Rolts

Kahtlemata on kõik kursis, et mul on maailma ilusaim koer. Vähemalt nüüd teate:

Rolts jääb aga iga päevaga aina vanemaks ja vanemaks ning äärmiselt kurb on teda praegu, 15-aastasena, vaadata. Esiteks ta ei kuule enam midagi ja siis, kui ta avastab, et pole kuulnud, et keegi külla on tulnud, on tal nii häbi. Ta on üleüldse esimene koer, kelle puhul ma olen märganud häbitunnet - seda tunneb ta ka näiteks siis, kui ta pole oma toitu ära söönud. Siis peidab ta pilgu ja üritab ennast võimalikult väikeseks teha. Arusaadavatel põhjustel see ei õnnestu.

Lisaks ilule on teda õnnistatud ka erakordse tarkuse ja headusega - ideaalsed omadused, kas pole? Kui vaid oleks viitsinud teda korralikult õpetada, oleks tegemist musterkoeraga, aga kuna seda ei tehtud, siis pidi ta ise õppima, Tuli päris hästi toime! Näiteks saab ta aru, kui ütlen talle, et ärgu mingu teiselt poolt posti, vaid keeraku nüüd tagasi. Või et ei jookse üle tee. Alati, kui ta arvab, et teeb midagi valesti, vaatab ta uurivalt otsa. Ja siis teeb vahel ikkagi, aga kui teda hurjutavalt vaadata (ja isegi, kui midagi ei ütle), ilmub ta näkku häbitunne. Ilmselt punastab ka, aga sellise karumõmmi karvastiku alt pole ju midagi näha.

Headus väljendub aga selles, et ta pole mitte kunagi kellegi peale vihaselt haukunud, kedagi rünnanud või hammustanud, Alati hoopis rõõmustanud, kui külla tullakse. Vahel väljendub rõõm küll tormakate hüpete või tiigist alla tirimisena, aga no rõõm on rõõm, ei tasu pirtsutama hakata, Ka ei protesteeri, kui teda hoogsalt kallistada, otsas talluda (kogemata) või hambaid uurida. Kui talle tegevused juba tüütavaks lähevad, siis vaatab ta hetkeks näoga "ma armastan sind nii palju, et sellepärast olen nõus kannatama" ning kui ikkagi ei lõpetata, siis läheb minema. E mingeid urinaid. Ei tunne ma ka ühtegi teist koera, kes nii rahulikult süüa laseks. Ta ulatub väga hästi laua pealt asju võtma, aga ometi ei tee ta seda ka siis, kui laual lihakäntsakas vedeleb. Hoopis vaatab seda. Kui tema juuresolekul süüa midagi, mida ta ka tahaks, siis tuleb Rolts, istub kõrvale, vaatab hetkeks ja kui sa talle tähelepanu ei pööra, siis niutsatab sekundiks ning paneb käpa sülle. Mõni härdam meie seast muidugi annab talle midagi, aga mina käsutan ta minema. Siis ta lahkub häbiga või läheb vaatama mind veidi eemale ning manab ette näo "ma pole mitte kunagi ju süüa saanud". Ei hüppa aga otsa, lauale või ei sega muul moel söömist. Peab mainima, et endal on tal sel ajal kauss enamasti täis head ja paremat. Vahel aga, kui talle mingi väike tükike antakse ja ta seda EI TAHA ... oi, oi, neil hetkedel on näha, kuidas ta maa alla tahaks vajuda, Ta hoiab "maiuspala" suus, vaatab ümberringi, kas teda vaadatakse ning kui nii on, siis ta taganeb vaikselt teise tuppa ning peidab selle söögikese kuhugi kapi alla. Ise läheb ja häbeneb kusagil mujal. 

Vot selline imevahva koer ongi Rolli.