Lubasin enne sünnitust, et kohe, kui lapse kätte saan, hakkan hullult glamuurseks ega välju kunagi kodust ilma meigi ja ülinaiselike riieteta. Ometigi avastasin ma end pühapäeval dressipükste, suurte kõrvaklappide ja meigita hipodroomil kondamas. Oma sõnu on ikka kõige parem süüa. Tegelikult on asi selles, et mõnel päeval pole mul aega isegi süüa enne, kui Sten koju jõuab, rääkimata siis veel igasugustest iluprotseduuridest. Väljaminekuks püüan aga enamasti siiski inimese riided selga panna ja vähemalt päikeseprillid ette visata. Noore ema elu pole tegelikult nii glamuurne, kui tundub, eriti siis, kui oledki päevad läbi üksi.
Eile läksin aga taas väga glamuurselt üksinda (st koos E-ga) välja. Ma valetaks, kui ma ütleks, et vankri ja lapse korraga alla-üles tassimine mu meelistegevus on, aga hakkama ma sain. Suveks on mul igatahes sellised käelihased, et anna olla. All kooserdas ringi mingi mees, kes püüdlikult alles siis oma autost välja tuli, kui ma ühe käega vankri lahti olin suutnud (ei tea ikka veel, kuidas) saada ja veidi rahutu E. sinna sisse susata. Tänapäeva meessugu on ikka hukas, oleks siis appi tulnud! Õnneks on minu puhul tegemist siiski supernaisega, nii et tal vedas. Muideks, vene mehed on oluliselt viisakamad ja aitavad mind alati bussist maha, isegi siis, kui vaja pole.
Aga glamuuri juurde tagasi. Õnneks olen ma kuu ajaga vähemalt sellisele tasemele taastunud, et saan tervelt üht paari oma endisi teksapükse kanda ning ei pea kogu aeg dressides ringi silkama. Lisaks sellele olen avastanud, et kinnised juuksed on kõige parem soeng eales, sest nii ei satu mu juuksed mõne isiku haardeulatusse. Kõige kaltsum ma enda arvates välja ei näe - vähemalt mitte väljaspool kodu, kui ma sinna satun. Et aga mul on keskmisest aktiivsem laps, siis ei saa ma veeta päevi meikides või riideid valides - küll aga tantsides ja trenni tehes.
Olgu minuga, kuidas on, aga tulevasele põlvele tuleb riidenipid varakult kätte õpetada - nii oli vaja vähemalt E. viisakalt riietada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar