Ootused

Pärast seda, kui ma täna terve hommiku olin ringi jooksnud nagu orav rattas, et teha pirukat, koristada, hoida last ja ka ennast kuidagi inimväärseks teha, otsustasin, et ma hakkan veidi egoistlikumaks. Samas alles eile olin masenduses, et mu ootuseelsed teksad jalga ei tahtnud minna ja sellest tingituna ostsin kalli trimmiva kehavõi. Täna pärastlõunal aga, kui olin veidi puhanud ja inimestega suhelnud, leidsin, et mul on praegu täielik õigus olla väsinud ja mitte näha välja nagu kaanepildilt astunud. Ja see on täiesti normaalne, et ma ei jõua trepist üles tulla, et mu kõht näeb välja nagu rongiõnnetus ja et ma olen terve päeva hommikumantlis. Ma ju alles sünnitasin ja kuigi ma mainisin, et ma sellest rääkida ei taha, siis seda pean küll mainima, et mu aneemiale see just hästi ei mõjunud. Tohutu verekaotus viis selleni, et ma ei suutnud sünnituspäeval isegi voodis istuli tõusta ja kui siiski seda tegema pidin, minestasin nii, et tekkisid krambid. Teised päeval suutsin ise duširuumi kõndida (aga mitte sealt tagasi) ja kolmandal päeval, kui koju peksti, sain kuidagiviisi vankrile toetudes koju. Aga mitte sellest ei tahtnud ma halama hakata. 

Hoopis sellest, et ma üldse ei imesta, et naistel tekib sünnitusjärgme depressioon, kui ühiskond ootab neilt, et nad saaksid ühekorraga hakkama lapse kasvatamise, kodu korrashoidmise ja oma mehe lõbustamisega ja et hiljemalt kuu pärast sünnitust oleks nad tagasi ideaalkaalus ja rannavormis. Loomulikult pole õigustus see, et oled väsinud või et laps on rahutu - õige naine lihtsalt peab selliste asjadega hakkama saama. Seega hakkavadki paljud pidama dieeti ja tegema liigvara trenni, kuigi tegelikult peaks hoopis puhkama ja oma keha kuulama. Taastumine võtab loomulikult kaua aega, aga kui seda meeletult kiirendama hakata, siis võib see ju tervise tuksi keerata. Ning kui mõni naine julgeb mitte paari esimese kuuga endisesse kaalu tagasi pöörduda (milline haige lause, ma tean), siis on ta "ennast käest lasknud". Ja siis ongi nii: surve ühiskonna ja sõprade poolt, et sa peaks nüüd samasugune olema nagu enne rasedust (lisaks veel rõõmus ja särav) ja teiselt poolt harjumatu elumuutus, laps, magamata ööd ja sada muud uut asja ning kokku tulebki üks depressioonid naine. Kui veel kellegagi rääkida ka ei saa sellest või kõik sõbrad juhtuvadki arvama, et nüüd on aeg pidutsemiseks ja "kamoon, sa olid enne nii normaalne", siis on eriti hull lugu. 

Seega ma otsustasin, et ma olen nüüd natuke aega väsinud. Ma saan kodus kõikide asjadega kenasti hakkama ja isegi koristatud, aga ma ei hakka pingutama, et olla ideaalne postrase. Ma söön rahumeeli halvaad, ei mõtle figuurile ja keskendun sellele, et hoida oma laps rõõmus. Kui ma olen väsinud, siis lükkan telefoni hääletuks ja magan. Kui keegi tahab külla tulla, siis ma võtan ta loomulikult rõõmuga vastu, aga ma ei hakka teesklema, et mul oli meeletult aega ette valmistada. Ja ma ei ürita näida ilusam, puhanum ja värskem. Ma ei taha depressiooni. Ma ei taha muutuda närviliseks ja vinguvaks - tahan võtta vabamalt. Ja mis siis, kui ma seetõttu tundun "ennast käest lasknum"? Ernstile meeldin ma ilmselt ka sajakilosena.