Üks tarbetu juuksejutt

Olen ilmselt sadu ja sadu kordi oma juustest soigunud: kuidas mulle need lokid ei meeldi, kuidas ma juuksemodelliks käinud olen ja kuidas ise endale tuka lõikasin kunagi. Nüüd on taas aeg samateemaliseks jutuks. Nimelt võitsin ma mingisuguses veebimängus juuksurikülastuse ja kuna muidu on mu juuksuriskäimise intervall u aasta, siis olin loomulikut väga õnnelik. Enne aga murdsin pead, mida õieti teha, sest pikemat aega on küpsenud mu peas soov juuksevärv välja kasvatada. Lõigata tahtsin ka vaid väheke. Mõeldud-tehtud, sellise plaaniga ma sammud salongi seadsingi.

Mul on vist probleemid enda selgeks tegemisega, sest tavaliselt jäädakse mind segaduses näoga vaatama, kui oma soovid ette kannan. Seekord ütlesin samuti, et tahaks heledat osa veidi tumedamaks ja otstest järgu välja lõigata - mille peale kuulsin u 5 minutit kestvat vaikust. Olin veendunud juba, et juuksur teatab, et sellisesse sasipeasse ei saa MITTE MIDAGI teha. Aga tutkit! Tulemusega olen väga rahul. Nüüd on mul terved juukseotsad ja veidi tumedamad blondid juuksed. Mis kõige tähtsam - väljakasv ei ole nii rõlge nagu enne. Mul oli juba endal piinlik. 

Loomulikult pole ma viitsinud oma uut soengut pildistada, aga kui ma kunagi viitsin ennast üles lüüa, siis võimalik, et teen pilti ka. Hetkel olen aga nii laisk, et ei viitsi isegi voodisse magama minna. 

Aga rääkides siis juuksemoest - kunagi oli mul ainult üks eesmärk: võimalikult hele ja võimalikult pikk. Et need kaks soovi olid üsna teineteist välistavad, tšillisin ma ringi üsna kuivade ja katkiste juustega. Ise olin loomulikult megarahul, sest no blond peab ju olema. Oot, vaatan, kas ma leian mingi pildikese ka tollest ajast ... 

Seda pilti vaadates mõtlen ikka, MIKS ma niiviisi koolis riides käisin? Aga no juuresoleval pildil olen ma ka 17, nii et ehk vabandab. Muuseas, see pole isegi nii hull, sest klubides käisin ma toona hoopis hullemate riietega. See selleks. Vahepeal värvisin aga juuksed pruuniks ning pärast seda tegin keemilised lokid. Arusaamatutel põhjustel värvisin siis veel juuksed punaseks ka. Sellest perioodist mul eriti pilte pole, ilmselt olin ka ise mõistnud, et aru pole enda teha.

Ühe pildi siiski leidsin. Järgnes juuksemodelliaeg ja sellest väljakasvamiseaeg, pärast seda proovisin meeleheitlikult tagasi blondiks saada, siis sain ja nüüd üritan taas oma loomulikku värvi tagasi saada. KUIGI - juuksuripeeglist paistis mu loomulik värv nii hall, et hakkasin mõtlema hoopis maasikablondile. Ei, mitte sellele rõvedale roostepunasele, milleks kõik lahkuläinud naised ennast värvivad. Hoopis sellisele vahvale punaka varjundiga blondile. Kollasest ja valgest on mõneks ajaks küllalt.