10 veebruar 2015

Õhtused meenutused

Mulle meeldib vaadata pimedas oma vastasmaja. Just sel kellaajal, kui kõik on veel ärkvel, nii et enamik akendest põleb. Maja ennast pole näha, on näha vaid heledaid ruute, mis moodustavad igal õhtul erinevaid mustreid. Nagu mõni film või muusikavideo. Oleks ma lavastaja, siis ilmselt ma teekski vastasmajast ühe depressiivse Eesti filmi. Aga õnneks ma pole. Olgu mainit ka see, et mind eriti ei huvita ka see, mis toimub akende taga, mis neist teiste inimeste eludest ikka vaadata.

Ma elan üldse ühes huvitavas piirkonnas. Kümneminutilise jalutuskäigu raadiusse jäävad sünnitusmaja, politseijaoskond, McDonalds, Tallinna kuulsaim litsitankla ja Jehoova tunnistajate punker. Aa, hipodroom ja trollipark ka, aga neis enamasti midagi huvitavat ei toimu. Tõeline eluring. Lisaks jõuab veidi edasi jalutades randa ja Stroomi metsa. Teise suunda jalutades aga hipsterite lemmikkantsi ehk Telliskivisse. Kõige selle ristumispaigas elangi mina ja olen oma asukohaga väga rahul. Eriti olen ma rahul oma nähtamatute ja kuuldamatute naabritega. Kui oled ikka talunud karjuvaid naabreid, oskad sellist asja kohe väga hinnata.

Tegelikult tahaks väga oma korterit, mida ISE kujundada oma maitse järele. Kunagi, kunagi ... aga kes seda teab, kunas on mul ka kavas see soetada, aga enne pean ma hästi rikkaks saama. Sellea on aga üsna keerulised lood. Ma nimelt ei oska sahkerdada ega kelleltki raha välja pressida, lotot ma ei mängi ja kuigi kunagi mul oli võimalus saada (kohe päris mitme) rikka mehe naiseks, siis seda ma ka ei tahtnud. Õudne, kas pole? Ei tahaks siiani tegelikult, mulle meeldib võrdsus ja oma elu nullist üles ehitamine. Aga no nii on veidi raske miljonäriks saada. Ma nimelt muud peale raske töö ei oska. 

Selle rikka mehe naiseks olemisega meenus mulle, et kui ma kunagi ammu, aastal 2008 Tartusse kolisin, siis mõtlesin küll enne, et sebiks endale mingi rikka vanuri, nii 35-aastase, ja siis elaks tema kulul. Ma ei lasknud ennast häirida faktidest, et ma polnud siis vallaline ega piisavalt bimps, et sellistele ärikatele meeldida. Siiski ei jõudnud ma tegudeni, sest a) ma ei leidnud kedagi ja b) ma ei otsinud ka kedagi. Lisaks olin ma ka siis enda müümise vastu. Tartus elades ei sebinud ma tegelikult üldse kedagi, sest kuigi tantsimas sai päris palju käidud, tundusid kõik mehepojad kuidagi ... mitte minu maitsele vastavat. A no ma käisin ööklubides ka, nii et pole ka midagi imestada. Maasikasse, mis pidavat olema kullakaevajate ja ärikate meelispaik, ma ei läinud täiesti teadlikult. Seal käisin kunagi paar aastat hiljem ja olin veidi häiritud sellest, et WC-s oli kandik kõikidele kasutamiseks mõeldud meigiasjadega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, rikastest ärikatest ikka. Ühesõnaga, kuigi see idee, sebida ära mõni ärikas, tundus väga perspektiivikas, ei tahtnud ma seda tegelikus elus üldse teha, sest juba siis ma taipasin, et kõige parem on sõltuda vaid endast. 

Mu mittevallaline olek mind paraku toona ei häirinud, kuigi ilmselt oleks pidanud. Mingil hetkel aga otsustasin siiski, et üksi on parem ja õigel ajal otsustasin! Nimel oli otsustanud härra, et tahab hoopis Tartusse kolida, et me rohkem koos olla saaksime. Oh õudust! Täpselt nii normaalne reageering mul oligi, kui sellest hiljem teada sain. Lahkuminek toimus muidugi skandaalselt pisarate (temapoolsete) ja sõimuga (täiesti asjasse mittepuutuva inimesepoolse), aga õnneks nüüd me teineteise eest põõsasse ei hüppa, kui kusagil linnas näeme. Järgmine suhe oli sama tarbetu ja tolle inimese puhul oleks ma kindel, et tema jookseks pigem auto alla, kui mind tervitaks. Sellised normaalsed suhted.

***

Vastasmaja akendega meenus mulle ka see, et kui Tartus elasin, siis tantsisin tihti oma toas nii, et kardin oli üleval ega lasknud ennast häirida sellest, et vastasmaja aknad üsna lähedal olid. Üks kord, kui poodi kalpsasin, astus ligi üks viisakas noorsand ja ütles, et on mind õhtuti tantsimas näinud. Mul oli veidi ebamugav olla. Mida vastata, tänada? Punastada? Öelda, et see polnud mina? Valisin kõige igavama variandi, ütlesin, et see olin tõesti mina ja järgmistel tantsuseanssidel tõmbasin kardina alla.

Kommentaare ei ole: