Minu kallis hipsterirajoon

Ma olen juba rääkinud, et elan kurikuulsa Sõle litsitankla vahetus läheduses, aga seda ilmselt mitte, et ka Tallinna õudustäratavaim ühikas Sõle tänaval jääb siit viieminutilise jalutuskäigu kaugusele. Selle imelise fakti avastasin ma alles täna - enne olin arvanud, et see jube ühikas asub veidi kaugemal, Paavli tänava juures. Aga tutkit, siin hoopis. Mind see asjaolu küll eriti ei morjenda, sest öösiti ma siin ringi ei kola ja selle ühika juurde satun ma vaid siis, kui polikliinikusse lähen, aga ikkagi huvitav teada. Need litsikesed ja nende kupeldajad härivad mind oluliselt rohkem, sest mul on tekkinud - võimalik, et veidi egoistlikult - paranoia, et äkki mind röövitakse mõnel mu poeskäigul ära ja müüakse prostituudiks. Mitte, et ma välimuselt teab-mis kaunitar oleks, aga neist litsikestest ikka kenam. Eile vaarus mulle just üks ilmselges narkojoobes näitsik vastu ja ma püüdsin tükk aega aru saada, kuidas saab mõni täiemõistuslik mees temalt teenuseid osta. Olgu mainit, et selle naisterahva meik, riietus ja juuksed olid näinud paremaid ... aastaid ja ma usun, et ka mingitest oskustest ei saa sellise joobe korral juttu olla. Aga ega ma ole ju ekspert ja maitseid on erinevaid. 

Lugesin mingit eksperimenti, kus ajakirjanik suhtles nendesamade Sõle litsikestega ja uuris üldse, mis seal tanklas toimub ning mulle jäi silma, et kliendid olevat valdavas enamuses keskmisest jõukamad eesti keelt kõnelevad mehed. Huvitav. Võiks arvata, et sellistel pole probleeme naiste leidmisega, aga näed, ometigi otsivad teravaid elamusi. Ilmselt elamuste pärast nad sellistest kohtades käivadki, mitte sugukire rahuldamiseks. Hea elu võib tihti lollusi tegema panna.

Tegelikult on mul kahju, et ma Põhja-Tallinnat nii vähe avastamas olen käinud. Pelgulinn on mul suhteliselt läbi tuulatud, Pelgurand samuti ja Kalamaja veidi vähem, aga no näiteks Koplisse ma polegi jõudnud. Ilmselt niipea ei jõua ka, sest lapsega ma küll sinna kondama ei taha minna, üksi ka mitte. Igatahes on Kopli minu jaoks üsna paeluv kant ja tahaks seal veidi uudistada küll, seda siis päevavalguses ja mõne tugeva mehega koos. Kunagi sõitsin sealt läbi ja tegin ühe suitsupausi ning nagu maa alt kerkis üks narkar, kes tahtis üht eurot. Olgugi, et ta oli väga viisakas jne, polnud see siiski olukord, mida ma uuesti läbi elada sooviks. Mainima peaks veel, et üht eurot ta ei saanud, sest ainus, mis on minu puhul surma- ja aidsihirmust suurem, on kitsidus.

**

Hipsteritest ma ei rääkinudki (kui just need prostid ka hipsterid pole), aga eks neist ole juba igal pool mujal palju juttu. Põhja-Tallinnas on aga oluliselt huvitavamaid asju, kui hipsterid. Näiteks Pikakari rand, mis on Tallinnas ainus rand, kus sa ei pea sada aastat kõndima, et ujuda. Harkut ma ei arvesta, sest seal ei saa nkn ujuda. Lisaks veel Stroomi mets ja palju muud, mida ma ka avastada pole jõudnud. 

Mitte mingi tavaline beebiblogi

Lubasin endale juba ammu, et mingit titejuttu mina küll kirjutama ei hakka, sest keda see ikka huvitab. Mitte kedagi! Sellest sain ma juba aastaid tagasi aru, et ega kedagi su lapsed huvita - isegi neid, keda võiks. Pigem eelistavad inimesed põgeneda tuhatnelja sajasse erinevasse suunda, kui kuulevad, et lapse saad. Aga see selleks, parem ongi terad sõkaldest eristada. 

Igatahes tahtsin siiski muu jutu vahele rääkida veidi E-st. Ei, mitte sellist tavapärast sisutühja jura, kui õnnelik ma olen - sest no näidake mulle normaalset ema, kes poleks. Lihtsalt täna hommikul kell 5, kui mõni siin leidis, et aeg on ärgata, sain ma kingiks maailma suurima naeratuse ja ma mõtlesin, et see vist ongi armastus, kui mind ei häiri nälg, janu, väsimus, valu ja see, et 90% ajast ma oma üht kätt kasutada ei saa - ja ikka rõõmustan üheainsa naeratuse üle. 

Muidugi oleksin ma eelistanud sel kellaajal magada, aga no elu ei olegi ainult erootika.

Ma olen rõõmus, et kuigi E. on üsnagi aktiivne ja lähedust vajav inimene (ilmselgelt minusse) ja vahel on need omadused päris häirivad, siis tegelikult on ta väga tubli. Kohe nii tubli, et sai arstilt kiita, kuna olevat arengust ees. Ma olen rõõmus. et tal pole söömisprobleemi, et ta on terve ja armas. Et ta vaatab mind sellise näoga, nagu saaks mu jutust aru ning ütleks kohe midagi vastu (mitte pole imikule omase lolli näoga). Et tegelikult on mul väga vedanud, sest ta on tugev ja tragi laps. 

Nii, aitab titejutust. Ma parem harjutan ühe käega söömist ja koristamist edasi. Aa, lisaks sellele, et mul lihtsalt aega pole söömiseks, ei tohi ma nüüd enam pooli asju süüa ka. Nt suhkrut, piima, valget jahu, õunu ... ja kõiki neid asju, mis mulle meelde ei tule. 

Tätoveeringutest

Avastasin end just nüüdsama tätoveeringupilte vaatamast ning mõtlesin et ei ... üks ei saa jääda ilma teise ja teine kolmandata ehk mul on vaja uusi tätoveeringuid. Rõhk sõnal "vaja". Tegelikult tahaksin lasta oma praeguse unenäopüüdja kirsiõied ära värvida ka, aga see pole nii oluline. Igatahes, mu järgmised tätoveerimisideed on:

- kirsiõied. Neid tahaksin ma kõhule (paraku ei väljunud ma sünnitusvõitlusest armideta) ja randmele. Leidsin ka sobivad tätokad, mis oleks nii-nii ilusad;

- elevant. See peaks tulema kas õlale või teisele randmele. Paraku mul pole eriti ruumi randmel, nii et siis vast ikka õlale ja õla all pean ma silmas siis pigem abaluud. 

- kuidagi tahaks E. sünni ka jäädvustada, aga mitte imalalt, nii et igasugused kuupäevad ja nimed jäävad mängust välja. Jalajäljed ja joonistused ka. Seega pean veel mõtlema, mida ja kuhu teha. Samas, las ta veel kasvab, siis leian äkki mingi iseloomustava joone. Praegu iseloomustab teda see, et ta teeb magades hiirehääli ja no seda ma tätoveerida ei oska.

Ahjaa, üks pilt praegusest tätokast ka:

Liiga tätoveerimata, kas pole? Minu arvates lisavad ilusad tätoveeringud välimusele vunki ja isikupära. Ilusate all ei pea ma silmas tähti, lilli, liblikaid ja tribaleid.

Nüüd on vaja vaid rahapuu üles leida.

Glamuuri? Glamuuri!

Lubasin enne sünnitust, et kohe, kui lapse kätte saan, hakkan hullult glamuurseks ega välju kunagi kodust ilma meigi ja ülinaiselike riieteta. Ometigi avastasin ma end pühapäeval dressipükste, suurte kõrvaklappide ja meigita hipodroomil kondamas. Oma sõnu on ikka kõige parem süüa. Tegelikult on asi selles, et mõnel päeval pole mul aega isegi süüa enne, kui Sten koju jõuab, rääkimata siis veel igasugustest iluprotseduuridest. Väljaminekuks püüan aga enamasti siiski inimese riided selga panna ja vähemalt päikeseprillid ette visata. Noore ema elu pole tegelikult nii glamuurne, kui tundub, eriti siis, kui oledki päevad läbi üksi.

Eile läksin aga taas väga glamuurselt üksinda (st koos E-ga) välja. Ma valetaks, kui ma ütleks, et vankri ja lapse korraga alla-üles tassimine mu meelistegevus on, aga hakkama ma sain. Suveks on mul igatahes sellised käelihased, et anna olla. All kooserdas ringi mingi mees, kes püüdlikult alles siis oma autost välja tuli, kui ma ühe käega vankri lahti olin suutnud (ei tea ikka veel, kuidas) saada ja veidi rahutu E. sinna sisse susata. Tänapäeva meessugu on ikka hukas, oleks siis appi tulnud! Õnneks on minu puhul tegemist siiski supernaisega, nii et tal vedas. Muideks, vene mehed on oluliselt viisakamad ja aitavad mind alati bussist maha, isegi siis, kui vaja pole. 

Aga glamuuri juurde tagasi. Õnneks olen ma kuu ajaga vähemalt sellisele tasemele taastunud, et saan tervelt üht paari oma endisi teksapükse kanda ning ei pea kogu aeg dressides ringi silkama. Lisaks sellele olen avastanud, et kinnised juuksed on kõige parem soeng eales, sest nii ei satu mu juuksed mõne isiku haardeulatusse. Kõige kaltsum ma enda arvates välja ei näe - vähemalt mitte väljaspool kodu, kui ma sinna satun. Et aga mul on keskmisest aktiivsem laps, siis ei saa ma veeta päevi meikides või riideid valides - küll aga tantsides ja trenni tehes.

Olgu minuga, kuidas on, aga tulevasele põlvele tuleb riidenipid varakult kätte õpetada - nii oli vaja vähemalt E. viisakalt riietada.

Moeapsud

Eile käisme lõunapaiku Raekojas hängimas ning nii tore oli vaadata inimesi, kes olid ennast kenasti riidesse pannud. Kui minu teha oleks, kannaksid kõik mehed alati ülikonda või siis vähemalt casual smart- stiilis riietust. Seepärast mulle Milanos nii väga meeldiski, mmm. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mehed olid kõik kenasti riides, aga mind ajendas pragama hoopis üks näitsik, kes ilmselt muidu väga suurt tähelepanu klassikalisele riietusele ei pööra ja oli seetõttu eksinud ühe suure riietumisreegli vastu, ehk kandis valge (läbipaistva) pluusi all valget rinnahoidjat. Võib küsida, mis patt see siis on, aga läbipaistvate riiete kandmisel on oma reeglid ja esimene neist on, et valget rinnahoidjat nende all ei kanta, see on maitsetuse tipp. 

Kordame need reeglid siis üle. No kõige iseenesestmõistetavam on, et ihuvärvi rinnahoidja või topp on alati õige valik. Kui tahta oma pesu eksponeerida, siis võib valida ka värvilise või sädeleva ihupesu, aga sel juhul peab see olema terve, puhas ja hästi istuv. Must rinnahoidja sobib äärmisel juhul vaid musta värvi riiete alla, aga no ka see pole just parim valik - samas, kui muud üle ei jää, siis võib. Põhitarkus on see, et rinnahoidja peab jääma märkamatuks või kui see ei õnnestu, peaks see olema silmapaistvam ja huvitavam, kui tavaline pesu. Sama lugu on ka rõivaste alt kumavate paeltega: määrdunud paelad on rõvedad, tavalised paelad lihtsalt veidi maitsetud, nii et kui juba lootsikkaelusega asju kanda, siis panustada ja sellele, et paelad kas jääks peitu või oleks ilusad. Suure seljadekolteega rõivaste puhul tuleb jälgida sama. Väike asi, aga tegelikult võib kogu välimuse ära rikkuda. 

Läbipaistvate riietega ei tasu ka üle pingutada, ehk kui kudumis on juba rohkem auke kui lõnga, võiks selle all kanda mõnd SOBIVAT toppi. Mulle endale meeldivad kontrastvärvid, näiteks kannan ühe oma valge kampsiku all sädelevrohelist toppi ja olen väga rahul. Sama värvi alustopi valimisel peab aga väga ettevaatlik olema, sest pole midagi koledamat, kui erinevat tooni valged või mustad rõivad. Minu jaoks. Võimalik, et olen liiga kriitiline, aga no kole on ju.

Ma vahepeal otsin ühe pildi endast läbipaistvates riietes ja siis jätkan irisemist. Nii ...

Pilt on tehtud 3 aastat tagasi Pariisi ühes kuulsaimas kohvikus. Ma ise pole ka siin läbipaistvate riiete guru, mõni stiilsem pariisitar ilmselt minestas mind nähes, aga ma vähemalt üritasin. Muide, just tol päeval pidasid mingid võõrad turistid mind prantslaseks ja küsisid teed. Vot. 

Et veidikenegi pealkirjaga juttu sobitada, siis võiksin üles loetleda veel mõne moeapsu. Näiteks on minu jaoks big no-no kleidi juurde spordijalatsite kandmine. Ma tean, et nii mõnedki moeblogijad ja isehakanud stiiliikoonid leiavad, et see on popp ja noortepärane, aga tegelikult on see lihtsalt kole ja ebanaiselik. Mõne baleriinapaari jaoks ikka raha jätkub, kui kõrgeid kontsi ei taha? Siia alla käivad ka sportlikud sandaalid ja crocsid. Too viimatimainit on nii rõlge, et ma väga loodan, et väljaspool oma koduaeda ei taha neid keegi kanda.

Eks ma kunagi kirjutan positiivsetest moeampsudest ka, aga enne virisen oma virisemised ära ja siis.

Ma pole hipster, ma elan siin

Olen nüüd Põhja Tallinnas elanud veidi alla kahe aastaga ja saanud selle ajaga selle vahva linnaosaga lähemalt tuttavaks. Olgugi, et mu eelmine elukoht puitmajas mulle rohkem meeldis - just asukoha mõttes - pole ka praegusel midagi viga, kuigi litsikesi võiks siin vähem olla. Ma olen muutunud suisa nii paranoiliseks, et pean iga naist, kes mulle teel kodust säästukani vastu tuleb, prostituudiks. Olgu, pensionäre ja vankriga naisi ei pea, kuigi mine võta kinni, maitsed on erinevad. Igatahes. Kes siis ei teaks, et Põhja Tallinn on hipsterite kants ja kuigi Kalamaja on legendaarsem, siis Pelgulinna imbub neid ka vahel. Mul on kahtlane tunne, et tegelikult nad ei ela siin, vaid käivad siin lihtsalt hängimas, sest majadest välja tulevad ikka täiesti tavalised inimesed. Või kas saab öelda inimese kohta tavaline? 

Hipsterid. Sarvraamidega prillid, ruudulised särgid, täpid, sinepikollased velvetid, vuntsid, kulunud saapad, linnarattad, märsid, kootud sallid. Minu jaoks on vähemalt väliselt üritanud nad kokku sobitada asju, mis võimalikult vähe üksteisega kokku sobiksid. Hipsterite hingeelu ma ei tea, seega ei oska ma öelda, kas neil ka muid ühishuvisid on lisaks rattasõidule ja juuste mittekammimisele. Võib-olla Telliskivi festivalid? F-Hoone? Indie-muusikaga peod ja käsitööõlled? Kirbuturud? Jah, mine võta kinni, sest kuigi ülemiselt pildilt võib arvata, et üritasin ka hipsteriks hakata, siis paraku piirdus see vaid prillidega ühel Lennusadama üritusel.

Ma ei ütleks, et hipsterid mu lemmik subkultuur oleks, sest ma kardan, et ega nad ise ka väga palju oma kultuuri tagamaadest tea. Hipsterluse siis. Ma kunagi lugesin selle ajaloost, aga praegu ei meenu küll midagi eriti. Seega on vähemalt mulle jäänud mulje, et ega peale välimuse eriti muud seal polegi. Võib-olla on? Ega ma ole ka hipsteritega eriti kokku puutunud, vaid nii palju, et vahel on mõni neist üritanud mind rattaga alla ajada. F-Hoones on neid ka ringi taarunud. Mind häirivad nad veidi seetõttu, et nende pärast on armsad puitmajakorterid nii kallid, et minusugused tavainimesed neid endale lubada ei saa. Hipsteritel ei tundu rahamuret olevat, sest kuidas nad muidu peegelkaameraid ja linnarattaid endale lubada saavad. Mul on endiselt karvane tunne, et nad elavad oma vanematega kusagil magalates.

Aga mina pole hipster, vaid üks korralik Põhja Tallinna elanik. Hipsterlus on minust sama kaugel kui kuu maast.

Mere ääres

Õpetamiseks pole kunagi liiga vara ja seega viisin ma (magava) E. mere äärde, et näidata Tallinna ilusaid kohti. Paraku ei osanud ta seda piisavalt hinnata, sest ta magas ja kui üles ärkas, siis katkestas vääksumise vaid Steni lauluviiside peale. Praegu aga harjutan teda hea muusikaga ehk lasen Rammsteini. Ma ilmselt ei pea mainima, mida E. selle taustal teeb. Aga vähemalt muusika on hea!

