E-l on mingisugune andur, mis ütleb talle, kui ma tahan teda oma sülest kuhugi mujale magama panna. Ma pole enamasti jõudnud seda mõtet lõpunigi mõelda, kui ta silmad lahti teeb ja vaatab mind sellise ilmega, et ärgu ma parem mõelgugi.
Tegelikult oli mul täna suurejooneline plaan tõestada endale, et ma ikkagi olen hea ema (vahel õhtuti, kui üks siin karjuda tavatseb, kipub see ununema), ja kirjutada E-le üks vahva kaustik tema esimestest eluaastatest .. õigemini seda alustada, arvestades E. vanust. Mõte aga jäi soiku, kui ma avastasin, et mul pole kodus ühtegi normaalset kaustikut, ainult mingisugused ülikooliaegsed grammatikavihikud vedelevad kusagil. Nii et järgmine käik välja (kunas see küll tuleb ...) on mul kontoritarvete poodi. Juuksepoodi ka, sest mu juuksevärv karjub varsti ise appi.
Lisaks oli mul kavas riputada siia hunnik ilusaid pilte, mis ma eile tegin - arvake ära, kellest - , aga siis leidsin, et kes ikka titepilte vaadata tahab. Ja panen siia pildi hoopis oma tagumikust, sest SEDA tahavad ju ometi kõik vaadata.
Nagu aru saada on, olen ma siiski juba vankriga välja jõudnud. Kas teate, et pärast sünnitust ei tohi kaks kuud trenni teha ega üldse ennast pingutada? KAKS KUUD! Mitte, et ma treenida tahaksin, aga see "mitte pingutamine" tähendab ka jooksmist ja asjade tassimist. Aga ma tahaks juba oma kõhulihaseid tagasi! Kaalule pole ma veel julgenud astuda, aga oma kõhtu näen ma paraku iga päev ja see vaatepilt pole just hurmavaim. Kuigi mis ma ikka vingun, mõni ei pea isegi sünnitama, et sellist kõhtu saada. Ma muidugi arvasin, et see kaks kuud voodis vedelemist minu kohta ei käi ja tassisin rõõmsalt vankri alla - järgmisel päeval olid tulemused tunda, ehk siis kõht protesteeris jõudsalt. Mõistus ei ole ikkagi enda teha.
Lähiplaanidest nii palju, et 16. aprillil läheme perega Raekotta, kus antakse pidulikult sünnitunnistus ja muud manti. Torti pidi ka saama, aga kuna ma magusast pärast seda jäätist, mis külmkapis on .. ja muffineid ... loobun, siis see nii peibutav ei ole. Ja maikuus lähen Tartusse. Seal ootab üks vahva üritus ja ma loodan, et saan vähemalt paar tunnikestki lõõgastuda. Epp tundis muret, et ma alksi juua ei saa, aga ma ise olen juba alkoholi ära unustanud ja pole ausalt öeldes sellest puudust tundma hakanud. Mäletan, et kui jõulude ajal UGs istusin ja alkoholivaba õlut kulistasin, vaatasid nii mõnedki mind kahtlustava pilguga, et mida see padurase siin teeb, aga toona oli mul mahladest ja kokast nii siiber, et ma olin nõus isegi alkoholivaba õllega. Nüüd aga ei võtaks ma alksi vist ka siis, kui ma lapse pudelitoidule paneksin (mida ma ei tee). Loodetavasti püsib see otsus terve aasta, sest just nii kaua on mul kavas alkoholi mitte juua. Ega see kaalule ka just halvasti mõju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar