Loomulik ilu ehk üks asjadeta ilublogijutt

Ma kasutan nüüd oma vähest vaba aega ära, et rääkida teemal, millest ammu olen tahtnud rääkida. Kirjutada, kui täpsem olla. Eks ma olen ammu hiilanud oma sõnavõttudega antitervislikkuse teemal ja olnud veel uhkegi selle üle, et ma mitte midagi tervisele kasulikku ei tee. Nüüd on aga asjad sedaviisi, et kuigi ma pole veel muldvana, siis hakkab vanus siiski märku andma ja ütlema, et noore ja tervena püsimiseks on vaja veidi muid elustiile harrastada, kui seda on suvalisel ajal suvaliste asjade söömine ja kõik need muud asjad. Peale selle olen ma ju praegu alma mater, mistõttu pean oma harjumused eriti üle vaatama. Aga kuna kõike korraga ei saa, siis alustasin vaikselt ehk alustasin ilukeemia väljavahetamist ja olen jõudnud praeguseks aega, kus ma ei kasuta enda lille löömiseks mitte midagi.

See tähendab, et ma ei meigi ennast ja kuigi see tundub pühaduseteotusena, siis inimesed veel siiani minestanud pole (või teevad nad seda viisakalt mujal). See tingib ka meigieemaldusvahendite mittekasutamise, mis omakorda tähendab seda, et ma ei kasuta ka kreeme, maske, toonikuid ja muud sarnast. Lisaks sellele ei kasuta ma dušigeeli, kehakreemi, koorijaid ja sadat muud erinevat asja, vaid pesen ennast sooja veega ning käsi ja jalgu seebiga. Uskumatu küll, aga ma polegi haisev ja korbatanud - suisa vastupidi! Mu nahk pole kunagi olnud nii terve ja sile. Näol pole ka mingeid punne ega komedoone. Ainus keemia, mida endal kasutan, on šampoon, palsami olen vahetanud õlide vastu, deodorandina kasutan kristalldeodoranti, lõhna andmiseks eeterlikke õlisid. 

Põhjuseid, miks ma kõigest keemiast loobusin, on mitu. Esiteks pani mind mõtlema Epu kunagi öeldud lause, et mida nooremana hakata igasugust manti kasutama, seda enam nahk sellega harjub ja seda rohkem peab kõike seda jama kasutama tulevikus. Siis järgmise mõtlemisteema andis mulle keemiaõps, kes pidas loengu dušigeelide kahjulikkusest. Aasta tagasi jäin ma sedapsi, mis tähendas ka seda, et pidin kriitilise pilguga üle vaatama nii oma söögilaua kui ka ilupaleti ja keemia kasutamine ei tundunud parima mõttena. Paar kuud tagasi avastasin, et asjad, mille isegi arstid on määranud ohutuks ja lubanud imetavatel naistel tarbida, tekitavad minu lapsel ikka ekstrasüstoleid. Nüüdseks olen otsustanud, et vähem on parem ja mida vähem jama peale määrida / sisse süüa, seda parem. Mu nahk ja juuksed nõustuvad minuga - mul pole kunagi olnud vähem naha- ja juukseprobleeme, kui praegu. Ei mingeid punne, komedoone, kuivust, kõõma, juuste väljalangemist jne jne. Juuksed hoopis mühisevad kasvada ja nahk - olgugi, et tedretähnilisem kui vaja - on nagu beebil. Seega pole mul ka erilist motti hakata kõiksugust jama tarbima. Olgem ausad, inimese keha ei ole loodud keemia jaoks ja kui naha normaalset välimust on võimalik saavutada vaid hunniku kreemide ja muu mandiga, on midagi juba väga mäda.

Nüüd siis looduskosmeetika juurde. Olen võtnud oma kreedoks, et määrin endale peale vaid asju, mida saan süüa. Seega on ainsad ilutooted, mida kasutan, õlid. Juuksemaskiks ei tea ma midagi paremat, kui seda on avokaadoõli. Lisaks sellele kasutan vahel kookosõli ja takjajuureõli. Pärast sünnitust oli mu suurim hirm, et juuksed hakkavad välja langema ning et seda ennetada, ostsin pudeli naistepunaõli ja ürte ja masseerisin neid usinalt alaseljale. Kes veel ei tea, siis juuste väljalangemist põhjustab neerude ülekoormus ja seega aitab tihti, kui neerupiirkonda masseerida ja soojas hoida. Olgu mainitud, et mu juuksed ei langenudki välja. Õlisid kasutan väga harva ka näol, aga see on tõesti korra paari kuu jooksul. Üldiselt saab näo kenasti puhtaks palja veega. Haavakestel (mu koordinatsioon on olematu ja ma löön ennast igale poole ära) kasutan samuti naistepunaõli ning põletustel aaloed. Hügieenilist huulepulka asendab vaseliin ja ausalt öeldes polnud seda isegi kõige külmematel talvepäevadel eriti vaja. Juba siis ei kasutanud ma mingit meiki ega muud manti.

See ei tähenda muidugi, et ma looduslapseks või karvaseks feministiks oleks muutunud - oh ei! Ma ikkagi ju pesen ennast ja hoolitsen hügieeni eest, lihtsalt ilma keemiata. Ka meiki kasutan ma, kui mõni pidu ette satub - lihtsalt pidusid on mu teel aina harvem. Soovitaksin kõigil proovida, mis tunne on elada ilma saja erineva potsikuta vannitoas. Mina tunnen ennast tervena.

Kvaliteetaeg

Et Stenil on sünnipäev, siis seadsin ka mina oma sammud Tartusse. E ka loomulikult. Olgu mainitud, et E arvamus Elronist just kiita pole ning seda arvamust avaldas ta üsna häälekalt. Õnneks vaid Jõgeval, muud linnad talle nii vastumeelsed polnud. Kui ta oli aru saanud, et me siiski ei lähe Jõgeval maha, oli ta taas rahul(ik). Rongisõit, mida veidi peljanud olin, polnudki seega väga hirmus.

Tartus olen aga tegelenud sellega, millest ma Tallinnas väga puudust tundnud olen: astunud välisuksest välja, istunud trepile ning nautinud kohvitassiga hommikupäikest. Vot see on elu! Järgmise koha, kuhu kolin, valin ilmtingimata selle järgi, kas seal on selline luksuslik võimalus või mitte. Timutes mul nt oli, mitte et ma seda aktiivselt kasutanud oleksin. Paar korda aastas siiski juhtus ka. 

Lisaks tegelesin ma Tartus oma teise meelisharrastusega ehk kaltsukates kolamisega. Leidsin a) täpilise kampsiku (mille ma ära ostsin) ja b) täpilise rockabilly-kleidi, mida ma ei ostnud, sest see oli mõeldud pesulaudadele, mitte normaalmõõtudes naistele (khmm, mulle). Mis on kummaline, sest rockabilly peaks just naiselikkust rõhutama - pesulauad ju pole naiselikud. Igatahes olin ma kurb. Lisaks poodlemisele külastasin ka Toomemäge ja muid vahvaid kohti Tartus ning ülejäänud päeva veetsin magades või vähemalt seda teeseldes. Endiselt - kust ma küll saaksin aiaga korteri?

Korteriihalus kõrvale jätta ... suvel oleks vaja teha ka paar vajalikku ja suurt ostu. Esiteks oleks vaja soetada uus arvuti, sest vanal saab garantiiaeg läbi, mis tähendab automaatselt seda, et see läheb siis hingusele. Nüüd mõtlen oma IT-ajuga, kuidas oma väärtuslikud tõlkeprogrammid ümber tõsta ja kas üldse - äkki on need juba vananenud, nii et oleks mõttekam suisa uued hankida? Ning kas ma neid üldse enam kasutan? Tegelikult tahaksin ma hoopis kujundusprogramme, aga kahjuks neid tasuta ei jagata. Graafikalauda tahaks ka. Teine suur ost, mille tegema peaksin, on teler. Kuigi elu ilma telerita on päris mõnus, sest elektrit kulub vähem, aega on rohkem muude tegevuste jaoks jne jne, siis tegelikult pean ma mõtlema sellele, et järgmisel aastal on EM ja seda oleks parem ikka kodus vaadata, mitte küla peale jõlkuma minna. Seega on vaja telerit koju. Fakt on aga ka see, et kõik asjad maksavad, nii et tuleb teha valik. Kas mõlemad, üks või mitte kumbki. Oeh, ei ole see eluke nii lihtne midagi. Lisaks tahaksin ma vaikselt hakata reisi jaoks koguma ja MILLALGI peaks oma korteri peale hakkama mõtlema. Ma pole enam nii noor, et saaksin korteriostu lõpmatult edasi lükata.

Olgu, ma läksin nüüd hoogu oma soovinimekirjaga, aga hea, kui ma need kusagile kirja panen, et siis vaikselt edasi liikuda nende hankimise suunas. Tegelikult ma pole nii materiaalne, kui tundub. Päriselt õnnelikult muudavad mind sellised hommikud nagu tänane, kus ma saan istuda hommikukohviga trepil ja veeta niiviisi kvaliteetaega oma perega. Veel kvaliteetsem oleks see aeg muidugi siis, kui ma saaksin oma pidevast pearinglusest võitu, aga ega kõike head ka korraga saa. 

Nõuanded aastast 1938, ajalehest "Kõigile". Kirjaviis toimetamata

Sada abielunaist jagavad nõuandeid ühele pruudile

Lõbus ja praktiline nõuandla tulevastele abielunaistele

Vana tuntud sõna, et abielu on loteriimäng, on iganenud, nagu on iganenud nii mõnigi teine vana hea sõna. Inimesed lähevad ju -  aastakümnest aastakümnesse – pisut targemaks – kõige sellekohase pessimismi kiuste, ja nii on nad ka õppinud oma kaarte ettevaatlikult segama, enne kui nad riskivad suurt mängu kahekesi, millest räägitakse, et sel olevat niipalju tühje pileteid ja nii vähe tõelist võitu. Kõigile neile riskijatele tahab ajakiri „Kõigile“ teele kaasa anda järgmised head nõuanded, millest ükski pole välja mõteldud halli teooria poolt, vaid millest igaüks üksikult on ammendanud paljude heade, tarkade abielunaiste elavast kogemustesalvest.                                                                     Toimetus.

Ta näeb sinu kleiti, mitte aga sinu hinge

                Riietu võimalikult iga päev ikka teisiti, Kui sul riidekapis ka on ei tea kui väike valik, võta vähemalt mõni uus lips, teine krae, kirju pael, kena ehe.        
                Ära kanna kodus iialgi asju, mis sulle tunduvad liig halvad väljaminekuks.      
                Rasvase nina ja paksu öökreemi-kihiga näol näita end ainult oma peegelpildile.           
                Tuulelängus sukaõmbluste suhtes tunnevad peaaegu kõik mehed võidetamatut vastikust.            Ära kurista mehe kuuldes!   
                Ära kanna tuhvleid!              
                Ole juba hommikueinel kena ja ravitud. Friseerimatu naine on igale mehele peletiseks.              
                Ole ta vastu kena! 

Mitte rääkida on parem kui hästi rääkida

                Ära räägi mehega kunagi enne hambapuhastust ja habemeajamist – võimalikult aga alles pärast esimest kohvitassi.             
                Ära sega oma meest raseerimisel! Meestele tähendab habemeajamine riietumine jn püha tegevust, kus neid ei tohi eksitada jutuajamisega. Ka kõige elavaloomulisemad mehed pole hommikuti jutukad.         
                Aseta talle kõik hästi ilusasti kohvilauale, vähimalt aga ikka tuhatoos kättesaadavasse kaugusesse.           
                Ära aseta kõike liig käepärast. Mõned mehed tunnevad end seeläbi olevat ohustatud oma iseseisvuses. Jäta nendele nende illusioon.  
                Ära häiri meest ajalehelugemisel.      
                Õpi pealt kuulama, kui ta sulle midagi jutustab, isegi siis, kui see näib sulle ebasoovitav.            
                Ära esita küsimusi. Üks kahest, kas mees räägib iseenesest, või ta ei taha rääkida. Katsu seda kord vaikideski taluda, et sinul pole õigus.               
                Kui sa märkad ta lemmikharjumusi või –soove, siis täida neid, kuid hoidu valjudest saatekõnedest.            
                Ära räägi liig palju ja liig pikalt oma sõpradest, kuid ära vaiki ka nende olemasolust.
                Ole ta vastu kena! 
                Õpi keetma,          
                õpi keetma,           
                õpi keetma!           
                Ära keeda ainult „temale“, vaid – teile.              
                Ära narri ära ta lemmikroogi.              
                Ära lase temal ära narrida oma lemmikroogi.   
                Ole ta vastu kena! 

Sinu hea meeleolu on tema kosutuseks

                Ära ole liig noriv!  
                Korralda koduseid pidusid eriti siis, kui teie ise olete ainsad külalised. Need peod ei maksa peaaegu midagi ja on alati õnnelike abielutundide põhjuseks.             
                Ole alati 25% rõõmsam, kui sul selleks on põhjust, ja lase oma heal tujul tema ees täpselt nii särada, nagu sa tavatsed teha seltskonnas.               
                Õpi end muutma. Sinu mees tänab sind tuhandekordselt, kui sa vähegi vastu tuled ta avastamistungile.   
                Too talle aegajalt midagi meeldivat kaasa.        
                Ära too talle ainult temale midagi meeldivat kaasa, vaid mõtle mõnikord ka iseenesele.             
                Anna talle vähemalt kord nädalas tunne, et ta on poissmees. Lase tal välja minna ja ära küsi, kuhu ta läheb. Küllap ta sulle ise hiljem kõik jutustab.
                Mine algusest saadik vähimalt kord nädalas üksinda välja. – Jäta mehele ta lemmik-ala, kui ta ka ainult marke kogub või tennist mängib või raadiot koostab. Toeta seda. Kõige parem on, kui sinul – peale „tema“ – on ka väike lemmik-ala. See juhib mõtted teisale ja kergendab vestlemist.               
                Ära heida mehele ka lahkuminekute korral ette seda, mis sa tema pärast oled „kaotanud“ või „ohverdanud“.                           
                Ära tee talle – jumala pärast – mingit krahhi, kui ta sulle pihtis mõne oma eksisammu. Sellega saavutad sa ainult, et ta järgmisest kindlasti vaikib.    
                Ära ole tusane, kui su mees teiste naiste juures leiab midagi kiiduväärset. Pane see parem kõrva taha. Enamasti on siin tegu sellega, mida ta sinul arvab puuduvat.           
                Kinnita talle aeg-ajalt, et keegi ei oska valmistada nii head munarooga kui tema; siis möönab temagi, et kuski ei maitse pähklitort nii hea kui nimelt sinu juures.
                Ole võimalikult harva haige.
                Ole ta vastu kena! 

Respekteeri ta tööd! Respekteeri ta aega ...

                Kui su mees õhtul koju tuleb, siis olgu tal alati mulje, nagu oleksid sina teda oodanud. Ta tunneb rõõmu, kui ettevalmistused tema tulekuks siis juba on lõpetatud ja kui sina saad pühenduda temale, ilma et tarvitseksid pooleldi hullumeelsena tema ümber askeldada.    
                Pea telefonilisi püsikõnesid papi, mammi, aapapa ja tädi Adeelega võimalikult siis, kui „tema“ on büroos.               
                Kui peate kell 7 õhtul minema teatrisse, siis korralda nii, nagu peaksid sa minema juba kell pool 7. Su mees on õnnelik, kui sa siis täpselt sell 7 seisad ukse juures.
                Ära hakka ka hetkel, kus su mees juba oma palitusse poeb, sooritama seitsetteistkümmet mitmekesist asja: käekotikest otsima, lastele head ööd soovima, teenijat oodatavatest telefonikõnedest informeerima jne. jne. 
                Ära ründa oma meest, kui ta väsinuna saabub koju päeva väikeste muredega. Ta peab kõigepealt puhkama ja sööma. Hiljem võidakse rahulikult kõigest rääkida.    
                Ära võta küllakutseid vastu ilma mehe teadmata. Isegi kui tal aega on, vihastab see teda ikka, et temalt varem nõusolekut pole küsitud.               

... Aga ka tema kraenööbid! Kinganöörid! Tikud!

                Kui sa mehe ülikonnad üles riputad, siis tea, et mehele on alati vastik näha, kui püksid ripnevad poole sentimeetri võrra väljaspool viike.               
                Pea silmas, et mehe lemmiksärk oleks alati pestud.         
                Osta aeg-ajalt paar kraenööpi. Iga kuu juhtub vähimalt kord päev, kus sa reserv-kraenööbiga päästad enesele ja temale terve õhtu – kuna ta parajasti tahtis kukkuda kiruma, nööpi jälle kord mitte leides.         
                Kinganöörid – vaata kraenööbid.         
                Tikud – vaata kinganöörid.   
                Hoia kokku teisal, kuid lase ta sokid ja pesu nõeluda teistel inimestel – siis ei tarvitse sa talle ikka ja ikka jälle jutustada, kui kena see ometi sinu poolt on, et sa isegi ta sokke ...    
                Ära korista iial mehe kirjutuslauda.     
                Ole ta vastu kena! 

Abielupaarid pole siiami kaksikud       

                Ära loobu oma kutsest. Säilita vähimalt mingi kõrvaltegevus.          
                Ükski naine ärgu mingu nii kaugele, et ta enese kaotab täielikult mehele ja lastele. Kord tuleb päev, kus ta seisab üksinda, ja siis ei tohi ta enesele tunduda üleliigsena.               
                Pea abieluski luba kirjasaladusest.      
                Koputa, enne kui sa astud tema tuppa, ja harjuta tedagi koputama, enne kui ta astub sinu tuppa. Isegi paar sekundit kogumist teevad imet.               
                Ära unusta ega ära jäta liig ruttu lohakile oma vanu sõpru – kuid võida uusi oma uues ringkonnas.             
                Kui su mees on hea suusataja ja sina suusatad halvasti, siis lase tal üksi suusatada. Kui ta hästi klaveril mängib ja sina mitte, siis ära paku talle alatihti neljakäelist mängu.

Küll see elu on ikka ...

... ma ei teagi. Raske? Kerge? Tegelikult on asi selles, et Ulvi rääkis õhinaga, et tahab minna IT-d õppima ning ma mõtlesin, et oot, ma tahan ju ka! Aga võib sada korda arvata, kas mulle on TLÜst vastatud. Kirjutasin sinna pika ja viisaka kirja, kus küsisin lõpu töö ja saja muu asja kohta, aga vastust pole siiani tulnud. Ma ei salli, kui mu meilidele kohe ei vastata. Mina ise vastan alati kohe, nii et miks ei võiks olla kõik minusugused?

TLÜsse kirjutasin ma hoopis saksa keelega seoses, sest tahaks selle ära lõpetada, aga vot, kuidas edasi, seda ma ei tea. Fakt on see, et lapse kõrvalt on raske isegi kodu korras hoida, mis siis veel õppimisest rääkida. Enne mõtlesin loomulikult, et ah, las see laps passib nurgas omaette, mina ARENDAN ENNAST! Nojah, nii palju siis sellest, hea, kui ma päeva lõpuks aega saan, et juukseid kammida. Nii et pean tõsiselt mõtlema, kas hakata veel edasi midagi õppima ja kui, siis mida. Oma praeguse töökohaga olen ma piisavalt rahul, et sinna tagasi tahta, nii et ilmselt oleks hea midagi selles suunas õppida. Kunagi. Samas terve elu ainult õppida, õppida, õppida ma ka ei taha. Pere on ikkagi prioriteetne. 

Nagu aru saada, siis ma ei tea ise ka, mida tahan. Samal ajal aga jõudsin järeldusele, et ma olen oma 25ndaks eluaastaks täpselt seal, kus ma vanasti olla tahtsin. Mul on pere ja laps ja hea töö ja mõnus korter (küll üürikas) ja palju asju veel, mis teevad rõõmu. Iseseisvus näiteks. Ja selline töökogemus, mis annab tööturul mõnusa tagala. Lisaks on mul pea, mis võimaldab juurde õppida ükskõik, mida. Kui ma seda vaid kasutada oskaks, oleks ka hea.

Igatahes otsisin ma suures õhinas välja vanad saksa keele paberid ning panin raadiost mängima Berliini raadiojaama. Paberid kössitavad hetkel riiulil ja ootavad, et neid ka kasutama hakataks, aga no kes teab, kunas see aeg tuleb. Vahepeal aga mõtlen, kes tahaks mulle kinkida kujundusprogramme ja graafikalauda, Kujutate ette, et selle töö eest, mida ma teen u tunnikese, küsivad kujundustöökojad metsikuid summasid? Ma saaks rikkaks, kui ma oma firma asutaksin! Sellepärast mõtlengi, et peaksin endale kujundusprogrammid hankima ja veidi nokitsema. Jama vaid, et need nii palju maksavad.

Tahtsin veel soiguda ...

... aga panen hoopis üles ühe ilusa pildi endast. Vot selle:

Tundub, nagu ma istuksin prügihunnikus ning tõele au andes - nii see ka oli, aga paraku avastasin selle fakti alles püsti tõustes ning ega see mind ka eriti morjendanud. Nüüd on aga suve nautimine täies hoos ning kui veab, siis saame osa suvest Tartus ka mööda saata. Vähemalt ühe nädala. Seal on mul kavas minna lõpuks ometi botaanikaaeda, Toomemäele ning saada Olgaga kokku. Kindlasti on veel sada plaani, aga millegipärast need veel ei meenu. Aa, puhata ka. Nagu ma olen kunagi maininud, siis mulle meeldib, kui inimesed mulle külla tulevad ja E-d vaatavad, aga samas vahel meeldib mulle veel rohkem, kui nad seda ei tee. 

Kooliviha

Eile käisin taas Energiakeskusest läbi ning sain sealt üliägeda valge särgi ja seda lihtsalt selle eest, et paar lauset saksa keelde ümber panin. Mis saaks veel lihtsam olla? Ei saa jätta mainimata, et sellega eilse päeva meeldivad sündmused lõppesid, sest pärast ma eksisin Kalamajja ära (üritasin lühemat teed leida) ja suurest frustratsioonist hakkas E. ka karjuma. Mis mõttes - ma ei kavatsegi teda koju kanda? Mis korralagedus see on!

Rääkides saksa keelest, siis paari nädala taguses EEs oli artikkel Tartu Ülikooli parimate ja halvimate õppekavade kohta ning viimasel kohal oli - mitte nii väga üllatuslikult - germanistika. Miks ma üllatunud ei ole ... seda on väga raske kirjeldada, sest õppekava vaadates on ju ained täitsa toredad ning õppejõud tunduvad ka pädevad, aga siiski, midagi jääb puudu. Midagi jäi puudu juba alguses ja see pole ainult minu tagasihoidlik arvamus. Mõned ained olid suisa nii mõttetud, et ma nüüd tagasi vaadates ei suuda meenutada, mida ma seminarides peale unega võitlemise tegin. Ja mõned õppejõud pühendasid liiga palju aega Tallinna kirumisele. No on alles huvid, eksole. Seega ma ei imesta ka, et germanistika nii madala hinde sai. Kurb, aga mitte üllatav. 

Täna kirjutasin kooli ka ja nõudsin hinnetelehte. Loomulikult järgnes küsimus, kas ma ei tahaks ikka nende juures oma lõputöö kirjutada. Jätsin viisakusest vastamata, et kuna nende õppetool hävitas mu soovi saksa keelega tegelda, siis väga ei soovi. Ränk väljendus küll, aga vahel ma mõtlen, et oleksin siiski pidanud minema eesti keelt õppima. Samas, siis et töötaks ma praegu seal, kus ma töötan, nii et kahe otsaga asi. Jube vastik on aga pettuda oma unistustes ja Tartu Ülikoolis õppimine oli pikka aega mu suur unistus. 

Olgu, ma elasin oma viha välja. Suvel ei ole eriti kasulik vihane olla, aga no teate, kui rutiin tapab, siis tuleb endale kuidagiviisi tegevust leida, kasvõi siis vihastudes. Nüüd aga lähen ma oma kunagist referaati lugema ja mõtlema, äkki annaks sellest mingi töölaadse asja arendada. 

Juuni

Kui ma viitsiks, siis ma kirjutaks praegu pika ja igava teksti sellest, mida kõike ma vahepeal teinud olen, aga ... nagu arvata on, ma ei viitsi. Või pole lihtsalt erilist motti kirjeldada sellist üsnagi rutiinset elu, mida siin elan. Samuti ei pea ma vajalikuks kirjeldada, kui nunnu ja vahva ikka E on, sest seda teavad ju kõik niikuinii. Olgu siis mainitud, et ta on vahva. Ja mina, kes ma olen tasapisi harjumas sellega, et ma tõesti ei saa enam päevapealt teise Eesti otsa põrutada, olen vist ka täiesti talutav ema. Vähemalt ma ise arvan nii. Muidugi, alati võiks ju olla paanilisem, aga õnneks on mul keskmisest tugevamad nii intuitsioon kui ka terve mõistus. See viimane takistab mind nüüd jooksmast mööda netiavarusi ja lugemast haiguskirjeldusi. Me ju kõik teame, milleni see viib. 

Igatahes olen ma vahepeal avastanud oma kallist kodulinna, käinud Energiakeskuses, väga palju jalutamas, lugenud häid raamatuid, paanitsenud oma rannavormi pärast, paanitsenud paljude muude asjade pärast, hoidnud kodu korras, kasvatanud last ja jõudnud kodu osas paar sammu edasi. Mitte nüüd ideaali suunas, aga edasi ja see on ju ainult hea. 

See meenutas, et mul on veel paar plaani vaja korda ajada, nii et vähem loba ja pikem samm. Lõppu lisan aga pildi, kus olen noorele emale sobivalt minikleidis.