30 aprill 2015

Minu kallis hipsterirajoon

Ma olen juba rääkinud, et elan kurikuulsa Sõle litsitankla vahetus läheduses, aga seda ilmselt mitte, et ka Tallinna õudustäratavaim ühikas Sõle tänaval jääb siit viieminutilise jalutuskäigu kaugusele. Selle imelise fakti avastasin ma alles täna - enne olin arvanud, et see jube ühikas asub veidi kaugemal, Paavli tänava juures. Aga tutkit, siin hoopis. Mind see asjaolu küll eriti ei morjenda, sest öösiti ma siin ringi ei kola ja selle ühika juurde satun ma vaid siis, kui polikliinikusse lähen, aga ikkagi huvitav teada. Need litsikesed ja nende kupeldajad härivad mind oluliselt rohkem, sest mul on tekkinud - võimalik, et veidi egoistlikult - paranoia, et äkki mind röövitakse mõnel mu poeskäigul ära ja müüakse prostituudiks. Mitte, et ma välimuselt teab-mis kaunitar oleks, aga neist litsikestest ikka kenam. Eile vaarus mulle just üks ilmselges narkojoobes näitsik vastu ja ma püüdsin tükk aega aru saada, kuidas saab mõni täiemõistuslik mees temalt teenuseid osta. Olgu mainit, et selle naisterahva meik, riietus ja juuksed olid näinud paremaid ... aastaid ja ma usun, et ka mingitest oskustest ei saa sellise joobe korral juttu olla. Aga ega ma ole ju ekspert ja maitseid on erinevaid. 

Lugesin mingit eksperimenti, kus ajakirjanik suhtles nendesamade Sõle litsikestega ja uuris üldse, mis seal tanklas toimub ning mulle jäi silma, et kliendid olevat valdavas enamuses keskmisest jõukamad eesti keelt kõnelevad mehed. Huvitav. Võiks arvata, et sellistel pole probleeme naiste leidmisega, aga näed, ometigi otsivad teravaid elamusi. Ilmselt elamuste pärast nad sellistest kohtades käivadki, mitte sugukire rahuldamiseks. Hea elu võib tihti lollusi tegema panna.

Tegelikult on mul kahju, et ma Põhja-Tallinnat nii vähe avastamas olen käinud. Pelgulinn on mul suhteliselt läbi tuulatud, Pelgurand samuti ja Kalamaja veidi vähem, aga no näiteks Koplisse ma polegi jõudnud. Ilmselt niipea ei jõua ka, sest lapsega ma küll sinna kondama ei taha minna, üksi ka mitte. Igatahes on Kopli minu jaoks üsna paeluv kant ja tahaks seal veidi uudistada küll, seda siis päevavalguses ja mõne tugeva mehega koos. Kunagi sõitsin sealt läbi ja tegin ühe suitsupausi ning nagu maa alt kerkis üks narkar, kes tahtis üht eurot. Olgugi, et ta oli väga viisakas jne, polnud see siiski olukord, mida ma uuesti läbi elada sooviks. Mainima peaks veel, et üht eurot ta ei saanud, sest ainus, mis on minu puhul surma- ja aidsihirmust suurem, on kitsidus.

**

Hipsteritest ma ei rääkinudki (kui just need prostid ka hipsterid pole), aga eks neist ole juba igal pool mujal palju juttu. Põhja-Tallinnas on aga oluliselt huvitavamaid asju, kui hipsterid. Näiteks Pikakari rand, mis on Tallinnas ainus rand, kus sa ei pea sada aastat kõndima, et ujuda. Harkut ma ei arvesta, sest seal ei saa nkn ujuda. Lisaks veel Stroomi mets ja palju muud, mida ma ka avastada pole jõudnud. 

Kommentaare ei ole: