Edasised plaanid

Võib-olla olen juba maininud, aga mul on kavas minna sügisest uuesti õppima.

Saksa keele peaksin ka ära lõpetama, aga hetkel on koolis ja õppetoolis nii segased ajad, et parem on oodata, kuni need mööda saavad. Ega see eest ära jookse ja õnneks on välja mõeldud selline asi nagu eksternina lõpetamine. Kui mulle motivatsioon koju kätte tuleb, siis otsin uue teema ka, seekord midagi grammatikaga seoses, aga nagu mainisin, siis see pole mul hetkel primaarne (kuigi võib-olla peaks olema), sest saksa keelega ma tulevikus niikuinii eriti tegeleda ei taha. Tööl tegelen sellega täpselt sellisel määral, mis mulle sobib.

Sügisel aga suunan pilgu veidi vajalikumasse suunda ning vaatan üle, millised on Majanduskooli õppekavad. Ma tean, et ma olen minevikus üsna skeptiliselt suhtunud majandust õppivatesse inimestesse, aga kuna elu on näidanud, et mida enam oskad, seda enam on sul võimalusi, siis olen otsustanud ennast harida igal rindel. Kujundusprogrammid on selged, nüüd siis dokumendihalduse ja turunduse juurde. Hetkeks mõtlesin ka raamatupidamise peale, aga õnneks on mul selge arusaam oma pädevuse piiridest ja nendest väljapoole astumist ma õigeks ei pea. Kes ei riski, see šampust ei joo, ütled? Aga miks raisata ennast asjale, mida ma ei naudi? 

Edasiõppimine, nii koolitustel kui ka ise, on mu arvates üliäge. Eriti äge on see muidugi siis, kui hakata kohe ka vastavalt tööle ja oma oskusi rakendama. Seepärast ma olengi kõrvale lükanud "oh-kui-ägedad" ideed, nagu tekstiili- ja programmeerimisega seotud alad, kus ma ei saaks kohe tööle hakata. Taas lööb siin välja mu liigkõrge nõudlikkus enda suhtes, aga mulle meeldib, kui ma suudan tööl üllatada meeldivalt, mitte, et avastatakse, et oih, oskusi jääb veidi napiks, KUIGI need mingites koolides omandatud on.

Lisaks jätkan ma oma keelelist harimist sest inimeste keeleoskus käib üha enam ja enam alla. Ma ei ole see keelepede, kes minestab peale/pärast ning enne/ennem väärkasutamise üle, aga mind häirib väga võõrkeelsete sõnade kasutamine eestikeelses tekstis. Lisaks ei talu ma kantselliiti. Viimatimainit on lausa nii vastumeelne, et kui mulle endale tuleb selline kiri, eelistan sellele suisa mitte vastata. Paha hakkab. Loomulikult tundub inimestele, et kantselliidi tarvitamine muudab nad kuidagi tõsiseltvõetavamaks, aga minu arvates näitab see nende harimatust lihtsalt. Ilusate ja selgete lausetega on ju palju parem ja arusaadavam oma mõtteid väljendada. Kantselliidi kõige häirivam vorm on nominalisatsioon, aga ega tolle vastu vist saa. Vähemalt ma ise üritan võimalikult lihtsalt kõnelda/kirjutada. 

Paar päeva tagasi ütlesin ühele kirjutamisvaimustusse sattunud inimesele, et pärast kirjutamist on kõige parem umbes 10% loo pikkusest ära võtta. Hugole oleks võinud seda soovitada, aga sel juhul oleks "Jumalaema kirikust" tulnud kokku hoopis lühijutt.