Päeval otsustasin, et kui keegi veel mainib mulle, et varsti saab ootus läbi, siis ma viskan teda oma hüppepalliga. Või tähendab - viskaks, kui ma suudaks piisavalt oma liigutusi koordineerida. Vahel saab veidi siiber ja see on täiesti loomulik. Eriti seepärast, et a) ma olen paks nagu vaal ja b) mul on tunne, et kui ma välja lähen, vaatavad inimesed mind haletsevalt. Ühesõnaga. Kui ma olin paar tundi vingunud, kuidas ma MITTE KUNAGI enam normaalset välimust tagasi ei saa, läksin ma siiski välja jalutama. Päikesel on relvitukstegev jõud viia ära kõik halvad mõtted, nii et tagasi saabusin juba parema tujuga. Kiividega ka.
Vahel on tore käia Tallinnas turisti mängimas. Võiks ju arvata, et oma pika Tallinnas elatud elu jooksul olen jõudnud kõik kohad läbi konnata, aga näed, tegelikult leidub veel avastamata nurgakesi. Seekordne peidukas on Balti jaama ja Paksu Margareeta vahel, ühes väikeses segamini pargis.
**
Veidi teisel teemal. Olen ikka ja alati muianud omaette, kui mingid naised räägivad "meigita ringikäimisest" ja peavad selle all silmas, et nad kasutavad "vaid" BB-kreemi, puudrit, peitepulka ja ripsmetušši. Minu jaoks on meigita käimine see, et ma ärkan üles ja astun kodust välja. Heal juhul maandub näole mõni kreem, aga puudrid ja muu särkvärk kvalifitseerub mu jaoks juba meigiks. Maha peab ju selle ikka võtma. Mitte, et mind väga huvitaks, mida teised inimesed teevad, aga lihtsalt ... see on ju pea sama, kui öelda, et mkm, ma pole kunagi kedagi petnud, sest mis see peoamelemine ikka ära ole.
**
Lisaks olen oma masendushoogude ajal hakanud mõtlema, et olen nii vastikult väikekodanlikuks muutunud, et endal hakkab ka paha. Mitte, et ma enne metsik peoloom oleks olnud. Kuigi ... tegelikult vist olin, aga õnneks suht alkoholivaba peoloom. Igatahes on väikekodanlikuks muutumine olnud alati mu suurim hirm ja eks ma üritan siiani sellest hoiduda kui tulest. Paar kuud veel ja siis proovin uuesti. Ei taha ka pidutsema hakata ja mööda maailma reisima (OK, seda viimast tahaks küll), aga loodan väga, et mu jututeemad ei lange kodukoristamise ja muu iba tasemeni. Paar viimast postitust lubavad selles küll kahelda, aga eks ma pingutan.
Tegelikult ma muidugi ei karda, et ära mandun, aga vahel tulevad ikka sellised hirmumõtted pähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar