Mitu juttu

Ma kujutasin ette, et hakkan töölt koju jäädes ainult kodus istuma, igavlema, lugema ja veel kord igavlema, aga tegelikkus on veidi teistsuguseks kujunenud. Vähemalt siiani. Neil päevadel, kus mul pole veel eelnevaid plaane, leidub ikka põhjus, et välja minna (mida ma küll paaniliselt ignoreerida üritan) ja muudel päevadel on plaanid. Nädalavahetus oli meil lapsekeskne ja veetsime selle vaheldumisi batuudikeskuses ja loodusmuuseumis. Sekka veel erinevaid söögikohti ja poode, nii et õhtul mõtlesin küll, et oh Gott, ma peaksin vist väheke rahulikumalt võtma. Reedel kalpsasin ringi Kaisa sünnipäeval ja pärast koju minnes mõtlesin samamoodi, et sai vist liiga palju rabeletud. Aga siis oli mul ka kõrge palavik tõusnud. Järgmisel nädalal on kavas veel raamatukokku minna, riideid ja tekke erinevatest kohtadest ära tuua, fotikaid ära anda, koolitusele minna ja ... ahjaa, autoorienteerumisel kaasa lüüa. Ega see aktiivse hingega naise elu lihtne ole.

Paljud küsisidmult enne, mida ma tegema hakkan, kui koju jään ja ma rääkisin suure suuga raamatutest, mida lugema kavatsen hakata, Häh! Tähendab - ma olen lugenud küll, tervelt 3 raamatut viimase nädala-pooleteisega, aga paraku sellist kerget ilukirjandust, mitte vajalikke ja harivaid teatmeteoseid. Mitte, et ma neid üldse eriti loeks, kuigi peaks. Või no tegelikult ei teaks ka. Ma enam ei saa ise ka aru, mida ma räägin ja kirjutan. 

Praegu aga vilistab akna taga rõlgeim tuul, nii et kohe mõnuga keeran ennast varsti uuesti raamatuga voodisse kerra. Tuul ja libedus pole selline kombinatsioon, mis mind õue kutsuks, nii et hea meelega olen paaniline koduperenaine, kes küll ei korista ega tee süüa, aga siiski. Kodus ma ju olen. Lapsi kasvatan ka (hetkel sõna otseses mõttes). Ega suuda ära oodata, millal ma pallikesest tagasi inimeseks muutun. 

Olgu, aitab mölast. Mul oli kavas kirjutada hoopis mõtetest, mis mind haarasid eile üht raamatukatkendit lugedes. Nimelt sellest, miks levib paljude naiste seas arvamus, et mehed ei taha lapsi saada ja jooksevad kahe käega vehkides eemale, kui selline ohtki nurga taga varitseb. Kindlasti selliseid leidub, aga nad on siis suures enamuses päris noored või siis (see on väiksem hulk) tõesti ei tahagi kunagi. Mina aga olen kohanud oma tutvusringkonnas mehi, kes a) tahavad ise väga pere, b)oleks õnnelikud, kui neil kunagi oleks pere. Kust siis selline arvamus pärit on, aru ma ei taipa. Mitte, et ma kellegi valikuid hukka mõistaks, hoidku jumal selle eest! Lihtsalt mulle on jäänud mulje, et pigem tahaksid mehed luua pere kui naised ja - olgem ausad - neil on see oluliselt raskem juba seetõttu, et nad ise lapsi ei sünnita. Naisvaatevinklist ma saan loomulikult aru, miks lapse saamine, olgu see siis planeeritult või mitte, väga suur samm on, mis pikka järelemõtlemist vajab.

Esiteks pead sa olema enne sünnitamist vähemalt aasta normaalsel tööl käinud, et korralikku emapalka saada, aga samas - sellised töökohad, kus sellist palka makstakse, ei taha head töötajat pooleteiseks aastaks ära lasta ja seega on oht, et tagasi tulles avastad, et sind on madalamale positsioonile tagandatud. Teiseks, on oht, et pead olema aktiivsest tööelust eemal kohe mitu aastat ja see nõrgendab valikuid tagasi tööellu sukeldudes, Kolmandaks, kui alustad uuesti tööelu, siis avastad, et keegi ei fänna lapsega naisi, sest nad kipuvad tihemini kodus olema ja varem töölt ära tahtma minna. Neljandaks, kui sul pole head töökohta enne lapsesaamist, siis pead sõltuma oma kaaslasest (või kellestki teisest, kui üksikvanem oled) ja see on üks jubedamaid asju, lisaks pead vaatama, et su kaaslane ära ei läheks, sest ka kõige normaalsemate inimeste puhul - oht on. Viiendaks, su välimus muutub ja vahel mitte paremaks - ma tahaks näha inimest, kes viitsib ja suudab lapseootuse viimastel ja esimestel päevadel näha välja nagu supermodell. Lisame juurde veel võimalikud venitusarmid, kaalutõusu, väsimuse, väljalangevad juuksed jne jne ja ongi üks tõeline fuuria koos. Kuuendaks terviseprobleemid lapseootuse ajal. Seitsmendaks oht, et kõik sõbrad kaovad ... nimekirja saaks jätkata lõpmatuseni. Nii et pole imestada, miks naised lapsesaamist edasi lükkavad, Või hoopis kõrvale jätavad. 

Samas see on midagi suurt. See tunne, et sa oled oluline ja et sa suudad luua elu. Vastutuse võtmine, sa ei saa ainult endaga arvestada. Minu jaoks kaalub see üles nii mõndagi, Lisaks ma ei karda oma välimuse pärast ... eriti. Mul on mingi naiivne lootus, et äkki lastakse mul mõned vabad tunnid nädalas võtta, mida siis pesemiseks kasutan, Ja ehk võtab jalutamine ja vankri tassimine ka viimased lisakilod? Tööle tagasimineku pärast ma ka väga ei muretse, sest juba praeguseks on mul korralik tööstaaž, hea töökoht, kuhu mind tagasi oodatakse, ja palju muid häid omadusi. Pealegi kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Arvan ma. Pigem tunnen ma kaasa neile omavanustele, kes alles praegu normaalsettööd otsima hakkavad. Eesti tööturg on nimelt selline, nagu ta on.