Nabapluusipilt

Unistus oma kodust

Aina enam ja enam mõtlen ma Oma Kodust - milline see välja peaks nägema, kui ma selle kunagi saan. Ega see peagi olema meeletutes mõõtmetes maja või peenutsev katusekorter - oh ei, mulle piisaks vähesestki. Peaasi, et saaks ise sisustada ja kujundada. Mul on juba oma peas tekkinud pilt, milline see olla võiks. Loodetavasti on kunagi võimalus see pilt ka realiseerida.

Kui Rivieras käisin, hakkas mulle meeldima väga valge ja kollase kooskõla, nii et ilmselt rakendaksi seda ka oma kodus. Samas ei tahaks ma ka steriilselt valget kodu (loe: lastevaenulikku), vaid kombineerida omavahel valget ja päikesevärve. Näiteks ühe seina tahaksin ma teha värvilise ja teised siis valged kollaste detailidega. Ja pildid, pildid pildid! Oleks ma kröösus, ostaksin mõne Navitrolla maali, aga noh ... need maalid paraku ei ripu puu otsas, Igatahes peaks põrand olema hele ja mööbel heledast puidust. Ja mitte kõrgläikeline! Lisaks on kohustuslikud igasugused pehmed asjad, nagu tugitoolid, lambanahad, padjad, veel kord lambanahad ja ... punane diivan ka. Mul on ilmselgelt punaste diivanite fetiš.

Lastetoas ma ilmselt sellist punasekultust jätkata ei saa, nii et selle teeks ma rohelistes toonides. Mitte mingit Montessorit ma järgida ei kavatseks, sest no kes viitsib igal aastal asju ümber tõsta ja uusi asju osta. Pigem panustada siis juba kvaliteedile. Endale magamistuppa tahaks ma kindlasti buduaari ja suurt peegliga kappi. Ja raamaturiiulit. Neid võiks üleüldse kodus rohkelt olla. 

Ma ei tahaks seinakleepse, pigem võiks panustada ilusatele piltidele. Fototapeedid mulle ka ei meeldi. Küll aga meeldib mulle puitmööbel ja vanaaegsed detailid. Nt õmblusmasinalaud oleks ülišeff, paraku on need aga kallid. Kas teate, et mul on praeguses kodus vaid 2 peeglit ja neist üks imeväike? Novot, tulevikus tahaksin ikka rohkem peegleid, eputrilla, nagu ma olen.

Kui Berliinis käisin, siis mind pani mu sealse pere juures imestama see, et neil oli esikus Pinnwand ... ee, korktahvel, kuhu nad siis oma pereliikmetele teateid jätsid. Kas nad siis omavahel ei räägi, mõtlesin. Praegu mõtlen, et mingisugune tahvlilaadne asi võiks endal ka olla, aga kas just Pinnwand või tahaks hoopis tahvlivärviga seina ... ei teagi. Tahvlivärviga sein meenutab samas väga neid praegusi hipsterikohvikuid, neis on tahvlivärviga liiga entusiastlikult ümber käidud. Valge tahvel oleks aga justkui kontoris (ja kes tahaks kodus tunda end nagu kontoris?), nii et too ka ei pädeks. 

Siis ma tahaks veel rõdu ja korvmööblit. Ja lilli. Ja palju, palju muud. Ma loomulikult adun, et kõige selle teostamine võtab aega ja khmm, ka raha, aga ma loodan väga, et keegi annab mulle pisipisikese korterikese, kus ma kõike seda realiseerida saaks. 

90ndad on ikka veel siin

Paar päeva tagasi ostsin endale riietuseseme, mida äsjasünnitanud tavaliselt ei osta: nabapluusi. Mis teha, kuna kõik poed on neid praegu täis, siis allusin provokatsioonidele ja vedsi ühe hilbu riietusruumi kaasa. Seal aga avastasin, et ohhoo, mu nabaneet on päris äge ja miks mitte seda ka teistele näidata. Nii et sel suvel olen nagu üks korralik üheksakümnendate bimbo.

Kel üheksakümnendad ikka veel hinges, siis poodidest leiab rohkelt rõivaid, millega nostalgitseda. Ma loodan vaid, et koos nabapluuside, neoonvärvide ja krepplokkidega ei saabu tagasi ka üheksakümnendate muusika, sest see on küll midagi nii jubedat, et oioi. 

Vinguviiul

Pühapäeval küsis mult Sten (pärast seda, kui mu suur ja valjuhäälne pere oli lahkunud), miks mõned inimesed pole veel tulnud E-d vaatama. Et mis sõbrannad nad küll sellised siis on. Vastasin siis talle, et ma olen kõikidele öelnud, et mina olen põhimõtteliselt kogu aeg kodus ja võtan hea meelega inimesi vastu, kui nad just haiged pole. Ise ma aga kedagi kutsuma ei hakka, sest see eeldaks a) põhjalikumat ettevalmistamist ja b) äkki mõni arvaks siis, et peab kingi tooma. Kinkide vastu pole mul midagi loomulikult, tegelikult külla minnes ongi loomulik, et võetakse midagi kaasa, aga no kedagi ekstra selle pärast ma ei kutsu, et kinke saada. Igatahes, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin ... ma ei hakka kedagi sundima tulema ennast vaatama, sest nii saan ma ise ka aru, kes tahab ja kes mitte. Mine tea, äkki mõnel on veel laste vastu allergia või midagi.

Muidugi ma ise vist elakski oma sõbrannade juures, kui nad lapsed peaksid saama. Esiteks on lapsed nii armsad ja teiseks ... oi oi, kui palju abi vajab naine pärast sünnitust ja üleüldse esimestel kuudel. Kasvõi hetke, et maha istuda, võtta mõni võileib või tass kohvi teed. Inimestel on raske ette kujutada, et seda ei saagi teha suvalisel hetkel, vaid et vahel peab ootama suisa pool päeva ja et alguses on ikka päris keeruline kõigega korraga hakkama saada. Selles suhtes on muidugi tore, kui ei tulda külla ega oodata täisteenindust, aga ma usun, et ma läheks küll kõigepealt appi. Nüüd ma ju tean, et see oleks parim katsikukink.

Mitte, et ma vinguda tahaks. Teised ei peagi ju minu elu elama ja üldiselt olen ma ju kõigega hakkama saanud. Korter on koristatud ja laps söödetud ja isegi ennast suudan konditsioonis hoida. Täna isegi lugesin paarkümmend lehekülge ja üleeile küpsetasin koogi. See, et ma ei ole 2 kuud magada ega korralikult süüa saanud .. ma olin sellega arvestanud ja seega olen nüüdseks sellega harjunud. Jumal tänatud aga, et mul on ema, kes viitsib last tunnike vaadata, kui ma arstil olen, või nt homme lastehaiglasse kaasa tulla. Ka teda pole ma ekstra palunud, ta on täitsa ise pakkunud. Mul oleks kuidagi imelik paluda kedagi appi. Minu laps ikkagi ju. Pealegi olen ikkagi aru saanud, et lapsed on teiste inimeste jaok üks hirmutav faktor, keda isegi süles ei juleta hoida.

Ikka sattusin vingumislainele. Aga ma pole ka 2 kuud maganud, mul on õigus vinguda vahel. 

Lennumured

Olen ammu mõelnud ühe probleemi üle reisilennunduses. Mitte just tihti, aga just siis, kui pean lennukiga kuhugi sõitma ning enne seda paaniliselt asju kaaluma, et pagasi kaal mitte mingil juhul ei ületaks normi. Nimelt, miks saame mina, kes ma kaalun 50 kg ja 100 kg kaaluv inimene võtta kaasa sama palju pagasit? Veidi ebaõiglane, kas pole? Mina koos pagasiga kaalun juba vähem. Palju parem oleks, kui oleks kaalunormiks üks kaal, ütleme nt 140 kg, mille sisse peaksid mahtuma siis nii inimene kui ka ta pagas.

Ma olen ka kindel, et ega paljud inimesed siis hakka meeletustes kogustes pagasit kaasas tassima. Ikka nii palju, kui vaja on. Vb alksi taritaks rohkem välisreisidelt kaasa, aga no seda tehakse nkn ka praegu. Ja kui need paksud vinguma hakkavad, siis enne vaadaku peeglisse - ma saan aru, et võib-olla mõni kaalumure on haiguslik, aga enamasti on asi lihtsalt suhkrus ja rasvas ja see küll haiguslik pole. Ning ikkagi kannatavad kõhnad rohkem, kui nad ülekaaluliste isikute kõrval istuma peavad. Tean oma tagasihoidlikust kogemusest. 

Postrasedate probleemid

Kui keegi oleks mulle paar tundi pärast sünnitust öelnud, et pean haigla ette minema ja seal naeratama, siis oleksin ta pikalt ja pidevalt saatnud. Õigemini oleksin ka sama teinud siis, kui oleksin pidanud paar sammu üle palatiukse tegema. Aga näe, Inglismaal on ikka nii tugevad ja terved aadlikud, et suudavad kohe pärast sünnitust välja karata ja näha välja nagu esikaanestaarid (mida nad on). Mina nägin välja nagu paar päeva vee all vedelenud laip. Samas - ma pole ka monarh ega midagi.

Eks see kuulsuste elu ole ikka keeruline. Ilmselt ei oleks Kate ka vabatahtlikult pärast sünnitust meigitooli ja soengusse jooksnud, aga seisus kohustab. Sellistel hetkedel tunnen rõõmu, et ma kuulus pole. Saan rahulikult kaame postrasedana ringi vantsida või hoopis kodus vedeleda.

Lisaks sattusin lugema kellegi (ilmselt lastetu inimese) seisukohta, et äsja lapse saanud naised kaltsustuvad ja näevad välja nagu viimased kõõmad. Ei tea, kas too isik on käinud sünnitusjärgses osakonnas luuramas, sest seal ei pruugi naised tõesti välimusele just suurt rõhku pöörata. Nii palju aga, kui mina noori naisi tunnen ja tean, lähevad kõik just pärast lapse saamist ilusamaks. Kaob "beebipaistetus", figuur muutub naiselikumaks jne jne, lisaks võtavad paljud naised ennast just pärast sünnitust kokku ja hakkavad trenni tegema. Ka imetamine muudab kõhnemaks ning sunnib rohkem tähelepanu toidusedelile pöörama. Alkoholi mittejoomine ja mittesuitsetamine mõjuvad hästi näonahale ja kehakaalule ... lisame veel juurde emaarmastuse, mis iga naise särama paneb. Pealegi tahavad naised just pärast lapse saamist näidata, et nad on Naised, mitte vaid emad. Seega on äärmiselt ebaõiglane väita, et noored emad on kaltsud. Okei, võib-olla mina praegu olen, aga ma olen ka kodus ning mind näevad vaid vastasmaja aknad.

Ning veel üks kirgiküttev teema: kas alates mingist vanusest ja pärast lapse saamist peaks tegema muutusi oma garderoobis. Kas peaks? Vaatasin just oma litritega kleiti ja mõtlesin, kas peaksin tõesti sellest loobuma, see on ju a) sädelev ja b) lühike - kaks omadust, mis ei tohiks olla noore ema riietel. Mõnede arvates, Mu arvates ei tasuks muidugi ükskõik, millises vanuses ja seisuses litsiks riietuda ja ennast kännuämblikuks juua, aga kui juhtub, siis juhtub, Oma minikleitidest ja tennistest igatahes mina loobuda ei kavatse. Mu ülemus, kahe lapse ema ja u 40-aastane naine, käis ükskord tööl nii minis ja ma ei mõelnud, et omg, mida ta endale lubab, marss koju pika kontorikostüümi järele! Pigem mõtlesin, et tahaksin ka sellises vanuses nii hea figuuriga olla. Ja üks mu teine ülemus, u 30-aastane, käis ka vahepeal lühikestes kleitides ning ka siis leidsin ma, et kui figuur lubab, siis miks mitte. Kui riietumismaitse ja figuur on hea, siis saab endale nii mõndagi lubada. Kui pole, siis ei aita ka noorus ja laste puudumine - ikka oled maitselage.

Mina postrasedana hullumaja pargis. Aa, ma unustasin rääkida, et lisaks litsikestele, jehoova tunnistajatele, narkaritele ja muudele huvitavatele elementidele jääb roheline plank meie juurest u 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Tõeliselt vahva naabruskond.