Ahjaa, kuna ma olen ikkagi moekas ja ajaga kaasas käiv inimene, siis tahtsin piltidele talletada ka oma viimase rõivaostu ehk kunstnahast püksid. Pole midagi mugavamat, millesse suruda oma pärast sünnitust paisunud taguots. 

8. aprill

Ulvi käis külas ja tegi paar pilti. Ma ise polnud piisavalt glamuurne, et pildile jääda, aga õnneks siin korteris glamuuri jagub - nii et paar pilti olgu ka siia talletet.

Üldiselt mulle meeldib, et külalised käivad, aga mulle ei meeldi see, et ma ei saa neid viisakalt kookide ja muude küpsetistega vastu võtta, sest mul pole a) kodus vajalikke aineid, b) aega, et midagi valmistada, c) võimalust poodi minna midagi hankima. Seega võib praegu äärmiseks külalislahkuseks lugeda seda, et ma ei võta vastu inimesi hommikumantlis (praegu nt ma olen hommikumantlis). Seega meeldivad mulle eriti sellised külalised, kes tulevad oma mandiga või siis ei ootagi midagi muud peale kohvi. Ja kes ei oota ka mingeid erilisi lõbustusi. E. karjumine on piisav lõbu juba niigi. 

Eile sattusin ma masendusse, sest mulle tundus, et ma ei saa mitte kunagi enam kodust välja. See mõte tuli mulle muidugi siis, kui ma olin vankri, lapse ja vanniga alla jõudnud, ehk siis olin juba väljas - aga tagasi sisse ei oleks kuidagi suutnud sama tavaariga minna. Elaks ma vanas kohas, siis käiks ma iga päev jalutamas, aga siin pean ma iga väljaskäiku planeerima. Enamasti olenevad plaanid sellest, kas keegi aitab mind alla ja üles, sest kuigi ma olen endiselt supernaine (eile tõestasin seda taas), siis ei tahaks ma oma supervõimeid proovile panna last ja vankrit korraga üles tassides, sest üks neist võib äkki maha kukkuda. Vankrist mul kahju poleks, lapsest aga küll. 

Nii et välja saamisega on kurvad lood, aga no eks see suve poole paraneb. Tegelikult peab paranema juba järgmisel nädalal, sest siis pean ma kuidagi - ja ma ikka veel ei tea, kuidas - saama arsti juurde. 

Mood ja moeblogid ja moenipid

Nagu pea iga naist, huvitab ka mind välimus, mood, riided, erinevad stiilid jne jne. See ei tähenda loomulikult, et ma paaniliselt moega kaasa jookseksin - oh ei! Kaasajooksmine oleks ka üsna võimatu, arvestades, et enamus trendikaupa pole üleüldse inimestele kandmiseks mõeldud. Vähemalt mitte inimkehaga inimestele, pulgad saaksid neid moodustusi väga edukalt kanda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Et mu figuur on veidi muutunud, siis asusin garderoobitäiendusmissioonile. Tingimused riietele olid üldiselt samad, ehk riided peavad täitma oma funktsiooni (st pealisriided ei tohiks olla nabakad ja kõik need muud loogilised tingimused) ja olema figuurisõbralikud. Ma olen riiete valimiselt tohutult peps, nii et enamasti võin ma tundide viisi kleite vahtida ja lõpuks mitte midagi osta. Nii ka nüüd. Küll aga hakkasin ma mõtlema (jah, ka mina teen seda vahel) sellele, miks kõik ei rakenda rõivavalikul sama põhimõtet, mis mina.

Näiteks haaremipüksid ja overallid on minu arvates midagi nii jubedat, et ka kõige kiimasem mees muutuks neid mõne naise seljas nähes külmaks kui kivi. Ja olgu, piitspeenikeste modellide seljas ei pruugi need tõesti kõige õudsemad välja näha, aga seal ongi vahe - modellidel pole figuuri, aga enamustel naistest siiski on. Kui rinnapartii on suurem kui A, siis on overall seljas nagu kartulikott (vabandan kõikide kartulikottide ees). Haaremipüksid sobivad aga ainult ja AINULT alla aastastele lastele. Lisaks hüppasid moest läbi sellised õudused, nagu kahisevad baleriiniseelikuid meenutavad ... seelikud. Ma ei hakka parem mainima, mida satsid puusadega teevad, sest isegi mina, kel on küll täiesti korralikes mõõtmetes puusad ja tagapalged, ei kannaks selliseid seelikuid - sama võiksid teha kõik, keda tagantpoolt lauaga löödud pole.

Jätkame moe kritiseerimisega. Sirge lõikega kleidid ja pluusid on asjad, millest ma poes ilma pilkugi heitmata mööda lähen ning seda juba eelpool mainitud põhjustel - veidikenegi kurvikama figuuriga näitsikute seljas ei ole sirge lõige ilus ja muudab nad pigem telkideks. A-lõikega on sama lugu, aga see vist ongi telgiotstarbeliseks loodud. Inimesed, vaadake oma figuuri. Ma täiesti mõistan neid, kes ei taha peegli ees ennast vaadata (ma ise eelistan ka peegleid vältida), aga no sellest saab ikka aru, milline kehaosa on ilusam ja millist tahaks pigem varjata. Võib tulla üllatusena, aga lohmakad riided ei varja midagi ning paar numbrit väiksemad riided ei muuda kedagi kõhnemaks. 

Trikke ja nippe

Paar näpunäidet ka. Lühikestele inimestele maksikleidid ja -seelikud ei sobi, sest need tõmbavad maaligi ja muudavad masajamaks. Seega peaks eelistama lühikesi seelikuid, eriti selliseid, mis on eest hõlmikmuljega. Lisaks muudab optiliselt pikemaks värviline laik võimalikult üleval - olgu selleks siis erksamustiline sall või topp. Pikemaks teevad ka kinnised juuksed või ülespandud soeng, kõrge värvel ja loomulikult kõrged kontsad. Soovitatavalt ihuvärvi kingad ja sukad sel juhul. Laienevad või üldse laiad püksid muudavad seeneks, nii et ka neid tasuks vältida.

Kitsad seelikud ja kleidid võiksid jääda neile, kellel on mida näidata - kurvid, kurvid, kurvid. Pulkade seljas ei ole need eriti ilusad, sest kõik kondid ja ribid on näha. Rinnapartii esiletoomiseks on kõige parem V-kaelus või hõlmikkaelus, kena tagumiku muudab veel kenamaks sügav seljadekoltee (maitsekalt sügav siiski). Kui on õnnistatud sipelgapihaga, siis tasub seda ikka rõhutada ning kanda liibuvaid riideid ning vöid. Kel nii hästi läinud pole, siis endiselt - taljevööd on hea nipp endale keskkoha loomiseks. Kõrge värvliga püksid peaksid ka sel juhul rõivaarsenali kuuluma. Kui aga keskkoht on ikkagi laiem kui puusad, siis võiks need nipid unustada, sest nii jube on vaadata rasvahanesid, kes on enda pekkide peale laia vöö vedanud ja arvavad, et petavad ära. No ei. Muide, korrigeeriv pesu eksisteerib ka siiski.

Kurvikatele inimestele sobivad paremini ühevärvilised riided, samas kui poisiliku kehaga neiud-naised peaksid just kandma rohkem mustreid, värve ja lahedaid lõikeid. Ma olen vahel väga kurb, et ma ei saa kanda lillelisi seelikuid, sest noh, mul on ju puusad. Nii et kõik puusadeta olevused peaksidki lillelistes pükstes-seelikutes ringi lehvima. Aa, ma unustasin rõvedatest riietest soigumise ajal öelda, et värvilised ja lillelised püksid (eriti laiad püksid) on õigustatud ainult siis, kui sul on nii sitt olla, et ei suuda oma pidžaamapükse väljaminekuks ära võtta. Muul juhul ma neist aru ei saa. Laste seljas võivad need ka veel kuidagi ennast õigustada, aga normaalselt arenenud täiskasvanud inimene võiks ikka mõelda enne, kui ta tahab pidžaamas tänavale minna.

Lisaks juurde veel mustrivaliku A ja O, ehk et horisontaalsed triibud muudavad laiemaks ja vertikaalsed pikemaks. Pikemaks muudab ka ühevärviline riietus. Ükskõik, millist figuuri kaunistab aga see, kui see jaotada kolmeks, mitte kaheks. Lühike jakk, pikem pluus ja pikad püksid nt. Kaheks jaotamine lööb välimuse katki ja muudab kohmakaks. Endiselt - pikad pulgad (jah, ma olen kade) võivad ükskõik, mida kanda ja ikka kenad välja näha.

Laiade puusadega naised (nagu mina) võivad valida kahe võimaluse vahel: varjata või rõhutada. Kui varjata, siis peaks pluus või jakk lõppema u 10 cm vöökohast allpool ning olema pükstest-seelikust heledam ja värvilisem. Püksid peaksid olema veidi laienevad ning veidi kõrgema värvliga (aga mitte nabani). Puusadelt tõmbavad tähelepanu ära ka veidi lühemad püksid ja rõhutatud ülaosa (mõni kelmikas kaelaehe nt). Ei tasu kanda ka crossover-käekotte, sest need langevad enamasti puusale. Kõiksugu kulinad, satsid ja taskud võiksid samuti asuda mujal kui puusadel. Kui aga tahta rõhutada puusi ja tagapalgeid (ma enamasti lähen seda teed), siis sügav seljadekoltee, liibuvad materjalid, lühikesed seelikud ... andke aga minna.

Selle demonstreerimiseks on mul pilt ka:

(Ma oleksin võinud kontsi kanda, et jalad vähegi pikemad tunduksid, aga suvel on plätud nii mugavad, et ilma ei saa. Aa, pilt on tehtud Hofburgi lossi aias.)

***

Asusin vaatama, ega juhuslikult moeblogidest mõnd ägedat nippi saa. Olgu uudishimulikele mainit, et ei saa. Suures osas on moeblogijatel oma stiil, mida nad viljelevad, ning sellest väljapoole nad ei astu. Ma ootaks ühelt vahvalt moeblogilt veidi enamat kui reklaami ja pilte endast suhtkoht samades riietes. Kui ma peaks ise midagi taolist kirjutama, siis pühendaksin aega pigem erinevate stiilide ja ajastute tutvustamisele. Nt 20ndad on minu arust nii võluv ajastu, et kui ma oleks hästi kõhn, siis ma vaid sulgboades ja narmastes ringi lehvikski. Aga enesest töödeldud piltide üles panemine pole ju mood ega asi. 

***

Garderoob saab aga ilmselt täiendust uute bikiinide näol. Eriti retrode, muide (loe: kõrge värvliga). Kõhtu peab hetkel veel varjama. Nüüd oleks vaja veel musti päiksekaid ja siidsalli ja triibulist kotti ja otse loomulikult paari kleiti. Oeh. 

E-l on mingisugune andur, mis ütleb talle, kui ma tahan teda oma sülest kuhugi mujale magama panna. Ma pole enamasti jõudnud seda mõtet lõpunigi mõelda, kui ta silmad lahti teeb ja vaatab mind sellise ilmega, et ärgu ma parem mõelgugi. 

Tegelikult oli mul täna suurejooneline plaan tõestada endale, et ma ikkagi olen hea ema (vahel õhtuti, kui üks siin karjuda tavatseb, kipub see ununema), ja kirjutada E-le üks vahva kaustik tema esimestest eluaastatest .. õigemini seda alustada, arvestades E. vanust. Mõte aga jäi soiku, kui ma avastasin, et mul pole kodus ühtegi normaalset kaustikut, ainult mingisugused ülikooliaegsed grammatikavihikud vedelevad kusagil. Nii et järgmine käik välja (kunas see küll tuleb ...) on mul kontoritarvete poodi. Juuksepoodi ka, sest mu juuksevärv karjub varsti ise appi.

Lisaks oli mul kavas riputada siia hunnik ilusaid pilte, mis ma eile tegin - arvake ära, kellest - , aga siis leidsin, et kes ikka titepilte vaadata tahab. Ja panen siia pildi hoopis oma tagumikust, sest SEDA tahavad ju ometi kõik vaadata.

Nagu aru saada on, olen ma siiski juba vankriga välja jõudnud. Kas teate, et pärast sünnitust ei tohi kaks kuud trenni teha ega üldse ennast pingutada? KAKS KUUD! Mitte, et ma treenida tahaksin, aga see "mitte pingutamine" tähendab ka jooksmist ja asjade tassimist. Aga ma tahaks juba oma kõhulihaseid tagasi! Kaalule pole ma veel julgenud astuda, aga oma kõhtu näen ma paraku iga päev ja see vaatepilt pole just hurmavaim. Kuigi mis ma ikka vingun, mõni ei pea isegi sünnitama, et sellist kõhtu saada. Ma muidugi arvasin, et see kaks kuud voodis vedelemist minu kohta ei käi ja tassisin rõõmsalt vankri alla - järgmisel päeval olid tulemused tunda, ehk siis kõht protesteeris jõudsalt. Mõistus ei ole ikkagi enda teha.

Lähiplaanidest nii palju, et 16. aprillil läheme perega Raekotta, kus antakse pidulikult sünnitunnistus ja muud manti. Torti pidi ka saama, aga kuna ma magusast pärast seda jäätist, mis külmkapis on .. ja muffineid ... loobun, siis see nii peibutav ei ole. Ja maikuus lähen Tartusse. Seal ootab üks vahva üritus ja ma loodan, et saan vähemalt paar tunnikestki lõõgastuda. Epp tundis muret, et ma alksi juua ei saa, aga ma ise olen juba alkoholi ära unustanud ja pole ausalt öeldes sellest puudust tundma hakanud. Mäletan, et kui jõulude ajal UGs istusin ja alkoholivaba õlut kulistasin, vaatasid nii mõnedki mind kahtlustava pilguga, et mida see padurase siin teeb, aga toona oli mul mahladest ja kokast nii siiber, et ma olin nõus isegi alkoholivaba õllega. Nüüd aga ei võtaks ma alksi vist ka siis, kui ma lapse pudelitoidule paneksin (mida ma ei tee). Loodetavasti püsib see otsus terve aasta, sest just nii kaua on mul kavas alkoholi mitte juua. Ega see kaalule ka just halvasti mõju.

Vajalikud asjad

Minu arvates on see veidi kummaline, et inimesed, kes on õhel koolitusel käinud, peavad ennast spetsialistiks, ja inimesed, kes on ühe lapse saanud, arvavad, et neil on kohustus lastekasvatamise osas nõu anda. Hoidku jumal, kui nad veel mõne kasvatusraamatu läbi on lugenud. Teist korda hoidku jumal siis, kui nad ökopeded on. Jah, ma ikka veel ei salli ökopedesid.

Igatahes. Kuna kõiksugustes raamatutes ja brožüürides on nimekirjad hädavajalikest asjadest, mis lapse sünni järel kindlasti olemas peavad olema (nagu mähkmesoojendaja), siis leidsin, et teen ka ühe Ainult Vajalike Asjade nimekirja. Siin ta on:

- mähkmed

- riided

- d-vitamiin

- midagi gaaside vastu (kui neid on)

Mõni tähelepanelikum märkab kindlasti, et kuidagi lühike tuli see nimekiri, aga mis teha, ma olengi veidi kiviaegse mõtlemisega. Kiviaegsega selles suhtes, et igasugune üleliigne jura (endiselt - MÄHKMESOOJENDAJA) tundub mulle ... hmm, üleliigne. Paljud asjad teevad muidugi elu mugavamaks, aga enamus neist hirmus vajalikest asjadest on mu arvates vaid emainstinkti kustutamiseks. Normaalne ema saab ise aru, kui lapsel on midagi halvasti. Ja laps ei vaja eriti muud peale emaarmastuse. Ja rahu.

Selle nimekirja tegin ma eeldusel, et kodus on enne juba paljud asjad olemas (rätikud, vesi, tekk, mingi magamisase), mitte ei alustata lapse kasvatamist kivikeldris. 

See on lihtsalt jube, milline tarbimismaania tabab mõnesid noori emasid. Ja ise ka tunnistavad pärast, et pooli asju polnud vaja. Üks arst ütles mulle ka haiglas (sel harval hetkel, kui ma teadvusel olin), et normaalsed inimesed teevad last kasvatades kõike õigesti, selle nimi on instinktid. 

Selle jutu kokkuvõtteks ma mainin, et ma ostsin endale tervelt kaks kõhukotti, nii et õige pea ma polegi korterisse aheldatud. Kes pole neljandalt korruselt beebi ja vankriga alla tulnud, pole õiget elu näinud.

***

Lisaks hakkas taas peas ketrama mõte Tartusse kolimisest. Tartus elamisel on hunnikute viisi plusse, aga kahjuks ka üks suur miinus, mis kõik need plussid üles kaalub - töökohtade puudus. Pärnusse koliks ka hea meelega, aga Pärnuga on juhtunud see, mis ikka juhtub kohtadega pärast seda, kui ma neist ära kolin - see on kuidagi ossistunud. Ja soomestunud ka, kuigi see mind nii väga ei häiri, sest soome keelt räägin ma rohkem kui ossikeelt. Üldiselt on mul sellest äärmiselt kahju, sest Pärnu on linnana kohe kindlasti mu lemmiklinn. No ja eks seal kummita ka töökohtade puudus, tähendab siis minule sobivate töökohtade. Kujundajaid ja reklaamikirjutajaid vast seal väga ei vajata.