Ernst on nüüd meiega ja kui on midagi, mida ta mulle õpetanud on, on see see, et siin elus pole midagi ennustatavat. Eks ma enne olin ikka ette kujutanud, milline on sünnitus, kuidas ma haiglasse lähen ja kuidas siis järgmised päevad mööduvad. Mida ma arvasin, oli see, et ma lähen haiglasse nii, nagu õpetatud, valudega ja puha, hängin seal veidi ja siis on sünnitus. Mida ma kartsin, oli see, et äkki laps karjub pärast kogu aeg ja ma ei saa aru, miks ning lähen meeletult närvi. No ja siis veel need tavapärased mured enda ja lapse tervise kohta ning veidi ebanormaalsemad probleemikesed, nt et mida ämmaemand minust arvab, kui ma seda või seda teen jne jne.
Loomulikult ei hakka ma sünnitusest ümberjutustust tegema, et mitte Eesti iivet kahjustada, aga no nii vastupidi kõigele oli see kogemus. Proovin seda ka ise vaikselt unustada ja hea meel on vaid selle üle, et protsess oli kiire. Paraku aga mitte nii glamuurne, kui ma lootsin. Loomulikult olin enne ka ette kujutanud, et pärast kõnnin palatist elegantselt naeratades välja, laps süles, mitte ei minesta iga liigutuse peale. Seda viimast ma aga just tegin ja kohe paar päeva järjest. Sellega seoses tõusis mu austus kõikide üksisünnitajate ja üksikemade vastu, sest kui ma oleks pidanud üksinda pärast hakkama saama, siis ma poleks saanud lihtsalt. Ja punkt.
Aga Ernst on armas ja tundub vähemalt esialgu arusaadav poiss olevat. Ehk et ma saan aru ta nutust, mis tal viga on - ja muul ajal ta ei nuta. Vaatab pigem ringi, kulm kortsus: "Miks ma siin olen ja KES NEED ON?" Magab ka loomulikult palju, aga sellises vanuses on see tavaline. Naljakas on pigem see, kuidas kõik teevad pakkumisi, kelle näoga ta on, samas kui mina ise olen nõutu ega saa millestki aru. Aga nagu kunagi maininud olen, siis ma ei saagi kunagi sellistest asjadest aru.
Olgu lõppu veel mainitud sünnikuupäev: 18.03.2015. Kell 14.08 oli see vahva sündmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar