24 veebruar 2015

Lastetuba

Ma olen ikka tohutult materiaalne inimene ja lisaks veel rikun omaenda reegleid, millest esimene oli, et oma kodust ma pilte üles ei pane. Kuna ma aga pildistasin üles juhtumisi mu koju sattunud tüdrukuriideid, siis leidsin, et oleks vahva siia lisada vahelduseks üks pildike lapsenurgast. Sõna otseses mõttes nurgast, sest kuigi ka teine nurk on asjadega sisustatud, on seal hoopis igavam mant, riided ja muu säärane.



Tublimad ja targemad näevad juba, et raamaturiiulis pesitseb tõeline aare ehk Londiste raamat. See oli mu lemmik, kui olin pärdik ja ka praegu mõtlen, et mis lapsepõlv see ilma nii vahva raamatuta on. Et ma olen andetu ettelugeja, siis loodan, et E sünnib koos lugemisoskusega. Teiseks on riiulis veel gloobus, sest iial pole liiga vara maakaardi tundmiseks. Pealgi minu jaoks oli pärdikuna jube põnev kõiksugu maid uurida. Mitte, et ma siis geograafiaeksamit teinud oleks või muud säärast, eksole.

Esiplaanil aga on vantsudega lamamistool ja selle sees minu kunagine kaisumõmm. See on seal pigem kaunistuseks, sest see on ikkagi minu oma. Lamamistool peaks värisema ka ja see toob vägisi mu silme ette selle Seks ja Linna osa, kus Samantha pidi last hoidma ja kuna lamamistool otsustas töötamise lõpetada, siis lapse rahustamiseks pani ta sinna värisema vibraatori. Mina kavatsen panustada pigem rohketele patareidele.

Veel võib näha voodit, mis on küllaltki klassikaline, värisevat dinosaurust, mille kinkisid töökaaslased, tegelustekki (mille võib-olla hoopis seinale riputan) ja lambanahka. Ei ole palju, aga nagu öeldud, jäid igavamad asjad pildilt välja, vanker ja muu säärane. Üks vahvalt laulev mängulaud ei mahtunud ka pildile, aga ega kõike head ka korraga saa. 

Mänguasju on vähe, aga ega neid väga palju vaja ole ka. Niikuinii kujunevad välja mingid lemmikud, mis enamasti on hoopis purgid ja muud mittemänguasjad. Ühe suurte silmadega öökulli tahan veel saada ja siis veel kõrinaid-kulinaid, aga rohkem panustaks ma hoopis sellele eale, kui E juba asjadest aru saama hakkab - siis kavatsen varuda puitklotse ja muud säärast vanakooli manti. Plastikust särkivärki väga ei tahaks. Ja endiselt, nii palju, kui ma oma lapsehoidmiskogemustest tallele pannud olen, siis lapsed eelistavad asjade koos tegemist. Joonistamist, laulmist või siis asjade ära peitmist. 


***

Üldiselt olen aga veetnud viimased päevad (nädalad) nagu üks Pariisi kangelane - voodis. Olen oodanud, et kõndimine muutuks mugavamaks, aga paraku pole seda juhtunud. Vahel on täiesti masendav niiviisi olla, sest tahaks ju olla asjalik, aga kuidagi ei saa. Aga magada ka ei saa. Nii ma veedangi aega põhiliselt omaette vingudes ja lugedes ja oodates, kunas siis E sündida kavatseb. Ja uuesti vingudes. Vahepeal tuleb meelde, et pallil oleks ka vaja hüpata ning siis isstun selle otsa, vetrun veidi ja lähen taas voodisse, sest pea hakkas ringi käima. 

Olgu, ma hakkasin täiesti tahtmatult vinguma. Aga proovige ise arbuusikujulisena ringi liikuda ja veel asjalik olla. Lisaks võiks veel oma välimuse eest ka hoolt kanda, aga meikimine on küll viimane asi, millele ma mõtlen.

Ahjaa, nüüd viimasel ajal on mu nägu tedrekatega kattunud ja see on küll tore. 

Kommentaare ei ole: