Tundub, et nüüd viimased nädalad enne sünnitust pean vaikselt kodus istuma või väga väikeseid käike ette võtma, sest no enam ei kannata pikki maid kõndida. Raske on, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Õhtuti on raske ka teise tuppa minna ja vahel ma kirun oma otsust kolida neljandale korrusele. Aga õnneks on see varsti läbi ja siis hakkab mu naiselikkuse periood. Ma ju lubasin, et hakkan siis oma välimusele veidikenegi rohkem tähelepanu pöörama. Epp andis mulle vihjena ripsmetuši ka, aga ma siiani olen püüdlikult teeselnud, et ma ei saa vihjetest aru. Kuigi tegelikult ei näe ma põhjust enda üles löömiseks, sest isegi sellise alameigituna ja ülerasedana on mulle juba kaks korda bussis külge löödud. Mein Gott. Samas, viljakad naised pidid meestele meeldima, nii et mis seal ikka imestada. Lapseootus võiks muidugi viidata sellele, et romantilisi õhtuid ja vaba aega lähitulevikus oodata poleks ning äkki on kusagil ka lapse kaasautor olemas, kuid need on ilmselgelt pisiasjad.
Kodus aga jagub tegemist, sest ma olen hakanud üsna jõudsalt tegelema järelturuga. Internetis on vahvaid kohti, kus oma vana kraami maha ärida saab ning minu uus hobi just sellele keskendubki. Loomulikult ei pane ma müüki mingit lagunenud ja sent-surmale-võlgu manti, aga kui mul on ikka korralikke asju, mida ise ei taha, siis pole mul kahju neid teistele müüa. Nt müüsin ära oma hallide varjundite raamatud. Ma ei leia, et need oleks raamatud, mis peavad mu riiulis pesitsema, eriti kui mul riiulid peaaegu plahvatamas on. Las keegi teine saab ka õnnelikuks. Lisaks müümisele olen ka suurel hulgal ostmisega tegelenud ja seega on suisa imetlusväärne, millise olematu summa eest ma kogu lapsele vajamineva kraami soetanud olen. Ise olen selle üle kõige uhkem. Las ma mainin siia vahepeale, et ma ei ole ostnud katkisi ja räbaldunud asju, vaid ikka korralikku kraami, mis eelkõige mulle endale meeldib. Lapse maitset ma ei arvesta siinjuures. Ühesõnaga - pole see lapse sünd midagi nii katastroofiline.
Ning ei, ma pole kodustunud, aga eks iga normaalne inimene tahab oma lastele parimat ning seega ma punungi võimalikult armsa ja täiusliku pesa. Oleks ju veidi kummaline suhtumine, kui ma teeskleks, et mitte midagi vaja pole ja mitte midagi valmis ei ostaks.
Tuli veidi asjakeskne jutt taas. Keegi kusagil mainis, et soovide täitumiseks tuleb need kõva häälega välja öelda, Ma tegin seda just, aga juhuks, kui mu kaitseinglid on nutifitseerunud, siis kirjutan need ka siia: ma tahaks niiii väga oma korterit, mida saaksin ise sisustada, remontida jne jne. See ei pea olema midagi üliuhket, lihtsalt üks imearmas korterike, mis võiks eelistatult asuda Tallinnas. Mõtlesin küll kunagi, et võtaks laenu ja särkivärki, aga see 30-aastane tagasimakseperiood tundub nii ulmeliselt pikk, et kuidagi ei tahaks. Äkki ma vahepeal suren ära või midagi. Samas muid variante kusagil ei terenda, nii et ilmselt kunagi peaks selle käänulise tee ette võtma. Või siis lootma, et mõni inimene annab mulle oma korteri lihtsalt ilusate silmade eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar