12 mai 2015

Vinguviiul

Pühapäeval küsis mult Sten (pärast seda, kui mu suur ja valjuhäälne pere oli lahkunud), miks mõned inimesed pole veel tulnud E-d vaatama. Et mis sõbrannad nad küll sellised siis on. Vastasin siis talle, et ma olen kõikidele öelnud, et mina olen põhimõtteliselt kogu aeg kodus ja võtan hea meelega inimesi vastu, kui nad just haiged pole. Ise ma aga kedagi kutsuma ei hakka, sest see eeldaks a) põhjalikumat ettevalmistamist ja b) äkki mõni arvaks siis, et peab kingi tooma. Kinkide vastu pole mul midagi loomulikult, tegelikult külla minnes ongi loomulik, et võetakse midagi kaasa, aga no kedagi ekstra selle pärast ma ei kutsu, et kinke saada. Igatahes, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin ... ma ei hakka kedagi sundima tulema ennast vaatama, sest nii saan ma ise ka aru, kes tahab ja kes mitte. Mine tea, äkki mõnel on veel laste vastu allergia või midagi.

Muidugi ma ise vist elakski oma sõbrannade juures, kui nad lapsed peaksid saama. Esiteks on lapsed nii armsad ja teiseks ... oi oi, kui palju abi vajab naine pärast sünnitust ja üleüldse esimestel kuudel. Kasvõi hetke, et maha istuda, võtta mõni võileib või tass kohvi teed. Inimestel on raske ette kujutada, et seda ei saagi teha suvalisel hetkel, vaid et vahel peab ootama suisa pool päeva ja et alguses on ikka päris keeruline kõigega korraga hakkama saada. Selles suhtes on muidugi tore, kui ei tulda külla ega oodata täisteenindust, aga ma usun, et ma läheks küll kõigepealt appi. Nüüd ma ju tean, et see oleks parim katsikukink.

Mitte, et ma vinguda tahaks. Teised ei peagi ju minu elu elama ja üldiselt olen ma ju kõigega hakkama saanud. Korter on koristatud ja laps söödetud ja isegi ennast suudan konditsioonis hoida. Täna isegi lugesin paarkümmend lehekülge ja üleeile küpsetasin koogi. See, et ma ei ole 2 kuud magada ega korralikult süüa saanud .. ma olin sellega arvestanud ja seega olen nüüdseks sellega harjunud. Jumal tänatud aga, et mul on ema, kes viitsib last tunnike vaadata, kui ma arstil olen, või nt homme lastehaiglasse kaasa tulla. Ka teda pole ma ekstra palunud, ta on täitsa ise pakkunud. Mul oleks kuidagi imelik paluda kedagi appi. Minu laps ikkagi ju. Pealegi olen ikkagi aru saanud, et lapsed on teiste inimeste jaok üks hirmutav faktor, keda isegi süles ei juleta hoida.

Ikka sattusin vingumislainele. Aga ma pole ka 2 kuud maganud, mul on õigus vinguda vahel. 

Kommentaare ei ole: