest, mis mind haarasid eile üht raamatukatkendit lugedes. Nimelt sellest, miks levib paljude naiste seas arvamus, et mehed ei taha lapsi saada ja jooksevad kahe käega vehkides eemale, kui selline ohtki nurga taga varitseb. Kindlasti selliseid leidub, aga nad on siis suures enamuses päris noored või siis (see on väiksem hulk) tõesti ei tahagi kunagi. Mina aga olen kohanud oma tutvusringkonnas mehi, kes a) tahavad ise väga pere, b)oleks õnnelikud, kui neil kunagi oleks pere. Kust siis selline arvamus pärit on, aru ma ei taipa. Mitte, et ma kellegi valikuid hukka mõistaks, hoidku jumal selle eest! Lihtsalt mulle on jäänud mulje, et pigem tahaksid mehed luua pere kui naised ja - olgem ausad - neil on see oluliselt raskem juba seetõttu, et nad ise lapsi ei sünnita. Naisvaatevinklist ma saan loomulikult aru, miks lapse saamine, olgu see siis planeeritult või mitte, väga suur samm on, mis pikka järelemõtlemist vajab.

Esiteks pead sa olema enne sünnitamist vähemalt aasta normaalsel tööl käinud, et korralikku emapalka saada, aga samas - sellised töökohad, kus sellist palka makstakse, ei taha head töötajat pooleteiseks aastaks ära lasta ja seega on oht, et tagasi tulles avastad, et sind on madalamale positsioonile tagandatud. Teiseks, on oht, et pead olema aktiivsest tööelust eemal kohe mitu aastat ja see nõrgendab valikuid tagasi tööellu sukeldudes, Kolmandaks, kui alustad uuesti tööelu, siis avastad, et keegi ei fänna lapsega naisi, sest nad kipuvad tihemini kodus olema ja varem töölt ära tahtma minna. Neljandaks, kui sul pole head töökohta enne lapsesaamist, siis pead sõltuma oma kaaslasest (või kellestki teisest, kui üksikvanem oled) ja see on üks jubedamaid asju, lisaks pead vaatama, et su kaaslane ära ei läheks, sest ka kõige normaalsemate inimeste puhul - oht on. Viiendaks, su välimus muutub ja vahel mitte paremaks - ma tahaks näha inimest, kes viitsib ja suudab lapseootuse viimastel ja esimestel päevadel näha välja nagu supermodell. Lisame juurde veel võimalikud venitusarmid, kaalutõusu, väsimuse, väljalangevad juuksed jne jne ja ongi üks tõeline fuuria koos. Kuuendaks terviseprobleemid lapseootuse ajal. Seitsmendaks oht, et kõik sõbrad kaovad ... nimekirja saaks jätkata lõpmatuseni. Nii et pole imestada, miks naised lapsesaamist edasi lükkavad, Või hoopis kõrvale jätavad. 

Samas see on midagi suurt. See tunne, et sa oled oluline ja et sa suudad luua elu. Vastutuse võtmine, sa ei saa ainult endaga arvestada. Minu jaoks kaalub see üles nii mõndagi, Lisaks ma ei karda oma välimuse pärast ... eriti. Mul on mingi naiivne lootus, et äkki lastakse mul mõned vabad tunnid nädalas võtta, mida siis pesemiseks kasutan, Ja ehk võtab jalutamine ja vankri tassimine ka viimased lisakilod? Tööle tagasimineku pärast ma ka väga ei muretse, sest juba praeguseks on mul korralik tööstaaž, hea töökoht, kuhu mind tagasi oodatakse, ja palju muid häid omadusi. Pealegi kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Arvan ma. Pigem tunnen ma kaasa neile omavanustele, kes alles praegu normaalsettööd otsima hakkavad. Eesti tööturg on nimelt selline, nagu ta on.

Edasised plaanid

Võib-olla olen juba maininud, aga mul on kavas minna sügisest uuesti õppima.

Saksa keele peaksin ka ära lõpetama, aga hetkel on koolis ja õppetoolis nii segased ajad, et parem on oodata, kuni need mööda saavad. Ega see eest ära jookse ja õnneks on välja mõeldud selline asi nagu eksternina lõpetamine. Kui mulle motivatsioon koju kätte tuleb, siis otsin uue teema ka, seekord midagi grammatikaga seoses, aga nagu mainisin, siis see pole mul hetkel primaarne (kuigi võib-olla peaks olema), sest saksa keelega ma tulevikus niikuinii eriti tegeleda ei taha. Tööl tegelen sellega täpselt sellisel määral, mis mulle sobib.

Sügisel aga suunan pilgu veidi vajalikumasse suunda ning vaatan üle, millised on Majanduskooli õppekavad. Ma tean, et ma olen minevikus üsna skeptiliselt suhtunud majandust õppivatesse inimestesse, aga kuna elu on näidanud, et mida enam oskad, seda enam on sul võimalusi, siis olen otsustanud ennast harida igal rindel. Kujundusprogrammid on selged, nüüd siis dokumendihalduse ja turunduse juurde. Hetkeks mõtlesin ka raamatupidamise peale, aga õnneks on mul selge arusaam oma pädevuse piiridest ja nendest väljapoole astumist ma õigeks ei pea. Kes ei riski, see šampust ei joo, ütled? Aga miks raisata ennast asjale, mida ma ei naudi? 

Edasiõppimine, nii koolitustel kui ka ise, on mu arvates üliäge. Eriti äge on see muidugi siis, kui hakata kohe ka vastavalt tööle ja oma oskusi rakendama. Seepärast ma olengi kõrvale lükanud "oh-kui-ägedad" ideed, nagu tekstiili- ja programmeerimisega seotud alad, kus ma ei saaks kohe tööle hakata. Taas lööb siin välja mu liigkõrge nõudlikkus enda suhtes, aga mulle meeldib, kui ma suudan tööl üllatada meeldivalt, mitte, et avastatakse, et oih, oskusi jääb veidi napiks, KUIGI need mingites koolides omandatud on.

Lisaks jätkan ma oma keelelist harimist sest inimeste keeleoskus käib üha enam ja enam alla. Ma ei ole see keelepede, kes minestab peale/pärast ning enne/ennem väärkasutamise üle, aga mind häirib väga võõrkeelsete sõnade kasutamine eestikeelses tekstis. Lisaks ei talu ma kantselliiti. Viimatimainit on lausa nii vastumeelne, et kui mulle endale tuleb selline kiri, eelistan sellele suisa mitte vastata. Paha hakkab. Loomulikult tundub inimestele, et kantselliidi tarvitamine muudab nad kuidagi tõsiseltvõetavamaks, aga minu arvates näitab see nende harimatust lihtsalt. Ilusate ja selgete lausetega on ju palju parem ja arusaadavam oma mõtteid väljendada. Kantselliidi kõige häirivam vorm on nominalisatsioon, aga ega tolle vastu vist saa. Vähemalt ma ise üritan võimalikult lihtsalt kõnelda/kirjutada. 

Paar päeva tagasi ütlesin ühele kirjutamisvaimustusse sattunud inimesele, et pärast kirjutamist on kõige parem umbes 10% loo pikkusest ära võtta. Hugole oleks võinud seda soovitada, aga sel juhul oleks "Jumalaema kirikust" tulnud kokku hoopis lühijutt. 

Talv

Üldiselt mulle ei meeldi piltide jaoks poseerida, sest siis tuleb mulle idiootne nägu pähe. Seega ongi enamik pilte minust a) päikeseprillidega, b) kõndimise pealt tehtud, c) selja tagant. Nagu ka see.

Esimene nädal dekreeti saab kohe läbi ja ma polegi veel igavusest maha surnud. Kaasa on aidanud ka hea lugemisvara ja vahelduva eduga ilmnevad koristamishood. Jumal tänatud, et mul telekat pole, sest muidu ma vist passiksingi kogu aeg seda. Ja pärast vihkaksin ennast. Nüüd olen suutnud isegi kasulikke asju teha, nt paaris loengus isegi käia, vajalikke asju osta jne jne. Tehtud on palju, aga rohkem on ees ja see tekitab häääästi mõnusa tunde. Esmaspäeval tuli mul hetkeks küll tagasilangus ja ma mõtlesin, KUIDAS saavad inimesed olla koduperenaised ja kodus istuda, aga õnneks läks see ruttu üle. Eriti kui arvestada fakti, et ega see ilmake eriti välja kutsu ka. 

Kuugarid ja muud loomad

Kui õppisin tõlketeooriat, räägiti meile kogu aeg, et põhiline on kontekst. On tekste (ametlikud dokumendid, kasutusjuhendid ja muu säärane), kus peab olema võimalikult täpne ja on tekste (ilukirjandus), kus saab võtta veidi vabamalt. Vabamalt võtmine tähendab aga minu jaoks seda, et kui tuleb ette sõna, millel vastet emakeeles pole, mõeldakse sellele ise sobiv vaste välja, MITTE ei kirjutata vasteta sõna lihtsalt häälduspõhiselt emakeelsesse teksti ümber.

Loen siis Bridget Jonesi ja mõtlen, mis loom see "kuugar" on. Loomulikult teavad kõik, kes on "cougar", aga et keegi nii julmalt seda sõna kuritarvitab, poleks ma arvanud. Eesti keel on piisavalt rikas küll, et saaks mõne vaimuka vaste leida/luua. Ja kui mitte, siis ... võiks üldse tõlkijakutsest loobuda. Bridget Jones oli viimati, kui vaatasin, ilukirjandus, nii et sõnaloojad, andku tuld! Mul kadus aga igasugune lugemisisu ära.

Samamoodi ei meeldi mulle, kui kirjutatakse "lantš" ja "branš" (olen tõesti sellist värdkeelt kohanud. Üleüldse võiks inimesed grafomaaniaga tegelemise asemel ise rohkem lugeda. Jah, ma olen ilmselgelt parim inimene sellest rääkima. 

Aitab mölast, ma poen nüüd "12 tooli" rüppe tagasi. Etwas Humor muss sein.