Lubasin endale juba ammu, et mingit titejuttu mina küll kirjutama ei hakka, sest keda see ikka huvitab. Mitte kedagi! Sellest sain ma juba aastaid tagasi aru, et ega kedagi su lapsed huvita - isegi neid, keda võiks. Pigem eelistavad inimesed põgeneda tuhatnelja sajasse erinevasse suunda, kui kuulevad, et lapse saad. Aga see selleks, parem ongi terad sõkaldest eristada.
Igatahes tahtsin siiski muu jutu vahele rääkida veidi E-st. Ei, mitte sellist tavapärast sisutühja jura, kui õnnelik ma olen - sest no näidake mulle normaalset ema, kes poleks. Lihtsalt täna hommikul kell 5, kui mõni siin leidis, et aeg on ärgata, sain ma kingiks maailma suurima naeratuse ja ma mõtlesin, et see vist ongi armastus, kui mind ei häiri nälg, janu, väsimus, valu ja see, et 90% ajast ma oma üht kätt kasutada ei saa - ja ikka rõõmustan üheainsa naeratuse üle.
Muidugi oleksin ma eelistanud sel kellaajal magada, aga no elu ei olegi ainult erootika.
Ma olen rõõmus, et kuigi E. on üsnagi aktiivne ja lähedust vajav inimene (ilmselgelt minusse) ja vahel on need omadused päris häirivad, siis tegelikult on ta väga tubli. Kohe nii tubli, et sai arstilt kiita, kuna olevat arengust ees. Ma olen rõõmus. et tal pole söömisprobleemi, et ta on terve ja armas. Et ta vaatab mind sellise näoga, nagu saaks mu jutust aru ning ütleks kohe midagi vastu (mitte pole imikule omase lolli näoga). Et tegelikult on mul väga vedanud, sest ta on tugev ja tragi laps.
Nii, aitab titejutust. Ma parem harjutan ühe käega söömist ja koristamist edasi. Aa, lisaks sellele, et mul lihtsalt aega pole söömiseks, ei tohi ma nüüd enam pooli asju süüa ka. Nt suhkrut, piima, valget jahu, õunu ... ja kõiki neid asju, mis mulle meelde ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar