Kvaliteetaeg

Ootused

Pärast seda, kui ma täna terve hommiku olin ringi jooksnud nagu orav rattas, et teha pirukat, koristada, hoida last ja ka ennast kuidagi inimväärseks teha, otsustasin, et ma hakkan veidi egoistlikumaks. Samas alles eile olin masenduses, et mu ootuseelsed teksad jalga ei tahtnud minna ja sellest tingituna ostsin kalli trimmiva kehavõi. Täna pärastlõunal aga, kui olin veidi puhanud ja inimestega suhelnud, leidsin, et mul on praegu täielik õigus olla väsinud ja mitte näha välja nagu kaanepildilt astunud. Ja see on täiesti normaalne, et ma ei jõua trepist üles tulla, et mu kõht näeb välja nagu rongiõnnetus ja et ma olen terve päeva hommikumantlis. Ma ju alles sünnitasin ja kuigi ma mainisin, et ma sellest rääkida ei taha, siis seda pean küll mainima, et mu aneemiale see just hästi ei mõjunud. Tohutu verekaotus viis selleni, et ma ei suutnud sünnituspäeval isegi voodis istuli tõusta ja kui siiski seda tegema pidin, minestasin nii, et tekkisid krambid. Teised päeval suutsin ise duširuumi kõndida (aga mitte sealt tagasi) ja kolmandal päeval, kui koju peksti, sain kuidagiviisi vankrile toetudes koju. Aga mitte sellest ei tahtnud ma halama hakata. 

Hoopis sellest, et ma üldse ei imesta, et naistel tekib sünnitusjärgme depressioon, kui ühiskond ootab neilt, et nad saaksid ühekorraga hakkama lapse kasvatamise, kodu korrashoidmise ja oma mehe lõbustamisega ja et hiljemalt kuu pärast sünnitust oleks nad tagasi ideaalkaalus ja rannavormis. Loomulikult pole õigustus see, et oled väsinud või et laps on rahutu - õige naine lihtsalt peab selliste asjadega hakkama saama. Seega hakkavadki paljud pidama dieeti ja tegema liigvara trenni, kuigi tegelikult peaks hoopis puhkama ja oma keha kuulama. Taastumine võtab loomulikult kaua aega, aga kui seda meeletult kiirendama hakata, siis võib see ju tervise tuksi keerata. Ning kui mõni naine julgeb mitte paari esimese kuuga endisesse kaalu tagasi pöörduda (milline haige lause, ma tean), siis on ta "ennast käest lasknud". Ja siis ongi nii: surve ühiskonna ja sõprade poolt, et sa peaks nüüd samasugune olema nagu enne rasedust (lisaks veel rõõmus ja särav) ja teiselt poolt harjumatu elumuutus, laps, magamata ööd ja sada muud uut asja ning kokku tulebki üks depressioonid naine. Kui veel kellegagi rääkida ka ei saa sellest või kõik sõbrad juhtuvadki arvama, et nüüd on aeg pidutsemiseks ja "kamoon, sa olid enne nii normaalne", siis on eriti hull lugu. 

Seega ma otsustasin, et ma olen nüüd natuke aega väsinud. Ma saan kodus kõikide asjadega kenasti hakkama ja isegi koristatud, aga ma ei hakka pingutama, et olla ideaalne postrase. Ma söön rahumeeli halvaad, ei mõtle figuurile ja keskendun sellele, et hoida oma laps rõõmus. Kui ma olen väsinud, siis lükkan telefoni hääletuks ja magan. Kui keegi tahab külla tulla, siis ma võtan ta loomulikult rõõmuga vastu, aga ma ei hakka teesklema, et mul oli meeletult aega ette valmistada. Ja ma ei ürita näida ilusam, puhanum ja värskem. Ma ei taha depressiooni. Ma ei taha muutuda närviliseks ja vinguvaks - tahan võtta vabamalt. Ja mis siis, kui ma seetõttu tundun "ennast käest lasknum"? Ernstile meeldin ma ilmselt ka sajakilosena. 

Liigsed sõnad

Minu arvates on jube kummaline see, kui inimesed teatavad lapse sünnist ja lisavad lõppu lause: "... sünnitus oli raske, aga kõik oli seda väärt, kui last nägin."

Kas tõesti leidub kedagi, kes last nähes mõtleks: "Oh fuck, see ongi või? See nüüd küll neid valusid väärt pole!" Miks siis kirjutada selline asi? Mind ajavad sellised asjad veidi kettasse. Umbes nagu see, kui õnnesoove alustatakse nii: "Tahaksin soovida ..." Ole mees ja soovi siis. Raisk.

Tegelikult ma pole nii kibestunud, kuigi seda on raske uskuda. 

18. märts

Ernst on nüüd meiega ja kui on midagi, mida ta mulle õpetanud on, on see see, et siin elus pole midagi ennustatavat. Eks ma enne olin ikka ette kujutanud, milline on sünnitus, kuidas ma haiglasse lähen ja kuidas siis järgmised päevad mööduvad. Mida ma arvasin, oli see, et ma lähen haiglasse nii, nagu õpetatud, valudega ja puha, hängin seal veidi ja siis on sünnitus. Mida ma kartsin, oli see, et äkki laps karjub pärast kogu aeg ja ma ei saa aru, miks ning lähen meeletult närvi. No ja siis veel need tavapärased mured enda ja lapse tervise kohta ning veidi ebanormaalsemad probleemikesed, nt et mida ämmaemand minust arvab, kui ma seda või seda teen jne jne. 

Loomulikult ei hakka ma sünnitusest ümberjutustust tegema, et mitte Eesti iivet kahjustada, aga no nii vastupidi kõigele oli see kogemus. Proovin seda ka ise vaikselt unustada ja hea meel on vaid selle üle, et protsess oli kiire. Paraku aga mitte nii glamuurne, kui ma lootsin. Loomulikult olin enne ka ette kujutanud, et pärast kõnnin palatist elegantselt naeratades välja, laps süles, mitte ei minesta iga liigutuse peale. Seda viimast ma aga just tegin ja kohe paar päeva järjest. Sellega seoses tõusis mu austus kõikide üksisünnitajate ja üksikemade vastu, sest kui ma oleks pidanud üksinda pärast hakkama saama, siis ma poleks saanud lihtsalt. Ja punkt.

Aga Ernst on armas ja tundub vähemalt esialgu arusaadav poiss olevat. Ehk et ma saan aru ta nutust, mis tal viga on -  ja muul ajal ta ei nuta. Vaatab pigem ringi, kulm kortsus: "Miks ma siin olen ja KES NEED ON?" Magab ka loomulikult palju, aga sellises vanuses on see tavaline. Naljakas on pigem see, kuidas kõik teevad pakkumisi, kelle näoga ta on, samas kui mina ise olen nõutu ega saa millestki aru. Aga nagu kunagi maininud olen, siis ma ei saagi kunagi sellistest asjadest aru. 

Olgu lõppu veel mainitud sünnikuupäev: 18.03.2015. Kell 14.08 oli see vahva sündmus. 

Nädalavahetus

Päeval otsustasin, et kui keegi veel mainib mulle, et varsti saab ootus läbi, siis ma viskan teda oma hüppepalliga. Või tähendab - viskaks, kui ma suudaks piisavalt oma liigutusi koordineerida. Vahel saab veidi siiber ja see on täiesti loomulik. Eriti seepärast, et a) ma olen paks nagu vaal ja b) mul on tunne, et kui ma välja lähen, vaatavad inimesed mind haletsevalt. Ühesõnaga. Kui ma olin paar tundi vingunud, kuidas ma MITTE KUNAGI enam normaalset välimust tagasi ei saa, läksin ma siiski välja jalutama. Päikesel on relvitukstegev jõud viia ära kõik halvad mõtted, nii et tagasi saabusin juba parema tujuga. Kiividega ka.

Vahel on tore käia Tallinnas turisti mängimas. Võiks ju arvata, et oma pika Tallinnas elatud elu jooksul olen jõudnud kõik kohad läbi konnata, aga näed, tegelikult leidub veel avastamata nurgakesi. Seekordne peidukas on Balti jaama ja Paksu Margareeta vahel, ühes väikeses segamini pargis. 

**

Veidi teisel teemal. Olen ikka ja alati muianud omaette, kui mingid naised räägivad "meigita ringikäimisest" ja peavad selle all silmas, et nad kasutavad "vaid" BB-kreemi, puudrit, peitepulka ja ripsmetušši. Minu jaoks on meigita käimine see, et ma ärkan üles ja astun kodust välja. Heal juhul maandub näole mõni kreem, aga puudrid ja muu särkvärk kvalifitseerub mu jaoks juba meigiks. Maha peab ju selle ikka võtma. Mitte, et mind väga huvitaks, mida teised inimesed teevad, aga lihtsalt ... see on ju pea sama, kui öelda, et mkm, ma pole kunagi kedagi petnud, sest mis see peoamelemine ikka ära ole. 

**

Lisaks olen oma masendushoogude ajal hakanud mõtlema, et olen nii vastikult väikekodanlikuks muutunud, et endal hakkab ka paha. Mitte, et ma enne metsik peoloom oleks olnud. Kuigi ...  tegelikult vist olin, aga õnneks suht alkoholivaba peoloom. Igatahes on väikekodanlikuks muutumine olnud alati mu suurim hirm ja eks ma üritan siiani sellest hoiduda kui tulest. Paar kuud veel ja siis proovin uuesti. Ei taha ka pidutsema hakata ja mööda maailma reisima (OK, seda viimast tahaks küll), aga loodan väga, et mu jututeemad ei lange kodukoristamise ja muu iba tasemeni. Paar viimast postitust lubavad selles küll kahelda, aga eks ma pingutan. 

Tegelikult ma muidugi ei karda, et ära mandun, aga vahel tulevad ikka sellised hirmumõtted pähe. 

Üks tarbetu juuksejutt

Olen ilmselt sadu ja sadu kordi oma juustest soigunud: kuidas mulle need lokid ei meeldi, kuidas ma juuksemodelliks käinud olen ja kuidas ise endale tuka lõikasin kunagi. Nüüd on taas aeg samateemaliseks jutuks. Nimelt võitsin ma mingisuguses veebimängus juuksurikülastuse ja kuna muidu on mu juuksuriskäimise intervall u aasta, siis olin loomulikut väga õnnelik. Enne aga murdsin pead, mida õieti teha, sest pikemat aega on küpsenud mu peas soov juuksevärv välja kasvatada. Lõigata tahtsin ka vaid väheke. Mõeldud-tehtud, sellise plaaniga ma sammud salongi seadsingi.

Mul on vist probleemid enda selgeks tegemisega, sest tavaliselt jäädakse mind segaduses näoga vaatama, kui oma soovid ette kannan. Seekord ütlesin samuti, et tahaks heledat osa veidi tumedamaks ja otstest järgu välja lõigata - mille peale kuulsin u 5 minutit kestvat vaikust. Olin veendunud juba, et juuksur teatab, et sellisesse sasipeasse ei saa MITTE MIDAGI teha. Aga tutkit! Tulemusega olen väga rahul. Nüüd on mul terved juukseotsad ja veidi tumedamad blondid juuksed. Mis kõige tähtsam - väljakasv ei ole nii rõlge nagu enne. Mul oli juba endal piinlik. 

Loomulikult pole ma viitsinud oma uut soengut pildistada, aga kui ma kunagi viitsin ennast üles lüüa, siis võimalik, et teen pilti ka. Hetkel olen aga nii laisk, et ei viitsi isegi voodisse magama minna. 

Aga rääkides siis juuksemoest - kunagi oli mul ainult üks eesmärk: võimalikult hele ja võimalikult pikk. Et need kaks soovi olid üsna teineteist välistavad, tšillisin ma ringi üsna kuivade ja katkiste juustega. Ise olin loomulikult megarahul, sest no blond peab ju olema. Oot, vaatan, kas ma leian mingi pildikese ka tollest ajast ... 

Seda pilti vaadates mõtlen ikka, MIKS ma niiviisi koolis riides käisin? Aga no juuresoleval pildil olen ma ka 17, nii et ehk vabandab. Muuseas, see pole isegi nii hull, sest klubides käisin ma toona hoopis hullemate riietega. See selleks. Vahepeal värvisin aga juuksed pruuniks ning pärast seda tegin keemilised lokid. Arusaamatutel põhjustel värvisin siis veel juuksed punaseks ka. Sellest perioodist mul eriti pilte pole, ilmselt olin ka ise mõistnud, et aru pole enda teha.

Ühe pildi siiski leidsin. Järgnes juuksemodelliaeg ja sellest väljakasvamiseaeg, pärast seda proovisin meeleheitlikult tagasi blondiks saada, siis sain ja nüüd üritan taas oma loomulikku värvi tagasi saada. KUIGI - juuksuripeeglist paistis mu loomulik värv nii hall, et hakkasin mõtlema hoopis maasikablondile. Ei, mitte sellele rõvedale roostepunasele, milleks kõik lahkuläinud naised ennast värvivad. Hoopis sellisele vahvale punaka varjundiga blondile. Kollasest ja valgest on mõneks ajaks küllalt.

Kevad südames

Kunagi rääkis mu sakslasest õppejõud hämmastunult, et eestlased lähevad välja grillima kohe, kui esimene murulapike paistab või kui paar kraadi üle nulli on. Tänase naistepäeva puhul näitas taevast sinist filmi ja päikest, nii et mättalisi võis rohkelt leida. Väga rohkelt. Ma ise olen küll soojalembesem, aga sellegipoolest võtsin ette väikese jalutuskäigu Tallinna kesklinnas. Kunas siis veel, eksole. 

Üritasin ühel päeval vaadata hallide varjundite filmi, aga pärast veerandtunnist piina otsustasin, et ka aknast välja vaadates saan suurema elamuse osaliseks (olgugi, et heal juhul näen siin majade vahele peitunud suitsetavaid tiinekaid, halval juhul mitte kedagi). No nii halb oli, et kurb hakkas - miks sellise asja tootmisele raha raisati? Selle raha eest oleks saanud inimesi toita või muud sarnast. Igatahes, pärast vaatasin tuju parandamiseks uuesti filmi "A single man" ja sain usu filmikunsti tagasi. Kes seda filmi vaadanud ei ole, siis soovitan soojalt, sest kuigi teema on üsna kirgiküttev, on film ise väga stiilne, detailideni väljapeetud ja suisa ahastamapanevalt südamlik. Sundisin ka Steni seda vaatama ja õnneks on ta piisavalt suure taluvusvõimega, et vaatas filmi isegi lõpuni. Pärast muidugi rääkis midagi "Terminaator 2-st", ilmselt selleks, et midagi tõeliselt mehist vastandina sellisele tilulilule vaadata. Jah, "A single man" ei ole eriti mehelik film. Või just on, mine võta kinni?

Et ma täna juba kell 6 üles ärkasin, siis jõudsin ära vaadata ka viimase aja suurfilmi "Theory of everything". Jäin samuti rahule, kuigi hollywoodlikke klišeesid leidis sealt omajagu. Ega muidu vist saagi. Peaosaline, kelle nimi mul loomulikult meelde ei tule, on aga mulle ammu meeldinud, nii et tema oli ka põhjus, miks ma seda filmi vaadata tahtsin. Natuke vähem oleks võinud olla pisarakiskumiskohti, siis oleks mulle rohkem meeldinud. Paraku on mul kohe võrdluseks kõrvale panna prantsuse film "Tuukrikell ja liblikas", mis kohe kõvasti peale jääb. Vot seda vaadates ma ulgusin peaaegu terve filmi. Midagi pole teha, prantslased suudavad, aga Hollywood ei suuda. "Tuukrikell ja liblikas" rääkis põhimõtteliselt samal teemal, aga puudutas rohkem, nii et kes tahab filmide saatel nutta, siis soovitan hoopis seda. 

"1944" vaatasin ka ära (vabariigi aastapäeval, nagu patrioodile kohane on), aga sellest ei oska ma eriti muud rääkida, kui et Eestis on ikka kuradi head näitlejad ja nii kahju, et stsenaristid ja lavastajad neile alla jäävad. Film oli hea, aga kuidagi ... poolik. Jõudsin ma alles tegelastele kaasa elama hakata, kui need surma said. Pealegi mind häirib, et kui filmis on kasvõi üks naine, siis kindlasti armub peategelane temasse. Ilmselt olen ma kõige romantikakaugem inimene, aga see tundub lihtsalt nii klišee, et ajab oksendama. 

Energiakeskuses

Leidsin, et kodus masetsemine elus edasi ei vii ja kobisin ilusal laupäeval välja, Maia sünnipäevale. Mõni saab juba aru, et see pilt on tehtud Energiakeskuses, kohas, kus ma alati hea meelega viibin, Lisaks võtsin julguse kokku ja lasin endast teha pilti küljepealt - muidu olen veendunud, et suuremaid inimesi kui mina ei leidu enam maailmas, Aga tutkit, päris armas olen.

Inimeste sekka minemisel on paar head külge ka ja seda just enesekindlusele. Esiteks viitsin ma ennast veidi üles lüüa (loe: ripsmetušši kasutada) ja seega peeglid olegi mu vaenlased. Teiseks inimesed kinnitavad mulle, et ma pole üldse nii suur, kui peaks. Kodus teki all raamatuid lugedes on aga paraku vastupidised mõtted kerged tekkima. 

Muremõtted

Laupäevast saati pole mu armsat Roltsi enam meiega. 15 aastat on suure koera jaoks pikk aeg ja ma olen õnnelik, et tema elu oli täis lusti ja tegutsemist, aga ... täna käisin Õikal ja ikka väga tühi on vaadata kohti, kust varem vaatasid mulle vastu need truud pruunid silmad. Raske uskuda, et vähem kui nädal tagasi pani ta oma pea mulle usaldavalt sülle ja ootas, et teda sügaksin. Ikka veel pole kohale jõudnud, et mu parim sõber on lahkunud. 

Lisaks julges üks idikas küsida, kas ma uut koera ei taha võtta. Mõtlesin talt vastu küsida, kas ta mõne sõbra surma järel uut sõpra ei taha otsida, aga siis meenus, et sellistel polegi sõpru ja ta ei pruugi minust lihtsalt aru saada. Ja teesklesin viisakust.

Lisaks teeb mu tervis viimasel ajal rohkem muret, sest mu vaene ja vaevatud keha on hakanud vingerpusse viskama. Käisin eelmisel nädalal arsti juures, kus mulle teatati, et mu organism on stressis ja ei suuda energiat nii mitme elaniku vahel jagada. Seega on ta otsustanud, et noorematel on eesõigus ja mina jään toitainetest ilma. Aneemia sain küll kontrolli alla, aga vererõhk on liiga kõrge, jalad enam ei liigu ja ... oeh, samal õhtul käsutati mind igaks juhuks haiglasse analüüsidele ka. Sealt saadeti mind küll koju tagasi, sest "saaks ju veel hullemini olla", aga homme lähen ilmselt uuele katsele. Ma ei taha oodata, kuni hullem hakkab, sest juba praegu ei suuda ma paari sammu ka ilma toeta astuda. Ja ma ei paku hetkel üle. See valmistab masendust, sest tohutult halb on, kui omaenda keha kontrollida ei suuda. Lisaks on jube nõme see, et mu keha ei suuda nii lihtsa ülesandega, nagu seda on lapse kasvatamine, korralikult toime tulla. 

Ma proovin olla positiivsem, aga kuidagi ei saa. Tunnen ennast vanaeidena, kui üritan kuhugi välja minna asju ajama ja ühel hetkel lihtsalt jalad keelduvad koostööd tegemast. Lisaks tekib hirm, mis saab pärast? Äkki ma jäängi turses palliks ja äkki hakkavadki organid üles ütlema? Teada-tuntud hüpohondrikuna ma loomulikult guugeldasin oma "sündroomi" ja otsisin üles kõige negatiivsemate sõnumitega netilehed, mis ütlesid, et ma võin kohe ära surra (nad ütlevad seda ka köha ja nohu peale). Et ma olin niigi masenduses, siis hakkasin mõttes juba testamenti koostama ja äärepealt oleksin hakanud üles kirjutama asju, mida vaja teha oleks. Mingi hetk tuli aga mõistus koju tagasi. Tervis aga mitte.