Kunagi, see oli vist eelmisel suvel, ostsin ma kaks raamatut E.L. Jamesi varamust. Ilmselt teavad kõik, millest jutt on, aga kes pole piisavalt kursis tänapäeva kirjandussuundadega, siis jah, need on need hallid varjundid. Lugesin läbi ka, raskustega, aga siiski. Ma ei mäleta, kas ma siis juba mainisin, aga need ei ole kohe kindlasti mitte raamatud, mida soovitaks emotsionaalselt ebaküpsele või armuasjades kogenematule inimesele. Lisaks ei annaks ma neid kätte kellelegi, kes pole eriti palju väärtkirjandust elu jooksul lugeda jõudnud. Miks?
Esimese inimgrupi eest hoiaks ma need raamatud eemale sellepärast, et äkki satuvad noored ja kogenematud arvama, et elu ongi selline, kus naised alistuvad rikastele meestele ja minestavad hirmust, kui "see mees" veidi tõsisema näoga neile otsa vaatab. Või kui ainus iseseisvusavaldus on mehe hambaharja kasutamine (ja siis selle üle paar kuud rõõmustamine, jess, milline võitlusvaim). Et ma olen poole kohaga feminist, siis hakkasin nii mõnegi kirjelduse peale tõrkuma ja vihastusin. Kas see on siis see, mille pärast naised aastakümneid võidelnud on? No ilmselt pole ma sihtgrupp, kuid ma loodan, et sihtgruppi tegelikult polegi.
Teine grupp inimesi, ehk need, kes palju lugenud pole, võivad aga pärast taoliste üllitiste lugemist arvata, et äkki ongi raamatud sellised. Halva keelega ja olematu stsenaariumiga. Tegelikult ei ole, uskuge mind, piisab vaid, kui hakata lugema Dostojevskit või muud head kraami. Kui tahta pornot lugeda, siis leiab samuti oluliselt kvaliteetsemat lugemisvara, millega ma küll paraku kursis pole.
Õnneks on aga paljud targad ja vaimukad inimesed neid raamatuid arvustanud, nii et polegi mul vaja hakata teiste inimeste hinge eest hoolt kandma.
***
Rääkides aga heast kirjandusest, siis "12 tooli", mis on üks mu viimastest elamustest, on küll üks värskendav romaan, mida soovitaks ma kõigile, kes armastavad huumorit. Sellest inspireerituna lugesin läbi ka Voinovitši "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused" ja sain taas ohtralt naerda. Pole midagi paremat, kui üks hea ja humoorikas raamat. Taas veendusin, et vene kirjandus on lihtsalt suurepärane. Kõik, kes armastavad Svejki (nagu mina), peaksid ka seda raamatut armastama.
Praegu olen aga Bukowski lainel ja kui ma suutsin üle saada sellest, et tõlkijaks on Kender, siis oli ka palju mõnusam lugeda. Kender nimelt ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka, kui peenetundeliselt väljenduda. Bukowski pole ka kirjanik, kelle puhul ma vaimustusest õhku ahmiksin, aga kergeks lugemiseks igati sobiv. Üldiselt ma ei lahterda raamatuid "meestele" ja "naistele" sobivateks, aga Bukowski meeldiks ilmselt küll rohkem meestele. Arvan ma üldsegi mitte kumbagi sugupoolt arvustades.
***
Millalgi peaksin kirjeldama ka, mille kõige tähtsaga siin vahepeal tegelenud olen, muidu paari kuu pärast ei mäleta üldse. See mu kirjutamise mõte ju ongi - endale asju meelde tuletada. Homme, homme on see päev, kui ma just taas ei avasta ennast mööda linna ringi kappamast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar